Aeg-ajalt tekib soolise võrdõiguslikkuse ümber teravaid diskussioone ja enamasti neil juhtudel, kui seda Euroopa Liidust aktiivselt peale surutakse. Nii oli see näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadusega ja praegu Marianne Mikko ettepanekuga kehtestada Eestis sookvoodid. Mikko ettepanekut on kritiseerinud Päevalehes justiitsminister Rein Lang ja Peeter Oja. Langi väitel on sookvoodid vastuolus kodanike võrdsust tagava põhiseadusega, Oja leiab, et tegemist on ebaolulise probleemiga.

Kas oleme kvootideks valmis?

Naiste sihipärane poliitikasse toomine koolituste, finantstoetuste jms abil algas lääneriikides 20–25 aastat tagasi. Põhjused olid pragmaatilised. Ilma naispoliitikuteta oli parteidel raske välja töötada naisvalijatele suunatud programme ja püüda nende hääli. Naisvalijate roll on aasta-aastalt kogu maailmas jõuliselt kasvanud. Naisvalijaid on rohkem kui mehi, ka on nad kohusetundlikumad valijad. Et tagada naiste kaasamist, on paljud riigid hakanud rakendama positiivset erikohtlemist ehk sookvoote. Eesmärk on tagada, et umbes 40% valitavatest kohtadest kuuluks naistele. Kõige levinumad on sookvoodid parteides, neid praktiseerib 40% maailma riikidest (ka Leedu) valimisnimekirjade koostamisel.

Riigid, kus hakati sookvoote rakendama, olid kunagi samas olukorras kui Eesti praegu. Formaalne võrdõiguslikkus oli põhiseadusega tagatud, kuid naistel oli äärmiselt vähe võimalusi pääseda suurde poliitikasse. Kuna leiti, et poliitika pole mõeldav naiste võrdväärse osaluseta, ja et protsessi kiirendada, võetigi kvoodid kasutusele. Idee kogub populaarsust kogu maailmas, sest naiste kaasamine on end igati õigustanud: vähenenud on poliitika võõrandumine rahvast, naisvalijate huvid on paremini esindatud jne. Põhjamaades, kus esimestena hakati sookvoote rakendama, on naiste esindatus kõige suurem: Rootsi parlamendis 45 protsenti, Soomes ja Norras 38 protsenti, Taanis 37 protsenti. Eesti Riigikogus on naissaadikuid vaid 19%, valitsuses 20% (ELis on mõlema keskmine 25%).

Mõned Eesti parteid on sookvoote isegi katsetanud valimisnimekirjade koostamisel, siiski on nende rakendamine edasi lükatud. Pole välja töötatud naiste huvisid ja vajadusi esindavaid programme. Eesti naisvalija pole veel kaugeltki valmis sooliseks võrdõiguslikkuseks. Pigem see sõnapaar hirmutab teda. Ka ei oska naisvalija uneski näha, et mõni partei võiks tõsimeeli seista tema huvide ja vajaduste eest. Eesti asub nn sooneutraalses arengufaasis, kus naistel on poliitikas tagasihoidlik koht ja sooline võrdõiguslikkus on vaid deklaratiivselt kirjutatud parteide programmidesse.

Euroopalikus maailmapildis on sookvoodid saanud poliitika loomulikuks osaks, neid rakendab 22 ELi liikmesriiki. Suure tõenäosusega võetakse ka Eestis kui ELi liikmesriigis varem või hiljem sookvoodid kasutusele. Praegusel hetkel on Eesti valmisolek sookvootide rakendamiseks väike. Puuduvad seda ideed toetav maailmapilt ja väärtused, mis on Põhjamaades ja ka teistes ELi riikides olemas. Kuni pole selge, milleks soolist võrdõiguslikkust üleüldse vaja on, on raske ka sookvoote loogiliselt põhjendada ja motiveerida parteisid neid kasutama.

Eesti on patriarhaalne riik, kus kehtivad aegunud arusaamad naiste ja meeste rollidest ühiskonnas. Nii asetab kolmveerand Eesti elanikest meestele põhivastutuse perekonna materiaalse poole ja leivateenimise eest. Soomes on vastupidised arusaamad: vaid iga neljas naine ja kolmas mees leiavad, et mees peab olema pere peamine toitja. Kolmveerand Eesti elanikest peab loomulikuks, et meestel on suuremad palgad. Meil valitsevate arusaamade kohaselt on naise põhiülesanne pühenduda perele ja lastele, meestel aga tööle ja karjäärile. Naistel on tööturul teisejärguline, rohkem teenindav roll ja ka neljandiku võrra madalamad palgad. Võrreldes meestega on naisi oluliselt vähem tipp-poliitikute, tippjuhtide, suuromanike, miljonäride, professorite, akadeemikute jne seas.

Patriarhaalne aabits

Meie kooliõpikud (aabits, lugemikud, ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpikud jt) on kirjutatud aegunud soostereotüüpide võtmes. Kivistunud arusaamad kanduvad edasi tööturule, mis jaotub paljuski naistesektoriks (naiselikud tööalad) ja meestesektoriks (mehelikud tööalad). Naistel on raske pääseda hästitasustatud mehelikele tööaladele (poliitika, juhtimine, ettevõtlus), ka peab mehelikul alal tegutsev naine tegema topeltpingutusi, et end tõestada ja edu saavutada. Patriarhaalsete väärtustega ühiskonnal, nagu Eesti, on raske omaks võtta näiteks naispresidenti ja naislukkseppa, aga ka meessanitari ja meeslasteaednikku.

Enamik lääneriike on juba aastakümneid näinud tõsist vaeva, et vähendada aegunud soorollide mõju, sest see raskendab tööjõu paindlikku kasutamist ja kahandab riigi majanduslikku konkurentsivõimet. Alustatud on haridussüsteemi muutmisest. Patriarhaalset maailmapilti kujundavad õpikud on asendatud soolist võrdõiguslikkust väärtustavate õpikutega. Kõrgkoolides on soolise võrdõiguslikkuse kursused. Need ja paljud muud rahvavalgustuslikud tegevused on aidanud nn soopimedust ületada.

Meil saab soolise võrdõiguslikkuse ideedest ja eesmärkidest aru kriitiliselt vähe inimesi – naisteadlased, -poliitikud, väike osa naisriigiametnikest. Olukord meenutab 1960ndaid lääneriikides, kus teemaga tegeles vaid haritud ja intelligentne osa naistest.

Võrdõiguslikkuse praktiline väärtus

Kogemus on näidanud, et sooline võrdõiguslikkus on varakambri võti riigi rikkuse suurendamiseks, sest see on aidanud paljude andekate naiste potentsiaali rakendada. Mida arenenum riik, seda rohkem soositakse naiste võimalusi end realiseerida kõikides valdkondades: kultuuris, hariduses, poliitikas, juhtimises jne.

Läänemaailm on feministlikest vaadetest suutnud välja sulatada suure hulga väga mõistlikke ja praktilisi ideid. Naisi, aga miks mitte ka mehi, julgustatakse asuma neile traditsiooniliselt suletud (mittesoositud) valdkondadesse. Naiste puhul on nendeks näiteks teadus, ettevõtlus, poliitika, juhtimine jne. Naised on reeglina tulnud värskete ideedega ja ka läbi löönud. Väga väärtuslikuks on osutunud naisettevõtluse arendamine. Riigid, kes esimestena avastasid, et naised on kasutamata ettevõtluspotentsiaal, on saanud võimsa tulemuse, eriti USA ja Kanada. Naisettevõtjad on näiteks USAs loonud umbes 80 miljonit uut töökohta.

Ettevõtlus Eestis on valdkond, kus naiste tegutsemist pigem talutakse, kui soositakse. Kolmveerand elanikest suhtub eelarvamusega ja küllaltki negatiivselt naistesse, kes pürgivad vastutusrikastele kohtadele ja juhtideks. Ka ei taha kaks kolmandikku meestest töötada naise alluvuses. Eesti naisettevõtlus erineb USA omast nagu öö ja päev. USAs on naisettevõtjate jaoks käivitatud eripoliitika, mille abil on kujundatud soosivad hoiakud. Meil on naisettevõtlus koondunud naiselikele ja enamasti vähetasuvatele aladele. Harva on naised mõne suurfirma omanikud. USAs asutasid naised 2002. aastal ligikaudu kaks korda rohkem ettevõtteid kui ettevõtjad keskmiselt ning omavad ainu- või kaasomanikuna ligikaudu 50% kõigist ettevõtetest (vt http://nfwbo.org/key.html.).

Eestis tuleks tõsiselt mõelda selle üle, kuidas praegust väga suurt mahajäämust soolise võrdõiguslikkuse osas ületada. Meie põhiprobleem lääneriikidega võrreldes on oskamatus avada üht seni suletud varakambri ust ja võimaldada andekatel naistel riigi rikkust suurendada. Tunda annab, et puuduvad elementaarsed teadmised soolise võrdõiguslikkuse kohta, rääkimata korralikust haridusalasest kursusest, mida lääneriikide koolid igale õppurile pakuvad. Ei saa olla kindel, et Eesti suudab riikide konkurentsis püsida, kui 54% elanike potentsiaali rakendatakse vaid osaliselt.