Enne kui ma läksin seda intervjuud tegema, mõtlesin, kuidas Vladimir võiks välja näha. Internetis ei ole temast eriti fotosid ning raamatust “Püha kaljukitse radadel”, jääb mulje, et tegemist on päris noore autoriga. Nii kasutatav keel kui ka mälestuste eredus − kõik räägib läbielatu värskusest. Seejuures on tegemist 70. aastate lõpu sündmustega! Kohtumisele Magistrali kaubanduskeskuse sissepääsu juurde saabub kirjanik Vladimir Wiedemann ehk Jah Guzman (ta lubab endale kaht hüpostaasi) tõeliselt mugavas rõivastuses, millest aimub Kesk-Aasiat. Ja selline on ka ta ise: ei materiaalsele, jah seesmisele. Ning kui kasutada tema enda väljendit, suutis ta mul vähemalt kahel korral “aju krussi keerata”. Muide, enne kui hakkame rääkima raamatute teemal, räägime ajakirjandusest, sest Vladimir töötas veel kümme aastat tagasi BBC ajakirjanikuna.

Te tunnete end vabalt vene, inglise, saksa keeles, saate aru eesti ja hispaania keelest. Umbes kümne aasta eest siirdusite ajakirjandusest kirjandusse. Seejuures on teil filoloogiline haridus. Koos semiootikaga! Saan aru, et teie tee on mängude ajalugu keele territooriumil?

Keel − see on loominguline materjal. Näiteks suudan ma artiklit kirjutada mõnes teises keeles kui emakeeles. Kuid raamatut kirjutan emakeeles, sest eelistan keele kvaliteetset varianti. Minu jaoks on oluline olla tänapäeva keele tipus. Keelt tuleb tunnetada ning peab olema autoriteet just selles keeles. Muuseas, olen lugenud Nabokovit nii vene kui ka inglise keeles. Tihti öeldakse, et Nabokov on inglise keele kasutamises novaatorlik. Ma võin öelda, et “Lolita” on kirjutatud inglise keeles, kuid sellest kajab vastu vene mentaliteet. Ja selles see omalaadne novaatorlus peitubki. Kirjutaja mentaliteet antakse alati edasi keele kaudu. Ideaalis, kui lugeda teost originaalkeeles, on see mentaliteet teravalt tunda. Kui soovite, epohhi hingus. Kirjanduses on keel kui mentaalse mudeli vormija minu jaoks väga tähtis.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel