Võitleva poeedi ­jälgedes

­Luanda hinnatase on võrreldav Tokyo omaga, teab Angolas valimisi vaatlemas käinud Mele Pesti.

Kui oled nädalakese Lõuna-Angolas suurematest linnadest eemal reisinud, siis ei üllata enam sugugi võsa vahelt välja astuv palja ­ülakehaga mees, kel on käes hiiglaslik matšeete ja erksavärviline kangas niuete ümber ­seotud. Naised kannavad imeilusaid beebisid seljas samuti uhkemustriliste kangaste – pano’de sees. Muide, sellest, kuidas kangas on ümber keha seotud, saab kindlaks teha, kas tegu on tüdruku, abiellumisealise nooriku või juba “tanualusega” – aga tanu asemel on peas afropatsid ja tihti ka suured kandamid. Naise kodu rikkust ehk kariloomade arvu näitavad kuldsed rõngad jala ümber ja seda, mis hõimu mehega tegemist, saab teada naeratust uurides: kas koduste vahenditega hambaarstid on kõrvaldanud neli esihammast alumisest hambareast või kusagilt mujalt.

Aga jäägu detailide uurimine antropoloogidele – tõlk väitis, et tema kodukandis ei ole neid veel nähtud. Küll aga käisid üle 1000 km kauguselt Luandast praktikal lingvistikatudengid, kes püüdsid (edutult) eristada üksteisest saja meetri kaugusel elavaid, kuid eri keeli rääkivaid hõime.

5. septembril oli aga kõik-see-mees hoolimata keelest, hambumusest ja lehmade arvust kell 7 hommikul lähima kooli või spetsiaalselt püsti aetud telgi ees sõbralikult sabas. Algasid üle 16 aasta esimesed üldvalimised. Tegelikult lausa esimesed rahulikud valimised Angola ajaloos – eelmine katse 1992 lõppes fiaskoga: maa sattus taas kodusõtta, sest opositsioon lihtsalt ei tunnistanud tulemusi. Kohe pärast Portugalist iseseisvumist 1975 alguse saanud sõda jätkus pärast valimisi veel kümme aastat ja lõppes alles opositsioonipartei legendaarse juhi Jonas Savimbi tapmisega 2002.

Nii lõppes 2002 – ja poliitilises mõttes alles nüüd, 5. septembril 2008 – külma sõja üks suurimaid konflikte maailmas. Ühel pool rindejoont oli olnud kommunismile rühkiv suurim ja võimsaim partei MPLA (Angola Vabastusliikumine, algul marksistliku parteina asutatud Movimento Popular da Libertação de Angola – Toim.), keda toetas Nõukogude Venemaa, Kuuba ja sandinistlik Nicaragua, ja teisel pool kommunismi vastu võitlev UNITA, mis nautis USA, Hiina, Lõuna-Aafrika, Iisraeli ja paljude Aafrika liidrite toetust.

Siin ja praegu on aga selge, et ­MPLA esimese presidendi Agostinho Neto (Nõukogude ajal meilgi promotud võitlev poeet, vt Ain Kaalepi tõlgitud luulekogu “Püha lootus” 1980) püha üritus elab edasi, Savimbi järgijad on aga nõrgaks jäänud. Valitsev partei on valijaskonna enamiku jaoks usk, mood ja ainus mõeldav eluviis. Nii uhkete koloniaalstiilis majade rõdudel kui ka võsa vahel traditsiooniliste onnide kõrval kuivava pesu seas ripub alati neli-viis MPLA särki ja presidendi tohutu portreega panot. ­Valimiseelsete kuude jooksul avas naftast ja maavaradest rikka riigi valitsus veel ohtralt koole, supermarketeid jms – ning MPLA üle 80protsendiline võit ei tulnud enam kellelegi üllatusena.

Ainult et – marksismi nad enam ei harrasta. “Meil on olnud kaks suurt vaenlast – kolonialism ja kommunism – nad mõlemad on tänaseks ületatud!” hõiskas MPLA massikampaania-üritusel üks parteisõdur ilmselt ametlikku ideoloogiat.

Angolanod on uhke rahvas. Kaugemateski kantides ei tule keegi valget inimest näpuga katsuma, pigem ei tehta väljagi. Valimisi korraldades võeti eesmärgiks-hüüdlauseks ei rohkem ega vähem kui: “Me korraldame nad nii hästi, et oleme eeskujuks kogu Aafrikale ja ka kogu maa ilmale!” Seekord veel nii eeskujulikult asi välja ei tulnud: hiiglaslikul maal tekitasid logistikaprobleemid valimispäeval palju segadust. Aga inimeste tahe, usk ja tohutu ind riiki üles ehitada kombinatsioonis kasvava rikkusega paneb seda maad huviga silmas pidama.

Luanda hinnatase on võrreldav Tokyo omaga, hamburgerit tänavalt naljalt alla 10 dollari ei leia. Diplomaadid sosistasid, et kusagil mujal maailmas ei maksa USA oma saatkonna eest nii palju üüri. Aga samas on see füüsiliselt üks väiksemaid ameeriklaste ametlikke pesasid üldse.

Angola majandus on maailma üks kõige kiiremini kasvavaid majandusi ja palgad juba praegu paljudest Euroopa maadest kõrgemad. Septembris näidati kohalikul telekanalil kohe-kohe valmivat “head uut ilma” – hüpermoodsat hiigelsuurt elurajooni, funktsionaalsete torn­elamutega ja rohelusega seal vahel, nagu neid Lasnamäesid tänapäeval projekteeritakse.

Naftat jagub veel mõnda aega ja väärismetalle on seal ka. Ebavõrdsusest, vaesusest ja korruptsioonist oleks võimalik pikapeale üle saada, kui riigijuhid käsitleksid neid probleeme sama energiliselt (loe: fanaatiliselt) nagu seekord valimiskampaania korraldamist.

Nii et – ärgem alahinnakem Angolat.

Angola eredaimad ­mälestused

• Kõige ohtlikum elamus: Kui liiklusummikutesse uppunud pealinnas Luandas 5 km tunnis sõidukiirusega harjunud autojuht satub elus esimest korda pikale tühjale asfaltteele, kihutab 120 km tunnis, märkab umbes 3 km kaugusel vastu tulevat veoautot ja .... pidurdab täie rauaga. Sama kordub enne käänakut. Enne iga käänakut!

• Kõige maitsvam söök: Lihtsalt grillitud ja veidi üle taldriku serva ulatuv kala, igal õhtul eri nimega, aga alati keelt-alla-viiv.

• Kõige meeldivam angolalane: Üks soba ehk külavanem, küla vanim ehk pisut üle 40aastane mees, kes küsimusele, miks kõik tema küla elanikud valetasid, et neil ei ole IDkaarti, ajas suu kõrvuni ja vastas: “Aga ütle üks põhjus, miks nad peaksid arvama, et sellest midagi head tuleks, kui nad jah vastaksid?”

• Kõige ehedam kokkupuude ­loodusega: Põõsaste vahel ringi kalpsav hiigelsuurte mustade šimpansite perekond, kelle nägemiseks tuli vaid paar korda hõigata – ja juba need ninatargad ronisidki kõige kõrgemate kivide ja kõikuvate põõsalatvade otsa, et uurida, mis jama seal tee peal toimub.

• Kõige suurem kultuurišokk: Et kultuurišokki polegi! Aafriklased küll, aga toimekad ja tähtsad nagu Vabaduse väljaku parklast city’sse kiirustavad tallinlased.