Villu Tootsi (1916–1993) nimi on kirjakunsti sünonüümiks kujunenud kui mitte kõigil, siis suurel osal Eesti rahvast. Tema elegantsed, hoogsad kurvid, mis vahel teksti vaid vääristavad, teisal aga voogeldes sõlmedesse ja kompositsioonidesse koonduvad, on tuttavad paljudele. Eriti neile, kellele möödunud sajandil sai osaks avalik tunnustus. Toona oli kombeks jäädvustada teeneka isiku nimi kaunis kirjas paberile ning see nahkkaante vahel mälestuseks anda. Kes teab, kui palju Villu Tootsi sulepoognaid on puhvetkappides ja raamaturiiulites tänaseni peidus! Võib öelda, et näitus jätkub kodudes (nagu ooper jätkub puhvetis): pärast näitust võivad ehk paljud inimesed minna koju ja välja otsida vanaisale või vanaemale kingitud auaadressi.