Voldemar Tippel 100
Eesti Arhitektuurimuuseumis pea traditsiooniliseks kujunenud
arhitekti elu ja loomingut tutvustavate mälestusnäituste ritta on
lisandunud järjekordne väljapanek – Voldemar Tippel 100.
Esimese korruse väikeses galeriis üles seatud planšettidel
näeme mõningaid fotosid ja projekte arhitekti ligi 50 aastat
kestnud aktiivsest loometegevusest Tallinnas ja Tartus. Välja on toodud
nii ehitatud kui ka ehitamata jäänud objekte. Samuti on üles
seatud Voldemar Tippeli osalusel valminud Mustamäe I mikrorajooni
planeeringut kujutav makett.
Tallinnas sepa
perekonnas sündinud Voldemar Tippel kuulub Tallinna Tehnikumis diplomi
omandanud arhitektide hulka. 1934. aastal tehnikumi lõputööna
esitatud teatri projekt Tallinnas pälvis ajakirjanduses palju
kiidusõnu ning oli oma lahenduselt väga moodne.
Voldemar Tippeli tegevus arhitektina jaguneb Teisest maailmasõjast
tulenevalt selgelt kahte perioodi. Pärast kooli lõpetamist asus ta
tööle kaitseministeeriumis Johann Ostrati alluvuses, kuid
suundus peatselt edasi Tartusse, kus 1935. aastal asus Arnold Matteuse
järel tööle linna peaarhitektina. Tema ülesandeks sai linna
poolt ehitatavate objektide projekteerimine, ehituste järelevalve,
kontroll linna sildimajanduse üle ja ka linna heakorrastuse korraldamine
(näiteks on tema projekti järgi valminud trepid Mäe ja
Vallikraavi tänaval). Seda ametit pidas ta sõja puhkemiseni 1940.
aastal.
Tartu perioodi tuntumateks objektideks tema loomingust on
Tartu turuhoone Emajõe kaldal ning linna esimese pilvelõhkuja
tiitlit kandev veetorn-elamu Õpetaja tänaval. Sellele lisaks valmis
mitmeid projekte spordirajatistele, haiglatele, koolile ja tapamajale ning ka
sisekujundusi avalikele hoonetele. Uusklassitsistlikku vormikeelt kandvatena
esindavad need hooned 1930. aastate esindustraditsionalismi vaimsust. 1937.
aastal valminud turuhoonet ja 1940. aastal valminud veetorn-elamut iseloomustab
klassikalisest arhitektuurist üle võetud vormikeel, mis on seotud
uudsete tehniliste lahendustega (raudbetoon) ning selge ja rahuliku mahulise
ülesehitusega. Samas on selge, et pilastrite, kolmveerandsammaste,
balustraadide ja rustika kasutamisega nende ehitiste projekteerimisel pole tegu
pelgalt arhitekti maitseliste eelistustega, vaid ka tundliku suhtumisega Tartu
linna ajaloolisse arhitektuuripärandisse.
Teise
maailmasõja keerises sattus Voldemar Tippel sundmobilisatsiooni
käigus töölaagrisse Kama jõe äärde, 1944.
aastal sealt aga edasi Moskvasse, kus asus tööle ENSV
Arhitektuurivalitsuses. Samal aastal määrati ta Tallinna
peaarhitektiks. Muutunud bürokraatilikus olukorras ei tähendanud see
enam aga ühiskondlike hoonete projekteerimist, vaid generaalplaanides
ettenähtud juhiste täitmist, ehitustegevusega seotud dokumentatsiooni
vormistamist (ehitusload jms) ning sõjajärgses olukorras ka
taaastamis- ja heakorrastusprojektidega tegelemist. Ühe sellise
tööna valmis 1945. aastal koos arhitektide Maks Kaivi, H. Spriidi ja
aiandusarhitekt Aleksander Niinega Harju tänava haljasala projekt.
Tööd linna peaarhitektina jätkas Voldemar Tippel 1952.
aastani. Pärast seda töötas ta veel Eesti Projektis projekti
peaarhitektina (1952–62) ja peaspetsialistina Ehituskomitees
(1962–70). Teise maailmasõja järgset perioodi iseloomustab
tema keskendumine linnaehitusele ja nii võib lugeda tema selle aja
üheks olulisemaks tööks osalust Mustamäe I
mikrorajooni planeerimisel koos Toivo Kallase, Mart Pordi, Liidia Pettai
ja Aleksander Prahmiga.
Arhitektuuritöö
kõrvalt harrastas Voldemar Tippel aktiivselt ka
filmi ja maalimist – on toimunud isegi kaks isiknäitust Arhitektide
Liidus (1967, 1982).
Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis
jääb avatuks kuni 16. detsembrini.