Visvaldis Ziediņš – kunstnik, kes muutis ajalugu
Ziediņši avastamine, paljuski postuumne katse jalule seada kunstiajaloolist õiglust, muudab oluliselt laiemat arusaama Baltimaade põrandaalusest kunstist nõukogude ajal. On ju teada, et võrdluses Moskva dissidentliku kunstiskeenega 1960. ja 70. aastatel pole meie kunstilool kuigi palju vastu panna, peale heade kontaktide nendesamade radikaalidega Moskvast, kes põhimõtteliselt ei otsinudki väljundit ametlikku kunstiellu, vaid rajasid alternatiivse tegutsemisvõrgu ja territooriumid ning konkureeriva mütoloogilise reaalsuse, mis andis silmad ette põranda peal laiutavatele kommunismiideaalidele. Ülo Sooster, Tõnis Vint, Raul Meel – nemad meenuvad põhimõtteliste kunstidissidentide ja sillaehitajatena Tallinna ja Moskva alternatiivkunsti vahel. Aga Andres Toltsi, Leo Lapini, Kaljo Põllu ja Ando Keskkülaga võib tekkida juba probleem – ehkki omas ajas radikaalsed ja uuendusmeelsed, ei ehitanud nad seina enda ja alalhoidlikuma ametliku kunstielu vahele ning integreerusid elujärje edenes põrandapealsesse nõukogude kunstinomenklatuuri. Siit siis kordumakippuv küsimus – paljukest meil seda tõeliselt allumatut, kompromissitut ja omapäi jalutavat kunstiloomet nõukogude ajal siis leidus? Episoodiliselt jah, paljude tormilises nooruses, ent elukestva tööpõhimõttena äärmiselt napilt.