Fookusesse on tõusnud pigem tüpaaž ja faktuurid, mis võivad olla sama kõnekad kui teatraalne lavastus.

See, et praegu on ka moefotos tõusev trend fotolikkus, reaalsus, et on küllastutud kitšilikkusest ja pateetilisest glamuurist, on pigem kokkusattumus. Kuna meie massikultuuris on odava glamuuri ihalus juba ­aastaid olnud imperatiivses seisundis, on minulgi tulnud selles võtmes vähem või rohkem tööd teha, kuid käesoleval hetkel on need mängureeglid minu jaoks suhteliselt ammendatud teema. Samamoodi ka ­David LaChapelle’i laadne groteskne veiderdamine, mille see mees on lõpuni ära teinud... Ka maailm meie ümber on sootuks muutunud, nii et odav värviline Photoshopi grotesk töötab juba nii iseenda kui ümbritseva vastu...

Ja pealegi meeldib mulle vanamoodne ja ehe fotolikkus.

Kas ja miks sobib portreefotole mustvalge film paremini?


Mustvalge tehnika on alati kuidagi kontsentreeritum ja müravabam, mitte nii edev, seega on portreteeritava seisund seal paremini fookuses. Ja puhtstilistiliselt on ta ka fotolikum selle algses vanamoelises mõttes. Värv, kui seda ei kasutata sihipäraselt ja tundlikult, võib muutuda samalaadseks maskiks kui oskamatu make-up.

Oled meie praeguse presidendi ametliku foto autor. Kas ja kui palju läbis Toomas Hendrik Ilvese portreefoto ­Photoshopi etapi?

Ausalt öeldes sai kohendatud vaid veidi riietust. Ülejäänu sai paika pandud juba fotografeerimisel valgustuse, võttenurga ja ilme valikuga stuudios.

Sinu fotodel poseerivad enamuses modelliagentuuride modellid. Miks otsustasid nende kasuks ega eelistanud n-ö inimest tänavalt, mitteprofessionaalseid poseerijaid?

Kõik modellid on ju samuti inimesed tänavalt. Pigem intrigeeris mind nende puhul teatav kommertslik vormieeldus, mida on võimalik kultiveerida mittekommertslikus suunas. Modellide puhul on tegemist ju lihtsalt vormiga, mille puhul kasutatakse vaid teatavat osa nende iseloomulikest joontest, ja just seda osa, mida annab painutada müüdava standardiseeritud ilu poole. Niiöelda ilus moemodell pole ka iial mahtunud minu huviorbiiti. Valisin nende hulgast pigem omapäraseid tüpaaže, pigem näitlejalikke tüüpe kui lihtsaid iludusi. Paradoksaalne on iseenesest aga ka see, et kõik kuulsad moetööstuses töötavad tippmodellid on pigem kummalised kui lihtsalt ilusad.

Ma pole su üldistusega kuulsate tippmodellide kummalisusest nõus, aga see selleks. Kui tulen tagasi väljapaneku juurde, siis nende portreede, millest kaks mulle tõesti meeldivad, sest nad erinevad kuidagi haavatavalt siiralt tundetoonilt muust komplekist – hevikutt linnuga (vt ülal vasakul) ja esimene portree sissepääsust paremal – meeleolu kujundab tugevasti n-ö trotslik erootilisus, endas ebakindlale murdeealisele nii iseloomulik tunnus.

Teatav erootilisus on minu jaoks see subjektiivne haavatav pind, mis toob sisse lihalikkuse, aga pigem selle mitteerootilise poole kui võimaluse saada mõistetevaks või alustada dialoogi vaatajaga. Pigem olen püüdnud paljastusega liikuda erootikast välja. Mis kõlab iseenesest veidikene paradoksaal­ne. Kuid samas on see ka meie kõige vahetum olemise vorm ilma kehakatte lobisevate vihjeteta. Paljuski on fotode võti just haavatava alastuse ja pilgu tõsiduse vahel tekkiv pinge.
 
Toomas Volkmanni näitus ­“Jeunesse fatale” kestab Tallinnas lambipoe Moodne Valgustus galeriis OO8 kuni 19. augustini.