16.01.2009, 00:00
Voldemar Herkel – oma aja arhitekt
Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud juubelinäituse kiiluvees teeb ühest oma aja mõjukamast arhitektist juttu arhitektuurikriitik Urmas Oja.
80aastaseks saanud arhitekt Voldemar Herkel on projekteerinud arvukalt hooneid,
mis meid ümbritsevad. Pika elu jooksul on tal õnnestunud kaasa teha
Eesti arhitektuuri muutumised ja olla otsustavate protsesside juures
kõrgel kohal. Ligi veerand sajandit töötas Herkel
Nõukogude Eestis sisuliselt riigiarhitekti ametis, suunates kohalikku
arhitektuurielu.
Herkel on loonud mitmeid Eestis märgilise
tähtsusega hooneid ning planeeringuid, olnud paljudele arhitektidele
oluline õppejõud ja juhendaja. Põnevaks ja vastuoluliseks
muudab tema elusaatuse aga kindlasti see 23 aastat, 1965–1988, mil ta
pidas Ehituskomitee aseesimehe ametit. Kõige kriitilisema hinnangu
järgi oli tegu omalaadse arhitektuuri KGBga.
Küllap
tegutseti seal aga siiski parima äranägemise järgi,
püüdes laveerida võimu ja vaimu soovide ja võimaluste
vahel ning, nagu toonitatakse ka väljapanekul, lahendada siiralt
sotsiaalseid probleeme. Nii ongi Herkelist saanud paljude jaoks
professionaalne ja teedrajav arhitekt, teistele on ta aga oma aja
toimemehhanismide spetsiifika maskott.
Arhitekt
eskalaatoril
TPIsse arhitektuuri õppima minek ei
tulnud 1929. a sündinud Herkelile omal ajal sugugi esmase valikuna.
“Olin täiesti kindel, et lähen, õpin keemiat, ent
sõber keelitas, et seal peab ju tuupima – astume parem
arhitektuuri,” meenutab ta. Matemaatika ja keemia olid Herkelil seni
kõikides koolides väga heal tasemel olnud, ent silmapaistvalt tugev
oli ta ka joonistamises. TPIsse sai Herkel kenasti sisse ja lõpetas
selle aastal 1953.
Koolist siirdus ta
Tööstusprojekti, kus oli 1961. aastani, tõustes
büroo peaarhitektiks. Enne ENSV Riikliku Ehituskomitee aseesimehe koha
vastu võtmist jõudis Herkel töötada ka
Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaali peaarhitektina, projekteerides kauplusi,
kohvikuid ja restorane üle vabariigi. 1965–79 oli Herkel Arhitektide
Liidu aseesimees ja pärast seda veel viis aastat Liidu juhatuse esimees.
Niisiis tõusis Herkel kiirelt süsteemisagarate etteotsa, kus
püsis aastakümneid.
1961–1988 oli Herkel ERKIs
õppejõud, mõjutades ja suunates terveid meie arhitektide
põlvkondi. Ühe parima diplomandina toob Herkel välja arhitekt
Raine Karbi, kelle jõuliselt omapärane ja otsustav käekiri
avaldus juba varakult. “Kooli ajal oli ta üks vähestest
täisprofessionaalsetest õpetajatest,” kommenteerib Karp.
“Kahjugi, et ta sinna Ehituskomiteesse läks, sest seal sai ta kui
väga hea arhitekt palju vähem projekteerida, tuli tegeleda hoopis
bürokraatiaga. Kahtlemata on parem, kui sellise asutuse eesotsas on arukas
arhitekt, ent inimesena oli see ka omamoodi ohverdus.”
Voldemar Herkelist põlvkond noorem ja Herkelile ning tema
generatsioonile omal ajal aktiivselt vastandunud Tallinna kooli üks
arhitekte Vilen Künnapu meenutab: “Kui ta mind kolmandal kursusel
õpetas, siis oli kohe näha, et tegu on kõva mehega. Energiat
ta nägi, sai sellele pihta ja oli võimeline seda isegi liigutama.
Hiljem, asjamehena, hakkas ta küll laveerima ja see võime hajus,
ent on selge, et midagi temas on. Mingeid omadusi, mida ei õpita. Ta oli
näiteks võimeline lennult nägema, mis üliõpilaste
töödes parandamist ja kiitmist vajas, ilma et peaks iga projekti ees
pikalt aru pidama.”
Majakad
Nagu
Herkeli ja temast nooremategi nõukogude ajal suuri ja olulisi maju
projekteerinud arhitektide saatus paraku ette nägi, kipuvad tema
tähtsamad hooned olema hävinud, lammutatud või ulatuslikult
ümber ehitatud
. Nende kallale on mindud kõikvõimalikel põhjustel kuni
peo käigus maha põletamiseni välja. Paraku ei saa nende
säilimise raskust analüüsides pigistada silma kinni ka
tõiga ees, et majade läänelikule modernistlikule
arhitektuurile vaatamata oli tegu ikkagi oma aja ehk nõukogude perioodil
rajatud tuntud ehitistega. Ning ainuüksi see on paljudele inimestele
ettekäändeks neist majadest justkui mingitest oleva ja olnu
vahelistest ajalüüsidest vabaneda.
Eesti arhitektuuris
kindlasti kõige märgilisemat rolli kandis Voldemar Herkeli loodust
juba nõukogude ajal lammutatud Tallinna reisisadama paviljon. Selle
jõuline
ja stiilne, selgelt Soome-mõjuline lakoonilisus tuleb hästi esile
Arhitektuurimuuseumis välja pandud, oma ala klassiku Peet Veimeri
valmistatud maketi juures. “Soomes ma siis veel käinud polnud, ent
ajakirjad tegid oma töö,” meenutab Herkel, miks sadama
ootepaviljonil on nii paks ja etteulatuv karniis, klaasist ja puitkilpidest
ebaregulaarsed fassaadid ja läbiv materjalikasutus.
“Eks
see Soome oli meile kõigile tol ajal kõige kättesaadavam
eeskuju,” täpsustab Raine Karp.
“Sadamapaviljon
oli oma aja kohta ikka väga hea projekt ja oleks võinud
säilida. See oli märgiline nii maja kui ka selles sisalduva
sündmuse enda tõttu – tegu oli esimese poolvabakäimise
paviljoniga. Selge, et see jäi kitsaks, ent sadamas oleks võinud
see alles olla tänini, töötada näiteks puhvetina, mille
maja maht oleks kenasti välja kandnud,” kahetseb Karp.
Reisisadama paviljoni lakooniline vorm ja läbitöötatud
detailikäsitlus on ka Herkelile omalaadseks arhitektuurseks manifestiks,
mõttepundar, mida ta terve elu jooksul on üritanud siduda eri
perioodide arhitektuurikeelega. Nooruspõlves tegeles Herkel usinalt
puutööga, valmistas suure, isa kaotanud pere kitsikuse leevendamiseks
üksvahe näiteks rehasid, uuris noorest peale
käsitööoskusi. Siit sai ta austuse materjali kui sellise vastu
ja usu lihtsusesse ning lakoonilisusesse vormis ja plaanis.
“TPIs õpetati: mida rohkem kaunistusi, seda parem. Kui tuli
kokkupuude Soomega ja soomlastest arhitektid meil külas käisid,
läks alguses kohe natuke aega, et aru saada, mis on tegelikult
oluline,” jutustab Herkel. Selles mõttes allub kõige rohkem
TPIs õpetatule Herkeli majadest tootmiskoondise Lembitu hoone Tallinnas
Viru tänaval, mis on nüüd surutud De La Gardie kaubamaja hoovi
ning oli algses projektis üpris külluslikult garneeritud
fassaadidega.
1960. aastatel sai otsustava kiirusega alguse selgelt
modernistlik periood. Tänaseks veidi ümber ehitatud
Tööstusprojekti hoone Rävala puiesteel sisaldab nüüd
ettevõtete kontoreid, näiteks Delfi oma. Omal ajal oli tegu
päris moodsa ehitisega, mille Laikmaa tänava poolsel küljel
liikusid üles järgnevates Herkeli majades aina jõulisemalt
avalduvad fassaadivertikaalid. Oluline on, et majale tehti kohe ka
sisekujundus.
Ribidega varustatud Kadrioru kohviku hoone lammutati
alles mullu juulis ühe tavalise kortermaja eest. “Mulle oli oluline
selline lihtne vorm muuta millegagi väljast veidi plastilisemaks.”
Kadrioru kohviku kadumine on täiesti arusaamatu, selle kaitsmisega
jäädi lihtsalt hiljaks ja nüüd on võimalik vaadata
vaid maketti väljanäitusel. Tegu oli Herkelile imponeeriva teemaga ka
seetõttu, et kohvikumaja tuli ehitada parki. Herkel pidas ühelt
poolt lugu ülimast lihtsusest ja arhitektuurse vormi ning detailide ja
materjalikasutuse täpsest põhjendatusest. Teisalt austas ta ka
sügavalt eesmärki siduda iga maja just antud loodusliku keskkonnaga.
Range modernismi ja pehme looduse omavahelises unisoonis on kahtlemata teatud
pingeline võlu.
Veel on alles, ent ulatuslikult ümber
ehitatud kujul, Tartu kunagine Kaunase restoran, kus pannakse
tänapäeval pidu Atlantise sildi all. Postidele tõstetud
paviljoni markantseim element on vahest väikeste ebakorrapäraste
ruutakendega betoonist külgfassaad, mis jätab mulje, otsekui
oleks terve see sein käsitsi voolitud – nagu skulptuur! Kõigi
Herkeli projektide juures on tähtsal kohal sisekujundus, mille loomisel
arhitekt ka ise kõvasti kaasa lõi. Ning ei koh
vikute ega ka lõbustusasutuste juures ei hoitud sisekujundusega tagasi.
Paraku on see valdkond veelgi hävimisaltim kui vanad majad ise.
Voldemar Herkel on ka Eesti Kunstiakadeemia ribilise fassaadiga maja taga,
mis pole arhitektuurselt tasemelt küll tema teiste majadega
võrreldav, ent jagab nendega sama saatust – lammutatakse
tõenäoliselt peagi EKA uue maja teelt. “Eks veidi tuleb
kassiahastus peale küll,” on Herkel nõus möönma,
ent mõjub kokkuvõttes siiski elurõõmsa ja
positiivsena.
Võib-olla seetõttu, et arhitekti ametit
pole inimene ka 80aastasena veel maha pannud, tegutsedes tänini tasapisi
joone
stuslaua taga.
Võiks öelda, et igal enesest lugupidaval
tolle aja arhitektil on midagi korralikku ka maha põlenud. Selles
valdkonnas on Herkelil ette näidata skandaalselt süüdatud
Merepiiga kohvik Rannamõisas, selle projekteeris ta juba Ehituskomitees
töötades. Siit ei peegeldunud küll mingit
kantseleitöös nüristunud vaimu kibestumist, otse vastupidi
– tegu oli värskelt kontrastse tõlgendusega romantilisest
maa-arhitektuurist ja kohalikust 1960ndate modernismi
arhitektuurikeelest.
Tähtsad pisiasjad
“Ise pean vist kõige olulisemateks ikka neid väikseid
maju,” räägib Herkel, “kuna nende juures sai
töötada vahetult tellija ehk inimesega. Kui tuli hea maja, jäi
tellija eluks ajaks sõbraks.”
Herkel on
tõepoolest joonistanud arvutult väikemaju, saunu, suvilaid ja isegi
villaohtu hooneid.
Pikalt kõrgel positsioonil viibinud
tegelasena oli tal palju kontakte süsteemi ladvikus, kuigi ta ise
parteisse ei kuulunud. Mõnusalt pikantselt kõlab lugu sellest,
kuidas ta projekteeris Moskva lähedale palkmaja Brežnevi pojale
Jurile.
Arhitektuurselt on ka tema väikemajad päris
Soome-mõjulised. “Väga sügava mulje jättis mulle
aga ka Jaapani-reis ja seal nähtud majad, mis suutsid olla ühtaegu
lihtsad, jõulised ja kontaktis loodusega,” selgitab juubilar.
Eramuid ja ridamaju projekteeris Herkel veel 1990. aastatelgi. Selleks ajaks
oli tema loomingus hakanud sumisema mesilaste ärasätitud
elurütmi teema. Lakoonilisusele ja lihtsusele väljundit otsides oli
Herkel jõudnud mesitarru, kus valitses kuusnurkne kord. Nii
väikeste kui ka suuremate majade plaanid kippusid nüüd
kuusnurkseks ja keerlesid ümber keskme. Sellisest geomeetriast ei puudu
aga ka futurisminoot. Näiteks meenutab Vinni-Pajustis paiknev keskusehoone
vormilt ja olemiselt soovi korral tulevikuroboti kiivrit või koguni
kosmoselaeva.
Arhitekt ja tema aeg
Voldemar Herkel on teenekas arhitektuuritegelane selle sõna
kõige paremas mõttes.
Nõukogude ajal
kõval kohal tegutsenud isikuna on ta paratamatult paljudele isegi ehk
kahtlane kuju, ent tõde on ilmselt see, et ta tegutses omal ajal siiski
parima äranägemise järgi. “Ehituskomitee koha
võtsin lõpuks vastu, kuna ähvardati, et muidu tuleb
kohalikku elu kureerima venelane,” ütleb ta.
Põlvkondadevahelised eriarvamused ja konfliktid kuuluvad iga ajastu
sisse, andes nooremaile kuraasi ja tugevdades vanemate veendumusi.
Nõukogude kord oli olemuselt repressiivne ning seega saavad sellise
märgi külge ka kõik tol ajal juhtival positsioonil
töötanud inimesed.
Asi pole aga kindlasti nii
lapsikult lihtne, ja nii nagu ei tasu näiteks linnahalli põlastada
seetõttu, et see kandis kunagi V. I. Lenini nime, ja selle
arhitektuurist lihtsalt mööda vaadata, tuleb ka omaaegseid arhitekte
vaadelda omas ajas. Karin Hallas-Murula koostatud ja Rotermanni soolalaos 1.
märtsini avatud näitus koos mahuka kataloogiga on Herkeli loomingu ja
positsiooni sisu mõistmiseks hea materjal. Selle linnahalli võiks
aga muuseas ümber nimetada Ivo Linna nimeliseks kultuuri- ja
spordipaleeks. Lühendatult – Linnahall.