Nii et sind huvitavad pigem tüübid?
Just, tegelikult huvitavad mind pigem teatud tüübid, kelle vorm fotol on tihtipeale kõnekam, kui nad seda ise päriselus on. Tüübid, kelle vormi kummaline harmoonia osutab vastupanu, nii et sa ei suuda täpselt määratleda, millise ilukaanoniga on tegemist. Ses mõttes pole ilu minu jaoks vaid kindla vormi küsimus, vaid pigem vastupidi: ilu oleks kui pinge, mille tekitab standardiseeritud vormist lahtiütlemine, sellest eemaldumine, pagemine, selle sisse mitte mahtumine.
Samas ei tohiks see olla liialt deklaratiivne või groteskne, sest siis muutuks tulemus karikatuurseks ja kaoks saladus. See on hetk (ja foto on hetk), mil modelli olek kehtestab oma ainuomase suveräänse ilu reeglistiku, millele on raske nime anda. Tihtipeale võib olla selleks kas modelli teatud imperfektsus, lihalikkus, või psühholoogiline hetkeseisund, mis teeb modelli haavatavaks ja tugevaks ühtaegu. Ilu sisaldab minu jaoks paradoksi, mis ei anna end täpselt määratleda, kuna jääb mingit osa pidi alati määratlusest välja.
Kuid samas ei tegele ma pelgalt ilu problemaatikaga, samavõrd olen püüdnud piltidesse tuua sotsiaalseid taustu, änge ja enesemääratlemise vastuolulisust. Elame ju konkreetses ajahetkes - seepärast olen modellivalikul leidnud tüpaažid, kes ühtlasi iseloomustaksid ka noorte kuulumist erinevatesse mentaliteedigruppidesse. Minu jaoks iseloomustab neid omalaadne abstraktne suhe ümbritsevasse, kus kõik oleks kui haardeulatuses ja samas pole millelegi vaja anda nime. Veidikene meenutab see teatrit - lavastaja annab sulle rolli ja sina pead sellega toime tulema, kuni eesriie langeb. Sealt ka näituse pealkiri "­Jeunesse ­Fatale" - fataalne noorus...

Väidad, või täpsemini sinu näituse pressitekst väidab, et su uued fotod tegelevad mitteametliku iluga selle algupärases ja loomulikus poeetilisuses. Kuidas mahub selle definitsiooni alla aga ikkagi meigitud modellinägu? Miks vajab sinu käsitluses loomuliku ilu pildistamine siiski modelli eelnevat jumestust? Kas see pole sama kui Marie-Antoinette'i soov mängida talunaist talle kunstlikult püstitatud Versailles' külas?
No meiki on ju ka igasugust ja igas kangusastmes... Praegusel juhul on tegemist ikkagi ülivähese meigiga. Pole kasutatud modelleerimist ega põhikarakteri muutumist, vaid tegu on modelli enda nahafaktuuride diskreetse rõhutamisega. Ses mõttes on meik pigem meigile vastutöötamine: valisime meigikunstnik ­Mammuga vaid nahale omaseid läikeid, faktuure - mis ei erine sugugi loomulikust naha olekust - kuivanud matt, higine läige, väsinud tumedus, naha läbipaistvus, veresooned. Tugeva meigiga katmisel kaoks ära fotole omane faktuuride edasiandmine (see foto eripära, mis eristab fotot teistest jäädvustustehnikatest), mis tegelikult moodustab osa modelli omapärast sel hetkel. Seepärast pole ma ka kasutanud mingit Photoshopi nägude udustamist, ebakorrapärasuste, pooride, kortsude ega karvasuse ­eemaldamist. See on teadlik trots mitteisikustamise vastu. Minu jaoks on näo faktuurid osa portreteeritava ainulaadsest "loost".

Mis sa arvad, mis põhjusel on trendifotograafide looming nii üksteisega sarnane, stilistika ja modellivalik niivõrd nivelleerunud, et individuaalsest käekirjast on sageli raske rääkida?
Ma ei tahaks seda väita, sest tegelikult on ju kõigil fotograafidel oma teema ja nägu, mõnel rohkem, teisel vähem. Näiteks Makina, Muraškina, Kallasvee ja Raidpere - ainus pilguheit nende töödele ja sul on selge, kellega tegu. Ühelaadseks muudavad fotod tihtipeale Photoshopi manipulatsioonid, kus pilt laotakse kokku eri võtetest ja taustadest, mingiks abstraktseks keskkonnaks, millel pole ei reaalsuse ega modellide omavahelise suhtega mingit pistmist. Siin on klišeed lihtsad tulema. Reaalne võtteplats, reaalsed modellid reaalsetes suhetes reaalsel hetkel on minu jaoks palju rikkalikum ja kummastavam ja samas ka diskreetsem oma salapäras kui mis iganes väljapunnitatud kokkulõigatud fantaasia. Aga eks igal ole omad liistud ja omad eesmärgid.

Esteetika, kompositsioon, modellitüübid, keda kasutad, on trendiajakirjadele emblemaatiliselt tunnuslikud juba vähemasti 1990. aastate keskpaigast, iseäranis tuttavad inglise ja itaalia moežurnaalidest ning fotonäitustelt. Tollal õppisid ise Londonis, kuid tegid hoopis teistsuguseid, ütleksin, et originaalsemaid pilte. Millest nüüd selline pöördumine "trenditeadlikkuse" poole?
Tegelikult, näituste jaoks tehtud fotod on mul ikka sama temaatika kandjad: modelli üksindus raamis ja pilk, mis püüab ta sealt välja rebida. Seda ka laiemas mõttes - enese sobitamine ja sobimatus tausta, raami, püüd teisele poole, teades selle ponnistuse võimatust. Täidetud tühjus ja üksiolemise väärikus. Okei, ma olen muutnud stilistikat, tegelikult sellest loobudes ja puhastades pilti detailidest ja teatraalsusest, liikunud jutustuse minimeerimise poole. Fookusesse on tõusnud pigem tüpaaž ja faktuurid, mis võivad olla sama kõnekad kui teatraalne lavastus.
See, et praegu on ka moefotos tõusev trend fotolikkus, reaalsus, et on küllastutud kitšilikkusest ja pateetilisest glamuurist, on pigem kokkusattumus. Kuna meie massikultuuris on odava glamuuri ihalus juba ­aastaid olnud imperatiivses seisundis, on minulgi tulnud selles võtmes vähem või rohkem tööd teha, kuid käesoleval hetkel on need mängureeglid minu jaoks suhteliselt ammendatud teema. Samamoodi ka ­David LaChapelle'i laadne groteskne veiderdamine, mille see mees on lõpuni ära teinud... Ka maailm meie ümber on sootuks muutunud, nii et odav värviline Photoshopi grotesk töötab juba nii iseenda kui ümbritseva vastu...
Ja pealegi meeldib mulle vanamoodne ja ehe fotolikkus.

Kas ja miks sobib portreefotole mustvalge film paremini?
Mustvalge tehnika on alati kuidagi kontsentreeritum ja müravabam, mitte nii edev, seega on portreteeritava seisund seal paremini fookuses. Ja puhtstilistiliselt on ta ka fotolikum selle algses vanamoelises mõttes. Värv, kui seda ei kasutata sihipäraselt ja tundlikult, võib muutuda samalaadseks maskiks kui oskamatu make-up.

Oled meie praeguse presidendi ametliku foto autor. Kas ja kui palju läbis Toomas Hendrik Ilvese portreefoto ­Photoshopi etapi?
Ausalt öeldes sai kohendatud vaid veidi riietust. Ülejäänu sai paika pandud juba fotografeerimisel valgustuse, võttenurga ja ilme valikuga stuudios.

Sinu fotodel poseerivad enamuses modelliagentuuride modellid. Miks otsustasid nende kasuks ega eelistanud n-ö inimest tänavalt, mitteprofessionaalseid poseerijaid?
Kõik modellid on ju samuti inimesed tänavalt. Pigem intrigeeris mind nende puhul teatav kommertslik vormieeldus, mida on võimalik kultiveerida mittekommertslikus suunas. Modellide puhul on tegemist ju lihtsalt vormiga, mille puhul kasutatakse vaid teatavat osa nende iseloomulikest joontest, ja just seda osa, mida annab painutada müüdava standardiseeritud ilu poole. Niiöelda ilus moemodell pole ka iial mahtunud minu huviorbiiti. Valisin nende hulgast pigem omapäraseid tüpaaže, pigem näitlejalikke tüüpe kui lihtsaid iludusi. Paradoksaalne on iseenesest aga ka see, et kõik kuulsad moetööstuses töötavad tippmodellid on pigem kummalised kui lihtsalt ilusad.

Ma pole su üldistusega kuulsate tippmodellide kummalisusest nõus, aga see selleks. Kui tulen tagasi väljapaneku juurde, siis nende portreede, millest kaks mulle tõesti meeldivad, sest nad erinevad kuidagi haavatavalt siiralt tundetoonilt muust komplekist - hevikutt linnuga (vt ülal vasakul) ja esimene portree sissepääsust paremal - meeleolu kujundab tugevasti n-ö trotslik erootilisus, endas ebakindlale murdeealisele nii iseloomulik tunnus.
Teatav erootilisus on minu jaoks see subjektiivne haavatav pind, mis toob sisse lihalikkuse, aga pigem selle mitteerootilise poole kui võimaluse saada mõistetevaks või alustada dialoogi vaatajaga. Pigem olen püüdnud paljastusega liikuda erootikast välja. Mis kõlab iseenesest veidikene paradoksaal­ne. Kuid samas on see ka meie kõige vahetum olemise vorm ilma kehakatte lobisevate vihjeteta. Paljuski on fotode võti just haavatava alastuse ja pilgu tõsiduse vahel tekkiv pinge.

Toomas Volkmanni näitus ­"Jeunesse fatale" kestab Tallinnas lambipoe Moodne Valgustus galeriis OO8 kuni 19. augustini.