Võlurite Õpetaja
“Niisama ei lenda vares ka mitte”, armastasid sa ütelda, kallis Jüri. Sa pidasid küll silmas filmi, kuid meie, mahajääjad, otsime lohutust sellest lausest. Lohutust, et aru saada, miks Sa ühel ilusal sügispäeval otsustasid suvilatrepilt taevatrepile astuda ja mööda vikerkaart teisele kaldale minna.
Mida öelda, kui lahkub Õpetaja? Saab öelda, et kõik on hästi, sest jääb õpetus ja jäävad õpilased. Kõik on hästi, vaatamata sellele, et Sa seisid nagu Atlas ja hoidsid Balti Filmi ja Meediakooli oma õlgadel. Vaatamata sellele, et pärast sinu lahkumist peavad mahajääjad leidma viisi, kuidas hoida elus seda akadeemilisust ja vaimsust, mida sinust kiirgas. Vaatamata sellele, et sul oli veel mitu filmi tegemata ja inimpõlve jagu tarkust laiali jagamata. Vaatamata sellele, et koos sinuga katkes üks järjekordne niit aina õhemaks jäävast köiest, mis seob põlvkonda, kes mäletab Eesti filmi enne taasiseseisvumist, põlvkonnaga, kes on sellest kuulnud vaid lugusid. Sellest köiest, mis hoiab koos Eesti filmilugu.
Kõik on hästi, sest Sa jõudsid lõpetada oma suurteose, 2011 filmi magistrikursuse ettevalmistamise. Lõpuks ometi sai valmis see, mida Sa alustasid, kui tulid ligi kümme aastat tagasi kooli ja näitasid meile, kuidas õpitakse võluriteks. Ju siis Sa isegi tundsid, et see on Sinu elu suurim teos, ja teadsid, et nüüd võid minna, sest enam ei saa ükski vägi takistada seda, et akadeemiline ja vaimne filmiharidus Eestis säilib. Sa jõudsid teadmise edasi anda. Sa olid õnnelik. Õnneks on olemas üks viimane pilt sellest, kuidas Sa olid õnnelik enne minekut. Sa vaatasid kahte vikerkaart ja ütlesid, et oleks tore kõndida mööda neid üles ja alla. Aitäh, et Sa olid meie juures. Kohtume teisel pool vikerkaart kinosaalis, kus saab oma elu uuesti üle vaadata ja tõdeda, et hästi sai elatud.
