Oli see nüüd hea või kurja ingli ilmutus, mis 15 aastat abielus olnud kolme lapse emale osaks sai, kes seda teab, aga raamat nimega “Videvik” (originaalis “Twilight”, 2005) osutus ootamatult ülemaailmseks bestselleriks, mida on tänaseks ilmunud neli osa: debüüdile lisaks veel “Noorkuu”, “Päikesevarjutus” ja “Koidukuma”. Mõistagi sõlmiti ka filmileping, nüüdseks on filmilgi juba järjeosa väljas, purustanud on mõlemad loomulikult kõik võimalikud esimese nädalavahetuse kassarekordid, kolmas osagi juba üles võetud ja... see kõik on teinud lihtsast koduperenaisest multimiljonäri. 

Laste tuleviku pärast ei pea hausfrau enam muretsema. Laste turvalisuse pärast aga muretseb ta juba praegu – kui esialgu rippusid Meyeril laste pildid ka koduleheküljel üleval, siis tuntuse kasvades otsustas ta perekonna privaatsust kaitsma hakata – niigi peab ta tihti telefoninumbreid vahetama, sest fännitarid kipuvad helistama ja toru otsas kihistama. 

Juba ainuüksi Meyeri edulugu vääriks omaette raamatut – see on pesuehtne American Dream. Koduperenaisest miljonäriks. Aga “Videvik” pole ainult Meyeri edulugu. Raamatu järgi vändatud filmis on peategelase Bella silmarõõmude, vampiir Edwardi ja libahunt Jacobi rollides üles astunud näitlejatest, Robert Pattinsonist ja Taylor Lautnerist, saanud tuhandete teismeliste (ja nende emade ja vanaemade) reaalsed ihaldusobjektid. Noormehed ei saa ilma turvameesteta üheski maailma linnas hotellist väljuda ja peavad end kiljuvate fännihordide eest – nagu vampiirid päikesevalguse eest – peitma. Mida peaksid lapsevanemad õigupoolest arvama sellest, kui nende võsukesed fännifoorumites tõsimeeli arutlevad, kas nad tahaksid sebida pigem libahunt Jacobi või vampiir Edwardiga? 

Otse loomulikult on teismelistelt raha kätte saamiseks raamatupoodide riiulitel veel filmist tõukunud väljaanded, nagu “Videviku” režissööri päevik ja mitu Robert Pattinsoni piltidega albumit, ning internetis on ohtralt neid, kes kauplevad fänninänni ja mitmesuguste ehete ja vidinatega. Rääkimata sellest, et kuna “Videviku” sündmuste tegevuspaigaks on udune ja vihmane igiroheline Forks Washingtoni osariigis, on nimetet kohakesest saanud tõeline turismimagnet – külastada saab raamatust (ja filmist) tuttavaid paiku, nagu näiteks vampiiride pesapalliväljak ja kohalik keskkool, Bella isa maja. Need on mõistagi sama “autentsed” paigad kui rõdu, kus Julia Romeo poole õhkas ja Romeo talle põõsastest vastas.

Ka PÖFFi filmikoolis võeti “Videviku” fenomen ette – kohal oli kirjandusagent ­Julian Friedmann. Friedmanni mõttekäik, et igasugune lugu, olgu siis filmis või raamatus, aitab meil päriselust paremini aru saada, kogeda asju, mida me päriselt ei saaks kogeda, ei ole muidugi unikaalne. “Filmid ja raamatud aitavad meil aru saada, kes me oleme – õpime head ja halba tundma, ilma et me neid kogemusi päriselt peaksime läbi elama.” Tema arvates olid Lascaux’ koopad esimesed “kinod” – kus jahimehed elasid läbi oma hirme, et need reaalses ­ohuolukorras neid ei halvaks. “Sama lugu on “Videviku” looga – teismelised loevad seda, et saada üle oma hirmust süütuse kaotamise ees. Või siis selleks, et vabaneda hirmust olla seksuaalne olend enne veel, kui ühiskond või lapsevanemad arvavad, et nüüd on õige aeg. Lugusid räägitakse harjutamisks, inimene õpib kogemusest – ka teiste kogemusest. Meid võlub seks ja surm – ja vampiirid rahuldavad meie uudishimu nii seksi kui surma vallas. Vampiirilood eksisteerivad igas maailma nurgas.” Tegelikult alustas vampiiride humaniseerimist juba Anne Rice “Vampiiri kroonikates” (1976–2003). Teismeliste popkultuuriväljale astus 90ndate lõpus Vampiiritapja Buffy ja hiljem järjeseriaalis ka tema armastatu Angel. Venelased tegid “Öise vahtkonna”, äsja oli kinodes Rootsi noortefilm “Let the Right One In”, moodne skandinaavia vampiirilugu; teles on popid seriaalid “Blood Ties” ja “True Blood” ja verivärske “The Vampire Diaries”.

Ometi ei seleta see kuidagi, miks seisavad tuhanded neiud järjekorras tänaval kino ees, et saada autogramm vampiiri kehastava näitleja käest. Eestiski tõestas värskelt kinodesse jõudnud “Noorkuu”, et fännid ei maga, kiljuvaid neidiseid vooris kinodesse vähem kui kahe nädalaga ligi 29 000. 

Olen nõus Friedmanniga, et kui me ei loe häid raamatuid, siis raiskame ära võimaluse elada mitut elu. Pubekaeas on maailma sõnastamise juures raamatutest ja filmidest ülisuur abi. Miks on pahad poisid huvitavad? Miks saavad ilusad tüdrukud endale ideaalsed kavalerid ja tavalised tüdrukud peavad kannatama? Miks on elu ebaõiglane? Meyeri lemmikkirjanduse hulka kuuluvad Jane Austeni “Uhkus ja eelarvamus” ning Margaret Mitchelli “Tuulest viidud”, aga muidugi ka Shakespeare’i “Romeo ja Julia” jpm. 

 Küsisin Ilona Kivirähki käest, kelle tütred mõlemad just sihtgrupieas, kas nende majas ka “Videviku”-hullus möllab. “Mu lapsed (11 ja 16) leidsid, et nad ei viitsi sedasorti asju lugeda. Filmi, tõsi, on nad näinud, aga ka see ei tekitanud vajadust raamat hankida. Märkimist väärib aga see, et fännid on 99% ulatuses (CNNi andmetel küll vaid 80% – Toim.) teismelised tüdrukud – poisse jätab selline asi täiesti külmaks. Ja teiseks, “Videvik” ja selle järjed juhivad ka Eestis müüdavate vene raamatute edetabelis. Pärast Potterit on see vist küll esimene raamat, mida eesti ja vene noored ühesuguse innukusega loevad.” 

PÖFFi filmikooli teine esineja, ­Elena Usacheva ongi Venemaal kirjutanud kohaliku variatsiooni “Videviku” vampiiriloo teemadel ja see müüb mühinal. Üks raamatuga tuttavatest inimestest kommenteeris, et tema “vampiirid” meenutavad eks-bandiite või vene oligarhe, kellel on võim ja raha ja tume minevik. 

Elena niisuguse võrdlusega kuidagi leppida ei tahtnud: “Ükski oligarh pole nii intellektuaalne ja hingeline kui minu vampiirid!” sõitles ta kriitikut. Kirjanikul oli selge teooria, miks praegusel romantikavae­sel ajal just vampiirilood nii populaarsed on. “Iga ajastu otsib oma kangelast. Alles nad olid võlurid, siis piraadid. Aga sentimentaalsem lugeja ei leidnud neist kummastki lohutust. Vampiirid aga on piisavalt müstilised, et rahuldada romantiku ootusi, kuid neid tuli pisut romantiseerida, nende hirmuäratavaid külgi pehmendada. 

Niisiis – võtame vampiiridelt ära kõik selle, mis võiks eemale peletada ja hirmutada, n-ö demoonilised karakteristikud ja verejanu ja tapatungi. See kõik jääb tema minevikku, nüüd on ta oma tungidest üle. Alles jätame silmipimestava ilu, mõtlikkuse, enesesse süüvimise, tähelepanelikkuse, kuuluvuse eliiti,” kõlab Elena vampiiri tuunimisprogramm. Põnev oli vaadata, et isegi tema raamatute kaanepildid aimasid järele “Videviku” filmidest tuttavate näitlejate karakteerseid jooni. Nii et kui väga ei süvene, siis on võimalik koopia originaaliga segamini ajada. 

Eestikeelsed Videviku-raamatud tõi turule kirjastus Pegasus. Raamatu toimetaja René Tendermanni sõnul jõudis Videviku “maania” Eestisse umbes samal ajal, kui esimene raamat ilmus. “Kaheks nädalaks lendas edetabelisse, aga hea tulemusega müüs kuni filmini. Kaks nädalat pärast “Videviku” filmi linastumist Eestis ilmus teine raamat “Noorkuu” ja see müüdi vist kahe nädalaga läbi. Selleks me valmis ei olnud. “Videviku” filmist alates on kuine läbimüük olnud stabiilne, iga uue raamatuga tõmbab uuesti üles ka eelmiste raamatute müügi. “Videvikku” oleme müünud juba üle 10 000 eksemplari, kuues kordustrükk saab ehk enne valmis, kui raamat kauplustest otsa saab.”

Uurin kirjastuselt, kas filmi ja raamatu üksteisetoetamine kommertslikult on juba teada-tuntud taktika. “Olen täiesti kindel, et film aitab raamatumüüki (ja vastupidi). Videviku saaga müügiedu jätkub, kuni viimase osa järgi tehtud film linastub. Siis võib arvata, et müük hakkab langema,” leiab Tendermann. 

Nii nagu PÖFFi filmikoolis otsiti ­järgmist hitti ja pakuti “Cinderella meets vampires”-versiooni, on Tendermanni sõnul hetkel noortekirjanduse turg üsna kirju ja ­tugevat läbilööjat raske ennustada. “Igat sorti vampiire, zombisid jt üleloomulikke tegelasi on väga palju. Selle aasta alguses jäi mulje, et haldjate aeg on saabunud, aga valitsevaks see trend ei saanud. Ilgused à la “­Jane Austen meets zombies” ajavad ­hirmu peale. Ma imestan, et endiselt vampiiridele nii suurt rõhku pannakse. Mujal maailmas on tugev Michael Scotti “Surematu Nichlas Flameli seiklused”, kuid Eestis ei ole väga suur müügiedu seda saatnud. Minu arvates on väga tugev Melissa ­Marri uus raamatusari, mille esimene raamat on “Ohtlik armas”, ­suurepärane haldjate-žanri esindaja. Kas lähemal ajal “Videviku”-sarnast fenomeni tekib... julgen kahelda. Sest ka Potteri järel oli võluriteraamatuid palju, kuid täna ei mäletata neist midagi.”

Kui Lugeda “Videviku”-fännilehekülgi, kõneldakse nende raamatute ­puhul ennekõike sõltuvuse tekkimisest – võtad kätte ja ei saa enne pidama, kui hommik käes. (Proovisin isegi, aga edutult – panin mõnekümne lehekülje järel suurest ­igavusest käest, autor.)

Kirjanik ja kirjandusteoreetik Peeter Helme muigab igasuguste “­narkootiliste” seoste peale: “Ei ole seal mitte mingit narkootikumi ega nõksu: on ­lihtsalt ära tabatud mingid väga elementaarsed tõed inimeste ja loojutustamise kohta. Lugemise hetkel olid nad väga haaravad. Umbes nagu mõne inimese jaoks on kriminaalromaanid või muu kergem kirjandus. Ehk siis: keel ei sega lugemist. Ma arvan, et see ongi kõige olulisem. Stiililised katsetused on kõrvale lükatud, keel on lihtne, laused lühikesed ja üheselt mõistetavad, dialoogid ja kirjeldused teineteisest selgelt lahus – lugejal ei saa hetkekski tekkida kahtlusi või kõhklusi selle osas, mida parasjagu öeldakse. 

Kogu lugu veab narratiiv, mis on samuti hõlmatav ja arusaadav. Ja muidugi romantiline: tegevuse maailm on reaalne, end võib üsna lihtsalt sinna sisse kujutleda, aga selle reaalsuse varjus on midagi ebareaalset. Ja kellele meist ei meeldiks mõelda, et maailm pole päriselt selline, nagu esmapilgul tundub?”

 Ometi tekkis “Videviku” fenomeni kohta käivate sekundaarsete allikate lugemisel tunne, et Meyeri õhkamine vampiiri poole on kuidagi sarnane keskaegse naismüstiku ekstaatilise armastusavaldusega Jee­susele. Nunnade eeskujuks oli Neitsi ­Maarja – ja neitsitel oli Jeesuse juures mõistagi rohkem lööki. Nii põlistab ka Meyer oma raamatus vooruslikkust ja karskust, vähemasti enne abielu ei tohi midagi kõlvatut teha. Seda enam on lihalike rõõmude keelamise ja rahuldamatuse tulemuseks üha kasvav eufooriline, minestamiseni viiv erutus, mida ühestki Meyeri viktoriaanlikust kirjanduseeskujust ei leia. 

“Naise võim oli vooruses ja üleolek neitsilikkuses,” kirjutab Maris Laanpere oma artiklis “Visionääride võim ehk mõningaid aspekte naismüstika teemal xiii–xiv sajandi kontekstis”. Samas artiklis leiab ta, et naismüstikud olid veendunud kannatuse ja naudingu vastastikuses toimimises – ühte ei saanud olla ilma teiseta. “Visionäärid ise uskusid, et karm eluviis aitab neil kergemini jõuda ühinemiseni Kristusega, sest see hoiab vaimu kergema ja patust puhtama. Nad uskusid kahtlematult, et Kristus hindab nende kehalisi piinasid, kuna olevat neid ju isegi inimesena nii palju tundnud.” 

Mõelgem, et nii Bella kui Edward peavad piinlema ja kannatama, aga seda suurem on nende armastus. Aga kuna seks on saatanast, siis tubli ja vapper tüdruk seda enne abielu ei harrasta. Ning ei joo ega suitseta. Armastus aga on püha, eriti püha on armastus väljamõeldud tegelaste vastu. Oma koduleheküljel kirjutab Meyer, et pärast unenäoilmutust “ei jätnud need hääled teda enam rahule”. Üsna seestumise moodi, kas pole? Samuti tunnistab ta, et Edwardisse oli ta tollest unenäoööst alates üle mõistuse armunud. 

Niisiis kinnistab Meyeri romantiline saaga veendumust, et naine on objekt ja mees tegutsev ning otsustav subjekt – Bella karskus saab kesta täpselt niikaua, kuni Edwardi närvid vastu peavad. Paljud iseteadlikud ja soonormide diktaadi üle protesteerivad üle 30aastased naised, kes “Videviku” lugemist naudivad, on tunnistanud, et piinlik on armastada midagi, mida sa parema meelega vihkaksid, teades, et tegemist on allaheitliku naise stereotüüpi taastootva teosega. Salapahesid on ebameeldiv tunnistada. Ameerika feministide võrguväljaanne “Bitch Magazine” nimetas “Videviku” saagat sõna otses mõttes “voorus-pornoks”.

Sõltlaste pihtimused

“Oskuslikult kirjapandud armastuslugu on alates “Romeost ja Juliast” inimest köitnud, kas armastajaid takistavad vaenutsevad suguvõsad või et üks on inimene ja teine vampiir, polegi tähtis.

“Videviku” sarjal on muidugi omad puudused. On loomulikult igavamaid kohti, aga minu kulmud panid kerkima hoopis ridade tagant läbikumavad ambivalentsed moraalinormid. Kummalisel kombel pole autoril probleeme lasta pahalasel naispeategelane läbi peksta, nii et lehekülgedel pritsib veri ja laiutab lahtine luumurd, aga seks on tabu. Mõistes väga hästi teismelisi tüdrukuid, kes hormoonide möllates vastassugupoolest enam kui huvitatud on, laseb Meyer peategelasel Bellal raamatust raamatusse oma kivikõva kallima paljast rinda ja kõhtu paitada, aga meespeategelase Edwardi autoriteetse sõna läbi – sest kõik (nais)lugejad on temasse ju armunud – tehakse neidudele põhimõtteliselt selgeks, et “ei mingit seksi enne abielu”.” 

Mari (30), ajakirjanik

“Miks see raamatusari mulle meeldib? See oli lihtsalt sõltuvust tekitav – lugesid ühe osa läbi, selle lõpus oli katkend juba järgmisest raamatust ja loomulikult oli vaja kohe ka see osta. Meeldis raamatu lihtne stiil. Hea oli jälgida tegevuse kulgu ning tegelased, väga hästi lahti kirjutatud ja naljakad, põnevad sündmused, ja kuna mulle üldse meeldib lugeda/vaadata elust, mida tegelikult ei ole olemas (vampiirid, libahundid jne), siis mind tõmbas kogu see teema. Ja loomulikult ka sisu: armastus, raskused selle teel, armukolmnurk ja lisaks tegelaste sisevõitlused. Eriti just pinge kolme peategelase vahel. 

Raamatud olid muidugi ilmselgelt teismelistele tüdrukutele mõeldud – tegelaste mõttekäigud on tegelikult kohati ikka väga teismelikud. Romantikutele on see sari väga meelt mööda.” 

Kai (30), suurettevõtte juhtkonna assistent 

“Sõbranna kinkis mulle “Videviku” DVD ja ütles, et ära nüüd karjuma hakka, see on vampiirifilm, aga ma garanteerin, et see meeldib sulle. Panin peale ja mõtlesin, et püha taevas, millega ma tegelen. Igav, mõttetu. Kuni ekraanile astus Robert Pattinson! Pärast seda vaatasin ma seda filmi veel neli korda. Usun, et selle filmi fenomenaalsus seisnebki selles, et ekraanil on ilusad, väga ilusad inimesed. Pattinson näeb erakordselt hea välja – arvan, et maailmas pole ühtki naist, kes vastu vaidleks.

Pattinsoni pärast tekkis huvi ka raamatute vastu. Lugesin need inglise keeles läbi ja ütleme nii, et tegu ei ole kirjanduslike tippteostega. Ikkagi teismelistele suunatud, lihtsakoeline, kahe hilisteismelise esimese armastuse lugu. Kõikidele inimestele meeldivad muinasjutud, eriti tänasel imelikul ajal. Muidugi meeldiks ka mulle, kui ilus vampiir tuleks ja ütleks mulle “Tere!”.” 

Kirke (33), ajakirjanik