“Morten lollide laeval”
Autor Kaspar Jancis. Lavastaja Aare Toikka. Osades Ott Sepp, Aarne Mägi, Juss Haasma, Liisa Pulk jpt.
Lavastus rändab augustis jahil Runbjarn mööda Läänemerd, viies etendused kultuuripealinnadesse Turusse ja Tallinna.
Vat Teater koostöös Kuressaare Linnateatriga

Kohatu on ehk küll vaid tingiv kõneviis, sest õnneks leidsid saare lapsed ja nende külalised Aare Toikka lustaka lavastuse kenasti üles: etendused olid välja müüdud, lapsed vahtisid ammuli sui ja elasid hoogsalt kaasa. Ja ega lapsevanemadki tundunud igavlevat – lavastuse sihtgrupi määratlus “koguperelavastus” on igati kohane.

Veidi üle tunni kestva lavastuse tempo ei rauge hetkekski, struktuur on tihe, kuid ette ei saa heita ka mingit kuhjamist. Nagu lavastaja Toikkale omane, on kõik elemendid paigas ja tasakaalus ning dramaturgiliselt põhjendatud. Elemente, millest lavastus koosneb, on seekord eriti rohkesti. Kõigepealt lavastuse aluseks olnud Kaspar Jancise fantaasiarikas lasteraamat “Seiklus Salamandril”, mille dramatiseerisid Toikka ja Jancis. Jancis on ka lavastuse kunstnik, ikka fantaasiarikas ja leidlik. Samuti on ta osaline kogu etenduses kõlava muusika loomises koos ansambliga Kriminaalne Elevant. Lavastuses on oluline osa liikumisel (seadnud Kaja Kann) ja nutikalt on sulatatud sisse tsirkuseelemente (Lisa Angberg Rootsist, pildil Liblikana, ja Kaj-Mikael Schütt Soomest). Võlumaailma loomisel mängib (lisaks visuaalsele efektsusele) dramaturgiliselt olulist rolli video (Peeter Ritso).

Lavamaailma panevad aga elama ja teevad lähedaseks näitlejad. Loo peategelane on poiss Morten Viks (Ott Sepp, pildil). Ta on üks üsna tavaline poiss, kelle isa (Aarne Mägi) on kapten, ning muidugi on ka poisil unistus saada kapteniks. Esialgu on tal küll vaid oma väike mängupurjekas Salamander, mille meeskonnaks putukad. Peategelane Morten on ainus, kes jääb lavastuse jooksul muutumatuks. Kõik teised näitlejad kehastavad nii inimesi kui ka putukaid, kusjuures nende putuka-omadused peegelduvad nende inim-omadustes. Näitlejad mängivad väga täpselt ja säravalt. Erilise grotesksuse ja huumoritajuga paistab silma Juss Haasma, kelle mängitud tantsuõpetaja on lihvitud Mr. Properi laadseks libedikuks ning kelle rohutirts oskab kamandada vaid võõrsõnadega. Heas hoos on ka Liisa Pulk Morteni karmi majasokuliku tädi Annana (millised fantastilised prillid tal ninal on!) ja väärikas-uhke ämblikuna, keda laeva putukmeeskond ümmardab ja austab. Tore oli näha lavakooli õpilast, saarlast Jörgen Liiki veenvalt tarakanliku kõnnakuga.

Äkki mõni lapsevanem arvab, et lastelavastus peaks olema selgema moraaliga, didaktilisem. Morteni-lugu läheb vahepeal küll kriitiliseks, laeval toimetavad putukad ei ole üldsegi mitte sõbralikud, vaid tahavad Mortenit hävitada. Tagatipuks hakkab nende laev lekkima. Mingil määral toimub klassikaline hea ja kurja võitlus. Kõik lõpeb õnnelikult: selgub, et kurjad putukad ja hukkunud laev oli vaid väikese Morteni unenägu. Isa jõuab kaugelt merelt koju ja õpetab poisi päris laeva juhtima.

Mina olin aga rõõmus, et kõik ei olnud selgelt mustvalge ja et loo moraali ei saa ühe lausega sõnastada. Lusti, rõõmu ja teatriarmastust süstis see lavastus väikestesse vaatajatesse kindlasti.