Viva España
Korrushotellid, räpased tänavad, kuumusest õhkav asfalt, sekka üksikud palmid ja oimetuna ringiuitavad turistid. Hispaania kuurordid, kus traditsiooniline siesta taandub ahne rahamasina ees ja ainsate kohalikena lähevad arvesse klanitud võltsviisakad teenindajad. Seal pole ruumi lõdvestumismeistritena tuntud “päris spanjarditele”. Ehtne hispaanlane pakib oma laiendatud pere (kaasa saavad nii ämm-äi kui koduloomad), televiisori (seebikad ei puhka ju), ning potililled autosse ja vurab kämpingusse.
Olen alati olnud kämpingute vihkaja. Pisike niiske telgipugerik, kompsud nurgas hunnikus, kõiksugu satikad sissetungimas, WC ja pesemine kusagil eemal - ei, ei ja veelkord ei. Hilisõhtul, pikast autosõidust surmväsinuna kusagil Hispaania pärapõrgus hakkas aga igasugune peavari ihaldusväärsena tunduma. Kui järjekordse hotelli uksel suur completo silt ilutseb, on valik väike - auto (lootusetult ebamugav sedaan), rand (seadusevastane) või kämping. Magame selle öö siin ja hommikul otsime normaalse elamise, mõtlesin 10 m2 karavanis aset tehes.
Hommikul selgub aga, et oleme otsekui kummalisse võlumaailma sattunud. Sajast segasummasuvilast üheaegselt sooja õhku imbuv kohvi ning värske saia aroom, kunstlillepärgades haldjakujud, malbed kivisilmad kombekalt mahapööratud, hiiglaslik intiimpesu sugugi mitte kombekalt pesunööridel lehvimas. Ja kõikjal lummavalt elurõõmsad inimesed. Nii lähedal, et puudutamiseks piisab vaid käsi välja sirutada. Jääme nädalaks.
Vähem kui tunni autosõidu kaugusel Barcelonast võõrustab suvitajaid juba aastakümneid kämping Sant Salvador. Kämpingu pikast ajaloost annavad märku karavanide vahelised puudesalud, receptio’s kasutuselolev pentiumi-eelne arvutipark ja mobiilkodude põrandaid kattev kulunud rõõmsaroosiline reliin. Väravaslehviv lipurivi annaks justkui märku rahvusvahelisest seltskonnast, kuid tegelikult piisaks vaid Hispaania ja Prantsuse lippudest. Sel nädalal oleks ka pisike sini-must-valge omal kohal.
San Salvador on üks vähestest turismi- ja ehitusbuumist peaaegu puutumata rannaküladest Hispaania lõunarannikul. Koha muudab suurepäraseks fakt, et siin pole absoluutselt mitte midagi. Ainult meri, liivarand ja ajahambast puretud suvitusvillad. Kogu rannakaubandust esindab meretuulest vildakile puhutud jäätiseputka. Puudub igasugune kohustus vaatamisväärsusi mööda jalad rakku joosta või hommikuti oimetuna ööelust toibuda. Selle asemel saab südamerahus lugeda, süüa, magada, ujuda - ühesõnaga puhata. Ja muidugi naabrite askeldustel silm peal hoida.
Vanade olijate kämpingusse saabumine on tundekestev meelelahutuslik vaatemäng. Aastakümnete taha ulatuv lojaalsus saab premeeritud isikliku kämpingukrundiga, mis alustuseks kaetakse hoolikalt pügatud võltsmuruga. Ladusamaks paigaldamiseks on murutükid nummerdatud ja klapivad kokku nagu kvaliteetne puslepilt. Kaitseks kuuma päikese eest tõmmatakse platsi kohale presentkatus. Ohh imestust, krundil asuvate puude jaoks on katuses just õiges kohas augud.
Ajutise elamise kaunistamiseks lähevad käiku potid toataimedega, aiavalgustid, päkapiku- ja muude elukate kujud, hiiglaslikud külmkapid ning kastid purgihoidiste ja veinipudelitega. Valitsevatest disainivooludest on kasutusel kõik välja arvatud minimalism. Palju on hea ja veel rohkem on kõige parem. Agarat tegutsemist saadab vali hõiklemine, aktiivne kehakeel ja kiirelt tühjenevad veinipudelid. Koormast vabanenud auto pestakse ja kaetakse spetsiaalse kaitsekattega (meenub mu ülihoolikas vanaisa, kelle kirsipunane Lada alati kaetult seisis). Kattega autod annavad võimaluse põnevaks mänguks “arva ära mark autot nägemata”. Vastuse kontrollimiseks tuleb omaniku märkamata auto juurde hiilida ja katet kergitada. Enamik olid muide Opelid.
Kämpingukaader ulatub põnevamate seebikate tasemele. Kolmelapseline perekond Madriidist ärkab kõige varem. Jämeda kuldketiga müügijuhist pereisa on hommikuti harjumatult kidakeelne. Küll aga kaigub ta hääl üle naabruse alates pärastlõunast kui esimene veinipudel lahtikorgitud. Siis on aeg häälekaks lastekasvatuseks ja naisega vaidlemiseks. Ja vaidlused on tulised, kogudes järk-järgult tuure, kuni tundub, et kohe-kohe lähevad käiku rusikad. Selle asemel kaob paarike hoopis karavani, et siis mõne aja möödudes õhetavate nägude ja sassis juustega käsikäes välja ilmuda. Omad koerad riidlevad, omad koerad lepivad.
Kõrvalkaravanis pesitseb keskealine Buratino näoga mees koos kahe korpulentse proua, koeranähvitsa ja beebiga. Ta naudib puhkust täiel rinnal ja patsutab mõlemat naist tagumikule. Ikka kordamööda ja siis, kui teine parasjagu nägema ei juhtu. Sealne pereelu meenutab rätsepmeister Kiire kiusatust Maali ja Juuliga üheaegselt kurameerida. Kummaga naabri-Juanil laps on, jääbki selgusetuks. Otse vastas suvitab ülipriske vanapaar koos lõhkemiseni täis koeravolaski ja kingsize külmkapiga. Pole midagi põnevamat kui nende kõigi tegemisi salamisi piielda. Hommikuti dushisabas puusihööritavate mandlisilmsete Lolitade muretut kädistamist kuulata, Hispaania matriarhide keeruliste soengukuhilate kerkimisele kaasa elada ja muidugi ise uudishimu orbiidis olla.
Kui hotellis elades võib hea tahtmise korral säilitada harjumuspärase elustiili, siis kämpingus see läbi ei lähe. Esimestel õhtutel püüdsime naiivselt keskööpaiku magama sättida, kuid peagi sai selgeks, et kohalike laste magusaim mängutund ei sobi selleks mitte. Karavanide vaheline napp meeter välistab päevaplaanis igasuguse omaloomingu.
Päev algab hommikul kell 8, kui kõik nagu üksmees väravas asuva Supermercado saiasappa kogunevad. Pärast rikkalikku hommikusööki sammutakse mõõdetud sammul randa. Rahu, ainult rahu, mañana sündroom on täies elujõus. Jääb mulje, et stressivabaduse mõõdupuuks on võime uskumatu aeglusega ringiloivata. Ja muidugi uskumatutes kogustes ning sagedusega einestada. Alalõpmata on kusagil pool lehma grillimas ja baila käimas. Üle kämpingu levib küpseva liha ja küüslaugu hõng ja kõik naabrid on söömaajale teretulnud. Eestlaslik tagasihoidlikkus ja “ei tea kas ikka sobib” vabandused lõpetab naabriprouade tandem mul füüsiliselt käest haarates. Pärastlõunal peale paaritunnist leiva luusse laskmist on aeg uuesti leebe päikese kätte lesima minna. Teist korda jõuavad randa vaid karskemad ja tegusamad puhkajad. Küll aga ilmuvad kõik jälle välja seebiseriaaliks ja õhtusöögiks, et pista nahka teine pool lehmast.
Kui kämpingus grillimisest ja naabrite draamadest kõrini, võib ennast mereäärsel promenaadil tuulutada ja restoranis einestada. Lisaks kirele maitsva toidu vastu iseloomustab hispaanlasi veel üks eriline omadus, nimelt nende suhtumine lastesse. Kui eestlased taluvad lapsi, siis hispaanlased jumaldavad neid. Proovige Eestis siseneda nooblisse restorani kell 10 õhtul, kaasas kamalutäis koolieelikuid. Kaaskodanikud karistavad teid virilate nägude ja üleüldise halvakspanuga. Hispaanias on see täiesti normaalne käitumine. Ja vastupidiselt Eesti hästikasvatatud lastele, ei käitu enamik pisikesi spanjarde sugugi mitte nagu inglid. Nad jooksevad ringi, loobivad saiakuulikesi, huilgavad ja roomavad mööda lauaaluseid. Ja erinevus on selles, et see ei häiri kedagi. Vägisi tuleb meelde tsitaat Eesti filmiklassikast: “Lapsed küll, aga ikkagi inimesed!”.
Nädala lõpuks on teada kõigi lemmiktoidud, muusikamaitse ja suhteprobleemid. Üleüldine lemmikmaius on sarjast lihtne ja maitsev - shokolaad saias. Selle valmistamiseks tuleb pikast saiast lõigatud jupp poolitada ning vahele suruda shokolaaditahvel. Alguses on shokolaadi veidi kõva hammustada, aga peagi saab see probleem kehasoojuse ja päikese koosmõjul lahenduse. Täitsa söödav muide. Muusika polnud pooltki nii “söödav”. Naabrilaste vaieldamatu lemmik on kõiksugune eurodisko. Meie õnneks pillavad nad juba teisel päeval tantsuhoos stereo maha. Ja sealtpeale hoolitseb muusikalise meeleolu eest teine naaber, kes fanaatiline Gipsy Kingsi austaja. Bamboleo, bamboleo ...
Kuidas me ka ei üritaks imiteerida hispaanlasi – jäädes ärkvele hiliste öötundideni, tukkudes pärastlõunatel või niristades oliiviõli vahetpidamata manustatavatele snäkkidele. Ikka ei õnnestu saavutada nende muretut elustiili ja saada päriselt lahti oma põhjamaisest reserveeritusest. Küll aga on võimalik see kuuma vahemere rahvaga koos puhates ivakeseks ajaks unustada. Koguni niivõrd, et viimasel päeval rannast tulles jalutasid meist mööda mitu kohalike seltskonda. Jäime shokeeritult seisma. Kas tõesti on võimalik puhkavast hispaanlasest aeglasemalt kõndida? Viimane aeg lahkuda, kuniks protsess veel tagasipööratav.
Meie ärasaatmine oli otsekui seriaali lemmik-kangelastega hüvastijätt. Sündmustevaeses kämpinguelus on iga vaheldus ju teretulnud. Kuumad kallistused ning teemoonaks veinipudel naabri Juanilt. Pilt naabriprouadest, hõbedased ülespuhvitud soengud Vahemere tuulega võitlemas ja pekingi palee koerakene rihma otsas haukumas, ei unune niipea. Paraku tuleb unustada lõunauinakud ja päevane veinijoomine.
