Sind näeb Tallinnas väga harva. Ja kui sulle koju Tartusse helistada, oled sa alati maal või välismaal

Ma olen suure osa oma rahast, viimase kahe aasta rahast, pannud maa-maja ja ümbruse remondile ja maastiku korrastamisele. Aga mulle ei meeldi see korrastamise sõna, Eestlased ongi liiga korralikud inimesed, mis looduse kujundamisse puutub. Tiigid olen lasknud kaevata. Praegu on maamaja nii talve- kui kärbsekindel ja ka vargakindel mingis mõttes.

Kas see, et sa seal nii palju maatööd teed, on sundinud sind ka kirjutama viimastel aegadel just nimelt nö ökoloogilistest probleemidest ja maakera säilimisest ja inimliigi säilimisest. 

Maakera säilimine pole minu ega meie probleem. Inimese säilimisega on nii, et eks ta  mingit aega peab veel vastu. Aga ennustatakse suurliikide väljasuremine on alanud. Võibolla see ongi põhiprobleem meie ajal. Ja kõik need, millega meie poliitikud tegelevad  pole üldse tõsiseltvõetavad probleemid.

On öeldud, et kui iga hiinlane saaks endale külmkapi, siis läheks  osooniauk meie peakohal hukatuslikult suureks. Kas me peame tegema kõik, et hiinlased ei saaks endale külmkappi.

See ei ole meie võimuses, vähemalt eestlaste võimuses. Ameeriklased, külmkapi valmistajad ja litsentsi tegijad annavad selle hiinlastele hea meelega . See on süsteem, mis üles ehitatud kasvule ja kasumile, (eesti keeles on neil sõnadel üks ja sama tüvi). Ja nii see süsteem kasvab, kuni tulevad piirid ette ja kui ta kasvab üle piiri, siis tuleb löök tagantjärele, mis on muidugi palju hullem.

Meie ühiskonna ideaal ja üldine püüdlus on elada järjest paremini, ehitada keskklassi-majad jne. See tähendab, et me võtaksime rohkem ruumi ja Kas ei peaks sellele kuidagi vastu töötama juhinduma näiteks soome “ökofashist” Linkolast.

Kui sellel oleks mingi perspektiiv, siis võiks ju vastu töötada. Ma võibolla pooldaks ökoterrorismi, aga ma ei näe võimalust, et see õnnestub. Sellest saavad kasu võibolla ainult kindlustuskompaniid. Ma ei näe tegelikult väljapääsu praegusest olukorrast. Teoorias on ju väljapääs olemas, kuid praktikas liigub kõik hävingu poole.

Kas globaliseerumisvastaste võitlusel on mingit mõtet?

Mõte on kindlasti. Aga sageli on see võitlus on pealiskaudne nagu kõik asjad . Elatakse loosungitega, valmis mõtetega ja ei süveneta asjade olemusse. Ökoloogia on ikkagi tõsiselt võetav teadus. Kui me seda ei tunne ja korrutame endale vaid pealiskaudseid fraase, siis see ei vii ka eriti kuskile.

Me peaksime radikaalselt muutma oma elulaadi. Võibolla alustama pisiasjadest, aga sageli pole selge, millest. Kas meie nooruseaegsed piimapudelid, mida korjati kokku, pesti mingi seebikiviga, pastöriseeriti uuesti, ja jälle käiku anti, olid loodusele kasulikumad, kui praegused äravisatavad piimapakid? Ma ei tea ühtegi sellealast rehknutit ja  niisama ei või seda öelda.

Ma olen tähele pannud, et mõned ökoloogiateadlikud noored, minu tütar nende hulgas, ei viska kunagi plastmasskahvlit lõkkesse. Kas sa oled mõnevõrra loodusteadlikuma inimesena kui teised, äkki enda jaoks väljatöötanud mingisugused võtted, mida sa praktilises elus kasutad.

Natuke ikka. Minu biokeemiat õppinud poeg pidas mulle loengu plastikute põletamisest. Tuli välja, et see tavaline polüetüleen, millest on enamasti toidukaupade kiled, neid võib põletada, kui panna veerand kilet ja kaks kolmandikku või kolm neljandikku puud- paberit. Teatud põhjustel nad muidu ei põle puhtalt ära ja tekitavad liiga palju jääkaineid nii gaasilisi kui lihtsalt tahma.

Aga nende teistega on muidugi keerulisem, peab teadma, mis lisaaineid nad sisaldavad. Öeldakse, et polüvinüülkloriid ei põle üldse, vaid eraldab ainult igasugu kahjulikke aineid, nii et seda ei tohiks põletada, aga siis tekib jälle küsimus, et kus ta panna. Õigem oleks üldse ilma selliste asjadeta läbi saada.

Mul on kujutlus, et sa elad natuke teistmoodi elu, kui muud keskmised eesti kirjanikud. Tavaliselt eesti kirjanikul kaks põhiseisundit: ta istub käsikirja taga või siis võtab viina. Üks on töö ja teine puhkus. Sina teed kas maal tööd või käid välismaal loenguid pidamas. Kas välismaal esinemine on kerge või tülikas leib. Kas need inimesed saavad sinust aru, kes sind seal kuulavad?

Seda peaks nende käest küsima. Enamik selliseid käike on ikka seotud festivalide, sümpoosionide, konverentside ja kõige muuga. Mille kohta ütles üks kolleeg, ütles nukra naeratusega, et sa võibolla ei tea, aga see on kõik üks hotelli- ja lennufirmade kokkumäng, et teenida väljaspool hooaega. Korraldatakse nii, et lõpuks nemad teenivad kõige rohkem.

Neid konverentse on ju üle mõistuse palju. Nad on eriti Euroopas nii üle organiseeritud, igasugused paneelid, kus pannakse sind istuma koos viie muu inimesega laua taha, igaüks räägib 10-15 minutit, siis juhtoinas küsib mõned küsimused, siis lastakse tavaliselt saalist paar küsimust küsida ja siis igaüks ütleb midagi. Nende paneeli-inimestega ei ole enamasti varem kohtunud. Tulemus on see, et me räägime üksteisest mööda. Minu kõrval on kasahh, kasahhi kõrval on itaallane ja siis on iisraeli mingi professor, kes on kurt. Umbes selline olukord oli kunagi. Mida sealt siis saabki välja võib tulla, kui me üldse ei haaku. Kõik need kollektiivsed asjad oma üleorganiseerimisega on muutunud lõputuks monoloogiks, kus kõik räägivad üksteisest üle ja mööda.

Nii et need ettevõtmised ei paranda sinu meelest oluliselt maailmakorda?

Aga hotellifirmad kindlasti teenivad selle pealt. Nad teevad hinnaalanduse, sest muidu oleks toad päris tühjad.

Kas pannakse ka headesse hotellidesse elama?

Oleneb tasemest, jah, ka heasse. Hea hotell on tüütu, seal käiakse sind mitu korda päevas tülitamas, voodit üles tegemas. Ma olen ikkagi eesti talupoegade laps, olen harjunud niisuguseid asju ise tegema. Mulle ei meeldi, kui mind teenindatakse.

Mina olen ühe prantsuse akadeemia liige, mitte selle tähtsa, vaid ühe väga paljudest maailma akadeemiatest. Ma ei tea, mis ime pärast mind pannakse hotelli, kus sõja ajal oli olnud saksa gestaapo peakorter. Esimene kord, kui ma seal olin, siis ma eksisin kogu aeg ära, sest seal all on mitu peeglisaali. Enne ei saa aru, kui näed, et ise tuled endale vastu.

Vähemasti 90. aastate esimesel poolel olid ju pikalt Soomes ja nimetasid ennast kogunisti skandinaavia ajakirjanikuks. Siis sul oli ju väga töine ja tihe suhe välismaa väljaannetega.

Mingil määral praegugi, aga inimene jääb veidi vanemaks ja ei viitsi enam nii palju kirjutada. Skandinaavia ajakirjanik… see ei olnud üldse mitte õelalt mõeldud nagu mõni tõlgendas, et näed, enam ta Eestist üldse ei hooli. Mõte oli selles, et katsusin ära elada kirjutades põhiliselt soome, aga ka rootsi lehtedesse. Sellega võis elada päris ilusti. Riigikokku minnes ma kaotasin tublisti.

Kas sinu tasemel inimesel, kes on mõnevõrra tuntud maailmas ja Nobeli nominent on võimalik teha nö head Euroopa turneed, mis tooks sisse, millel oleks huvilisi kuulajaid ja mis pakuks ka endale mingit rahuldust.

Minule ei paku niisugused asjad enam rahuldust. Mulle üldiselt ei meeldi lugeda oma luuletusi. Võibolla mõnes mugavas kohvikus. Aga lugeda mingisuguses suures saalis inimestele, kes tegelikult on seal ma ei tea mille pärast … mitte sügava huvi pärast. Pealegi on luuletused, mida aeg edasi, seda vaiksemad ja intiimsemad. Kuidas sa neid ikka loed suure hulga ees.

Nii et rändjutlustaja pole suurem asi amet.

Ei ole. Ma tahan aina vähem jutlustaja olla. Noores põlves oleme me kõik nii targad, me oskame teisi õpetada, aga mida vanemaks saame, seda rumalamaks me jääme ja lõpuks ei oska kedagi õpetada. Tunned, et nüüd tahaks õppida, nüüd oleks aeg hakata õppima, et millestki päriselt aru saada.

Sa oled kuskil kirjutanud, et Euroopas on paar keelt, mida sa üldse ei oska. Enamikus Euroopa maades saad hakkama.

Sõnade ja kätega kokku, saan ma ikka asjad ära räägitud kuidagimoodi, jah. Päris hätta ei jää. Slaavi keeltega on nii, et Sloveenias ma püüan rääkida natuke selgemalt vene keelt. Poola keelt on paha, sest poola keeles on kõik r-id z-ks läinud.

Kuidas sa poola keele õieti ära õppisid?

Poola keele õppisin ma austusest isa vastu. Tõeline tõuge oli 1956 aasta. Minuealised mäletavad, mis siis juhtus. Ma usun, et paljud nagu minagi elasid kohutavalt kaasa. Kõigepealt läks lahti Poolas. Meil oli kodus vana RET-i raadio, vanaisast jäänud, üks väheseid asju, mis ära ei põlenud.  Sõja-ajal ei tohtinud raadiot olla. Vanaisa peitis selle ära. See tuli pärast sõda välja. Me tahtsime raadiot kuulata, aga segas, sunnik, igas keeles. Ma vene keelt juba oskasin, aga vene keelt kuulata ei saanud ja siis hakkasime emaga poola keelt kuulama ja ema ütles mulle sõnu, millest ma aru ei saanud. Tulemus oli see, et kui Poola sündmused olid juba mingil määral läbi, sain ma juba päevauudistest üldjoontes aru. Ma mäletan, et juba Ungari sündmuste ajal me kuulasime poola keelt südame põksudes ja saime teada, et nõukogude tankid on seal. Kuulasime ka ungarlaste inglise-saksakeelsed appikutsed. Nii ma õppisin poola keele alused ära poliitilistel põhjustel. Poola keelt siin ei segatud.

Minu arusaamist mööda juhtus sinuga umbes samasugune lugu nagu Madeleine Albright’iga, et ta järsku sai teada, et tema esivanemad olid juudid. Sina rääkisid oma 50. sünnipäeva intervjuus, et su isa oli poolakas ja siis sa läksid Poolasse ja leidsid Kohanite suguvõsa ja katoliiklastest juudid, frankistid. Kuidas see äkki tuli?

Isa ja ema olid lühikest aega abielus. Poolas on palju frankistide perekondi, kes ei taha sellest rääkida. Isegi palju dokumente on teadlikult hävitatud, see on selline veidi delikaatne asi. Palju mu isa oma päritolust teadis või, mis ta sellest arvas, seda ma ei tea. Ta oli piisavalt tark inimene, et 30ndatel aastatel mitte hakata rääkima oma juudi päritolust. Kui ta seda ise ei pidanud oluliseks, siis oli tark sellest rääkimata jätta. Sest nagu vanaema kunagi rääkis, olevat talle Tartus vapside liikumise ajal tahetud peksa anda, nii igaks juhuks, et äkki on juut. Kes mulle natuke rääkis, oli professor Ariste, perekonnanimi kõlab on natuke sinnapoole. Ariste ütles, 40. aastal oli ta astunud Wernerisse ja seal oli istunud doktor Kaplinski, minu isa, ja Ariste, kes oskas jidishit suurepäraselt, oli teda tervitanud jidishi keeles ja minu isa vastanud ühe väga ilusa idiomaatilise väljendiga samas keeles. Siis nad rääkisid edaspidi, nagu Ariste ütles – konspiratsiooni mõttes – jidishit, mis oli muidugi vale liigutus. Eesti NKVD-s oli tollal palju juute. Aga just ülekuulajate hulgas, ilmselt siiski mitte nende nuhkide hulgas kohvikus. Aga ega see teda aidanud.

Juudiküsimus on meil ju paraku viimastel aegadel ajakirjanduses pidevalt üleval. On olnud adekvaatseid ja vähem adekvaatsemaid reaktsioone. Ma ise sattusin kirjutama ühe juhtkirja sel teemal, mistõttu mind kutsuti ameerika saatkonda nö holokausti lõunasöögile kuhu oli kohale tulnud holokausti eriesindaja, riigidepartmemangu holokausti osakonna juhataja Randolphs Bell. Nad olid väga viisakad ja ütlesid, et katsuge nüüd mehed aru saada, et meil Ameerikas on väga palju kodanikke, kes on elavalt huvitatud holokausti teemast ja katsuge ennast viisakalt üleval pidada. Muidu öeldakse, et te tahate kohe Waffen-SSist Natosse pääseda. Kuidas sa suhtud holakausti temaatikasse, selle käsitlemisse meedias. Pärast Roman Polanski auhinda Cannes´is ja Imre Kertesze Nobeli preemiat tundub, et holokausti-teema kipub kunstis konjunktuurseks.

Ma ei tea. Nii palju, kui ma Rootsi Akadeemia inimesi tean, ma arvan, et nemad küll sellele teele ei läinud. Tolle Imre Kerteszega ei ole mul ei ole mingit kontakti, mul pole mingit aimu, mida ta kirjutanud on. Aga loomulik on, et Ida- ja Kesk-Euroopa juudid ning nende järglased, ei pääse sellest teemast mööda ja seda ei saa neile pahaks panna. Ma olen selle asja üle palju mõelnud ja arvan, et siin tuleb leida, inetu öelda, mingi kesktee. Aga me ei ole seda leidnud. Väga palju on Eestis sellist viha, et mida need juudid tahavad, jätku ükskord järele. Kui me tahame minna sinna Euroopasse, siis seadus on seadus. Minu meelest ei ole õige juutide hukus osalenud inimesi kohtulikult jälitada ja karistada. Ei ole õige, mõistlik enam. Tuleks teha midagi sellist, nagu tehti Lõuna-Aafrika Tõekomisjonis. Sest kohtusüsteem ei ole siiski asi, mis tõeni alati aitab. Seal on ka võimalusi varjata, hämada süütõendite puudusel jne. Üks pool on huvitatud, et tõde ei tuleks päevavalgele ja sageli tal õnnestub ka seda niimoodi teha. Tõekomisjon oleks selles mõttes parem ja ausam. Mis nende 80-90. aastaste ättidega ikka peale hakata, milleks nad vangi panna. Teisalt: seadus on seadus, seda peab täitma. Me ei saa lihtsalt öelda teisiti, et ei ole mõtet täita. Võiks ka mõelda sellele, mida see seadus ka meile annaks. Mida see annaks neile eestlastele, kes käisid läbi sellest nn tshehhi põrgust. Ka see tõde tuleks päevavalgele tuua. Tshehhimaal on olukord samasugune nii palju kui ma tean. Minu onu pääses üle noatera. Ta väänas jala välja ja ta viidi saksa hospidali kuskile Baierisse, muidu oleks ka tema olnud. See tõde peab päevavalgele tulema.Juutide saatusest, aga ka sudeedi-sakslaste minemakihutamisest. Et kõik see ajalootõde välja tuleks, on ju ka meie huvides. Mõned inimesed Eestis võiksid olla arusaajamad ja mitte kohe vihastada.

Mina sattusin lugema ikkagi väga võigast lugu Jaan Elleni väljaantud “Võrumaa saagast”, kus oli otse öeldud, et mahalaskmine seal idaruumis, oli eestlaste töö. Kõik juudid ja mustlased, keda leiti, lasti maha. Ja siis oli seal jutt, kuidas elaval inimesel kuldhambad suust välja kangutati ja et eestlane ja sakslane läksid hammaste pärast tülli ja ohvitser andis hambad eestlasele. Aga ka teisel pool on asju, mis saab ka välja tulla ja kui me keeldume ühest, siis ei saa ka teised asjad välja tulla. Võib olla me ei taha, et üldse midagi räägitaks. Aga tõde peaks ikkagi tulema välja.

Kas Zuroffi 10 tuhat dollarit tundub sulle hea ideena?

Minu meelest on Zuroff käitunud natuke rumalasti. Tal on raske heaks teha oma taktitust.

Oled oma koduleheküljel aeg-ajalt nurisenud eestlaste antisemitismi üle. Mäletan, et kui sa Tartus vanasti natuke ebapoluaarsem olid, kui sa praegu oled, siis aeg-ajalt nimetati sind juudiks. Kas juudiküsimus on probleem eesti ühiskonnas?

See ei ole olnud probleem. Aga on  inimesi, kes on seda on võimendanud. Neid on eestlaste hulgas, on ka juutide hulgas.

Mulle tuleb küll meelde see koht sinu koduleheküljel, kui mormoonid sulle ukse taha tulid, ütlesid, et oled juut. Et mormooni ära peletada.

See mõjus neile kõige paremini. Nendega ei saa mormoonid sugugi hakkama, pole kunagi saanud.

Kas sa näed mingit positiivset lahendust selle suhtes, mis toimub Iisraelis. Kas on mingit võimalust mingit õigust teha?

Ma ei tea. Kui mina seal käisin kaks aastat tagasi, olid asjad seal palju normaalsemad. Mul on vahel tunne, et mõlemad pooled saaksid kokku leppida, sest selle probleemi on tekitanud, nagu keegi autor nimetab, tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks Euroopas. Nii palestiinlased kui ka juudid on ju selle sama asja ohvrid. Euroopa oskas elegantselt juudiküsimus enda kaelast ära veeretada. Pärast sõda polnud paljudel juutidel tõesti kuhugi mujale minna kui Iisraeli. Mitmes koonduslaagris ellu jäänud juudid, jäeti sinnasamasse barakkidesse elama, muidugi said nad ameeriklaste käest korralikku toitu ja riided selga. Ja kui mõni üritas minna kodukülla kuskil Rumeenias, siis tuli välja, et neid külasid polnud olemas ja suhtumine oli nii vaenulik ja võõrastav. Inimesed olid ära võtnud nende majad, asjad ja kõik muu. Poolas oli veel 1946. aastal juudipogromm. Iisrael oli ainuke koht, kuhu minna sai.

Aga arrogantsust ja jõhkrust on praegu ka Iisraeli poolel piisavalt palju. Ma saan aru sõdimisest. Sõjas on ohvreid ja vahel jäävad ka süütud inimesed kuulide ette. Aga kui sõdurid murravad sisse silmakliinikusse ja peksavad seal puruks optomeetrid ja tallavad jalge all ära prilliklaasid, siis sellest ma ei saa aru  Aga selline asi on juhtunud. Ma nagu usun seda, mida kirjutavad Iisraeli mõõdukamad ajalehed. Seal on vahel tunda meeleheidet nende artiklites. Aga võibolla mõlemad pooled lõpuks nii ära väsivad, et enam ei jaksa, siis mingi rahu saab tekkida.

Palestiinlaste traagika on selles, ja hea oleks kui nad sellest aru saaksid, et ainsad, kes nendest tegelikult hoolivad, on vasak-liberaalsed juudid Iisraelis. Ühelegi araabia valitsusele ei lähe nende saatus tegelikult üldse korda. Neid kasutatakse ära, aga nendest ei hoolita. Intelligentsemad Palestiina autorid on ka ise seda öelnud.

Ma tuleks nüüd tagasi veel ka sinu kirjatööde juurde. Sa kommenteerid internetis  pidevalt päevasündmusi. Ja vähe veel sellest, et sa ise kommenteerid, sa oled välja mõelnud ka ise ühe tegelase, Samuel Kirotaja, kes sinuga aeg-ajalt polemiseerib.

Jah. Ta juhib tähelepanu minu teatavale ühekülgsusele. Ma olen inimene, kes vahel näeb asju väga sünges valguses ja vahel jälle vastupidi liiga roosas valguses. Kirotaja on rohkem selline maalähedane inimene. Kui sina kaldud olema veinikirjanik, siis tema kaldub olema õllekirjanik. Temale meeldib õllesorte ära proovida ja kui ta käis minuga Inglismaal, siis ta käis kõik kohad läbi ja otsis kõikvõimalikke eri õllesorte, see on tema huvi.

Kuidas sa sellise skisofreenilise lahenduse peale tulid?

Aga ma arvan, et kõik kirjanikud on natuke sedamoodi skisofreenikud. Vähemalt kõik, kes mõtlevad välja jutte, kus on igasugu tegelasi. Mina ei tea, on see see post-modernistlik vaim õhus või mis see on. Mul on ikka rohkem tunne, et ma ei oska enam esineda oma seisukohtadega. Võin esineda sama edukalt küllaltki erineva seisukohaga ja ei tea enam, kumb on siis minu seisukoht, kumb mulle õigem tundub. Oleneb sellest, kas paistab päike või sajab lörtsi. Sellest oleneb minu maailmavaade ja mõned muud asjad. Üks põhjus, miks ma hakkasin üldse proosat kirjutama mon see, et mul on lihtsam välja mõelda tegelased, kellel on omad seisukohad ja siis ma võin lasta neil vabalt esindada ekstremistlike arvamustega ja vaadata, mis sellest kõigest kokku tuleb.  Ja Kirotja on üks selline tegelane, kes on mulle kuidagi lähedane. Põlva surnuaialt leiab seda nime ja mujaltki.

Seda on sulle pahaks pandud, et kord võid sa ühte asja väita ja siis jälle teist. Eesti kirjanduses on kombeks ikka nii, et asjad on nii ja teisiti nad olla ei saa, aga sinu kirjatöödes on selline Wandering Border, nagu sinu luulekogu pealkiri kõlab, et võib olla nii ja naa. Kas sa oled kogenud, et see on sulle eriomane omadus, mis üldiselt meie kirjanduses tundmatu. 

Kas see siis ei kuulu üldse tõsiselt võetava kirjandusega kokku? Ma olen 40 aastat olnud alguses natuke ja hiljem palju kirjanik. Kui inimene 40 aasta jooksul esindaks ühtesid ja samu seisukohti, siis see poleks enam üldse inimene vaid automaat, robot  siis ei oleks enam ammu mõtet midagi kirjutada.

Aga mida üks lihtne kirjandusteadlane peab tegema, kui ta hakkab pärast uurima seda asja. Kui sinu üks mina räägib õllearmastusest ja teine mina väidab näiteks, et Jaan ei söö kunagi liha ja õlut ei joo.

Õlut ma joon küll Kuigi tänavu suvel, kui ma õlut jõin, jäin ma magama ja siis ma läksin üle alkoholivabale õllele, see ei uinutand. Suure palavaga ilmselt ei saa ikka päris õlut juua. Kirjandusteadlastel on omad probleemid ja neil on nii vägev diskursus, olgu siis feministlik või postmodernistlik kirjandusteadus. Küll nad midagi leiavad, ega nad hätta jää, nad targad inimesed. Mina ei saa küll sageli aru, kui nad minust kirjutavad.

Kas see, kes coca-colat ei salli on Jaan Kaplinski või Samuel Kirotaja.

Kumbki ei salli.

Nagu ma olen aru saanud, siis kaks järgmist suurt kurja lisaks coca-colale on  Aaviku keeleuuendus ja Microsofti tarkvara.

Igasugune reklaam ka.

Kas sa oled midagi võtnud ette võitluseks reklaamiga?

Mis sa ikka võtad. Koer haugub, aga karavan liigub edasi. Aga oma seisukohti võib ikka väljendada. Minu meelest tõukab just reklaam tagant meie praegust elulaadi, mis meie maailma ja loodust nii tõhusalt hävitab. Lugesin ühest ajakirjast, et kui Berlusconi sai Itaalias võimaluse kommertstelevisioon käima panna, hakkasid itaallased rõõmsalt rohkem tarbima ja ostma. Minu meelest see on juba väga kurjast. Et kui seni neile tundus, et neil on küllalt, siis äkki hakkas neile tunduma, et neil on veel palju rohkem asju vaja

Kas sa oled meie uuemaid kaubanduskeskusi külastanud?

Mulle kõige lähemal asuv korralik pood on Lõuna-Keskus.

Aga kas ikka ei ole nii, et kui väljas on jube ilm, ja et kuna enamikul inimestel ei ole harjumust pidevalt luuletusi ja esseid kirjutada ning neil ei ole enamasti võimalust sõita soojale maale, kas see siis ei ole humanistlik akt luua tohutuid kaubanduskeskusi, kus inimene saaks terve päeva mõnusas soojas ja valges toas aega surma poole lükata?

Miks ta ei võiks käia kohvikus? Neid on Tallinnas ka piisavalt. Aga ma arvan, et terve see inimese ostma stimuleerimine, on tõepoolest asi, mis hävitab väga tõhusalt maapealset elu.

Nii et ostukeskused hävitavad elu maa peal?

Mingis mõttes loomulikult. Juba see, et sinna autoga sõidetakse. Me elame ju praegu sellist elu nagu kunagi elasid kuningad, vürstid ja krahvid. Me sõidame, 100 hobujõudu tõlla ees.  Me sõidame tõldadega, me elame lossides. Selliseid mugavusi nagu meil on, ei olnud mitte Päikesekuningas Louis XIV õukonnaski mitte. Päikesekuningas oli elus kaks korda vannis käinud. Ja jäi pärast seda mõlemal korral haigeks. Tollal usuti, et enda vette kastmine on inimesele väga kahjulik.

Võibolla me pesema end praegu liiga palju?

Loomulikult. Raiskame vett. Hügieenispetsialistid on tõestanud, et kõik need seebid, mis sisaldavad bakteritsiide, baktereid tapvaid aineid, on tegelikult inimesele ja keskkonnale ohtlikud. Õnneks on nende reklaamtekst ilmselt bluff, et nad ei tapa baktereid. Loodetavasti. Miks on meil vaja tappa kätelt baktereid?  Kes seda tõesti tahab teha, siis selleks kasutavad kirurgid hoopis teistsuguseid vahendeid. Kui me tapame oma nahalt teatud sorti bakterid, siis selle tulemusena tungivad meie rikutud naha ökosüsteemi teised bakterid, kes on tõepoolest kahjulikud. Muidugi, kui peres on kollatõbi või düsenteerija, siis võiks bakteritsiide kasutada,  aga siis on ilmselt tõhusamaid vahendeid. On tekitatud eelarvamus, et bakterid on mingid hirmus halvad asjad, nagu putukad toas ja aias. Mille kuradima jaoks peaks inimene aias tapma putukaid, mesilasi, liblikaid, kimalasi, ma ei saa aru sellest. Inglise keeles on kill selline üldine sõna ja killerid on sageli ameerika filmides. Eestlane mõtleb, et hävitada, tõrjuda tuleb ikka kahjureid. Praegu vasardatakse meile päevast päeva pähe, et putukad on kahjulikud, kes tuleb ära tappa. Aed ja maja tuleb neist puhtaks teha.

Sa ise pead põldu. Kas sa taimekaistevahendeid kasutad?

Minimaalselt. Enamasti kitte. Kui roosi peal midagi on, siis ma lasen vedelikku, mis on loodustoode.

Kas sa pesed ennast harvemini kui teised inimesed?

Jah, ning ilma seebita.

Siis sa pead saunas käima.

Saunas ikka. Seepi on seal väga vähe tarvis.

Sul on suur pere. Palju sul peres autosid on?

Naisel on auto ja lastel on ka mõnel.

Nii et päris ilma autota siiski läbi ei saa. See on see talu pidamine ja mitmel pool elamine. Kui sa elaksid üksinda kusagil Annelinna korteris ainult raamatute keskel, siis võtaksid palju vähem ruumi ja õhku.

Jah, seda kindlasti. Aga mis ma maal teen: ma püüan maal üht-teist hoida, kaitsta, säilitada. Traditsioonilist põllumajanduslikku maastikku näiteks. Niidan mõned ilusad nurmenõlvad. Seal on selline taimestik nagu ta eesti traditsioonilises luules on. Kullerkupud, jaanililled, pääsusilmad.

Jätkad oma põllutööga rahvus-romantilist traditsiooni.

Ma ei ütleks,  et see on rahvusromantiline. Seda ka. Aga see on niisugune mahemaastiku kujundus. See, mis ta oli vikati ajastul. Meie peres on endisel vikati ajastu. Meie mootoriga masinaid, mis muru niidavad, ei kasuta. Minu meelest nendega liialdatakse armutult. 

Sa oled üks väga haruldasi kirjanikke Eestis, kes on kirjutanud varjamatult oma elust. Teised on seda teinud enamasti belletriseeritult. Raamat “Tükk elatud elu” ja see Ameerika-raamat räägivad sinust endast, sinu vaadetest. Oled sa lugenud Nigovi, Tõnu Õnnepalu uut raamatut “Harjutused”?

Umbes poole jõudsin, aga siis sattusin hoopis huvitavamate asjade peale ja jätsin pooleli.

Jätsid pooleli? Kas sa ikka jõudsid lugeda, mida Tõnu sinust kirjutab.

Midagi jõudsin jah.

Kuidas sulle need tema etteheited tundusid?

Ma ei mäleta hästi.

Seal oli öeldud, et sa üritad kõike korraga saada. Olla ühtaegu kirjanik ja tubli pereisa. Tõnu nimetab seda vägisi rahunemiseks ning tal on ilmselt kahtlus, et sa ei ole väga siiras oma tegevuses.

Ega ma ikka hästi aru saa, mida ta mõtleb. Kõik, mis on elus juhtunud, on kuidagi poolenisti ise tulnud. Ma ei ole elanud mingi plaani järele, mitte kunagi. Kui olen püüdnud, pole sellest midagi välja tulnud. Elu on kuidagi ise läinud. Ei ole püüdnud hakata pereisaks, ei ole püüdnud hakata kangesti kirjanikuks. Kõik on kuidagi tulnud. Mina ei tea, kas siiralt või mittesiiralt. See on lihtsalt nii läinud.

Kui väga lihtsalt öelda, siis oli tema niisugune väide oli vist selles, et korraga ei saa elu ja luulet. Ei saa olla ühteaegu luulekuningas ja see kuningas, kellel on maa, ütleb ta sinu luuletusele viidates.

On inimesed, kes on aktiivsed teoinimesed. Üks mu poeg on selline. Aga on ka mõtlejad-vaatlejad. Mina olen kindlasti see tüüp. Aga mõtleja-vaatleja peab igapäeva elus ka kuidagi ikka hakkama saama. See tuleb kuidagi iseenesest. Lõhun puid ja niidan ja sõidan ka autoga, kuigi olen kehv autojuht. Rattasõit istub mulle jälle väga hästi. Kas siis sellepärast, et ma palju rattaga sõidan olen halvem luuletaja, või kas ma sellepärast, et luuletan, olen halb rattasõitja? Ma ei tea. Arutama hakates muutub asi natuke absurdseks.

Võibolla on asi lihtsalt selles, et ei ole palju näiteid inimestest, kes oleks ühtaegu head kirjanikud, natuke veel esseistid või tõekuulutajad nagu sina ja samas ka praktilised ning tublid talupidajad. Nagu sa kirjutad oma koduleheküljel: keha nõuab paar tundi tugevat tööd päevas.

Talu tähedab ikka midagi muud, kui minul on. Mul on majapidamine: kartulipõld,  õunapuud ja must kass.

Oleme ju harjunud kujutlusega, et looming nõuab vabadust ja võibolla ka natuke metsikust. Olla tubli pereisa ja majapidaja, see nõuab jälle teatavat alahoidlikust ja kompromislikust. Kuidas sa oled need endas ühendanud?

See on niisugune naiiv-romantiline kujutlus, et luuletaja peab olema selline, kes boheemitseb, istub kõrtsis, vahel leitake ta maanteekraavist . Mulle see ei meeldi, näiteks viina ei taha ma üldse juua. Joon natuke veini ja head õlut. Kas ma pean jooma, et hea luuletaja olla? Eks igaüks elab ikka nii nagu talle meeldib, kui see võimalik on. Mulle meeldib elada maal ja teha vahel metsatööd . Miks ma ei võiks seda teha? Kas ma peaks järgima mingisuguseid romantilisi juhiseid selle kohta, kuidas üks luuletaja peab käituma. Härra Nigov võiks teada prantsuse luuletajatest natuke. Näiteks Saint-John Perse, keda eesti keelde pole seni korralikult tõlgitud, võib-olla nime pärast. Tema oli välisministeeriumi kõrge ametnik, eluaegne diplomaat, äärmiselt korralik ja pedantne inimene, sest see töö nõudis seda. Veel näiteks Paul Claudel, samuti diplomaat, Andre Maurois, minister. Näiteid on palju.

Aga ega nad kuskil maal sitta viskamas ikka ei käinud.

Eks igal on oma sitt, mida ta viskab.

Saint-John Perse pidi kohtuma selliste inimestega nagu Hitler ja Stalin. Ma ei tea, mis on hullem, kas maal sita viskamine või Hitleriga läbirääkimine.

On ka mitu Ladina-Ameerika luuletajat, kes on diplomaatidena teeninud. Ja isegi eesti kirjanikud on seda teinud. Kas sul ei ole olnud sellist mõtet, arvestades sinu keeleoskust, ja kultuurset välimust. Sa jätad sellise mulje, et sa ei ole nii väga boheemlane, et sinuga võib päris arukalt diplomaatilisel tasandil asju ajada. Kas sa ei ole mõelnud, et seda ametit pidada? Riigikogus sa ju olid.

Esiteks kunagi ei ole olnud lehes kuulutust, et vajatakse saadikut Belgiasse või kuhugi mujale. Siis oleks võinud konkureerida ju. Juttu küll oli sellest. Aga kui ma mõtlesin ja küsisin oma targa naise käest järele, kas võiks, siis tema ütles mulle seda, mida ma tegelikult teadsin: ma ei ole hea suhtleja. Kirjanikul on omadus olla vaatleja. Ma tahan väga pikka aega olla üksinda või vaikida. Pidev small-talki keskkonnas elamine on mul täiesti vastuvõtmatu. Ma käisin väliskomisjonis töötades Vaino Väljase juures küsimas neid maailma asju. Ma võin mingil hetkel olla hea suhtleja ja siis läheb see üle ning ma tahan nädal aega olla täiesti omaette. Ei tule välja lihtsalt. Ja teine asi. Kui sa oled diplomaat, siis sa pead suu kinni hoidma, sa ei või avaldada oma arvamusi maailma asjadest, teatud asjadest, tähendab. Sa võid kirjutada luuletusi nagu kirjutasid Neruda, Paul Claudel. Aga sa ei tohi avaldada esseid maailma poliitika kohta. Ma leidsin, et ma ei saa niimoodi suud lukus hoida, et see ei püsi lukus. Siis ma lõin käega sellele värgile ja parem ongi.

Kas töö Riigikogus, kokkupuude eesti poliitikaga on sulle jätnud tagantjärele hea mälestuse, väärt kogemuse. Või polnud sel mõtet?

Väga huvitav oli, aga võttis tervise läbi. Paha hakkas lõpuks. Seal oli see sama asi, et ma ei suutnud jätta kirjaniku tööd, aga emba-kumba oleks pidanud valima. Olla poole kohaga parlamendi saadik pole aus. Ma leidsin, et on üks asi, mida ma oskan teha hästi ja ma tundsin, et ma ei ole hea parlamendisaadik ning enam ei kandideerinud. Ma usun, et nii oli kõige õigem. Aga see kogemus, arusaam selle mängureeglitest, see on muidugi huvitav ja kasulik. Arusaam, et ega seal ikka päris puhast mängu ei saa mängida. Ta on ikka natuke räpane igal juhul. Sellest ei pääse.

Sinu koduleheküljelt võib näha kommentaare meie poliitikute kohta. Need on suhteliselt vastuolulised. Sa räägid seal Laarist, Savisaarest, Ilvesest. Ükspäev sulle tundub, et nad pole nagu neil väga vigagi ja teisel päeval, et pole nagu neist õiget asja.

Viimasel ajal ma olen üldiselt püüdnud vältida selliseid kommentaare ja mis see enam  minu asi on. Eks nemadki ole arenenud. Laar ja Savisaar on minu meelest mõnevõrra üsna sarnased tüübid tegelikult. Mitte ainult välimuselt.

Ilves pahandas mind ükskord väga-väga tõsiselt. See oli siis, kui tal oli suur pahandus, et ta midagi ütles väga ülbelt lätlaste-leedulaste kohta ja sai selle ära õiendatud ja siis käisin ma Läti saadiku juures. See oli see tore saadik, kes vabalt eesti keelt rääkis, pealegi väga armas inimene, intelligentne, filoloogi haridusega. Tema küsis, et miks see Ilves meid ometi ei salli, et miks ta niimoodi ütles. Ma ütlesin, et ta ikka vist ei tea asju, et tuleb tema ikka kaugelt mujalt maailmas. Siis saadab Ilves mulle meili, et mina pole midagi öelnud ja üleüldse on kõik üks suur arusaamatus. Vahetasime mõned meilid ja lõpuks leidsime, et oleme mõlemad liivimaalased. Läheb mööda kaks nädalat ja Tom Ilves äkitselt teatab: Who the fuck is these people... Et mis kuradi tüübid need lätlased, leedukad on. Who the fuck is Tom Ilves? Ma kordasin teda. Ma olin ju ise natuke selle asja sees. Nojah, eks me kõik teeme elus lollusi ja ma olen ka ise neid küllalt teinud. Natuke lollilt jah, aga mulle tundus, et mul on ka õigus reageerida.

Kui veel katsuks mõelda isiku osast ajaloos. Kas see, mis Eestis on juhtunud iseseisvusaastate jooksul, on olnud enam-vähem paratamatu areng? Või on selle põhjuseks Savisaar, Laar ja Ilves.

Kui siin oleks olnud Kivisaar, Luur ja Kõuts, ma arvan, et asi oleks enam-vähem sama olnud. Tegelikult ei ole mõtet Eesti poliitkuid kangesti süüdistada. Kui ma seda teinud olen, siis on see tõesti ehk olnud ülekohtune, sest selles maailmas me teist mängu mängida ei saa. Teoreetiliselt saaks muidugi. Kui üllatav oli lugeda ajakirjas Akadeemia 1940 või 1939 ilmunud artiklit, kus arutati tõsiselt selle üle, et kas Eesti jääb siia neutraalse maana, saarekesena keset möllu. Ja siis tuli välja, et Eesti suudab ennast absoluutselt kõigega varustada, toidust rääkimata, bensiini sai ju põlevkivist ajada, metallivaru oli Eestis aastateks ja ainuke asi, mida polnud piisavalt olid välgumihkli kivid. See oli aeg ainult 60 aastat tagasi, kui maailmas  oli selline olukord, kus üks väike riik oleks täiesti ise saanud hakkama. Mis tähendas ka seda, et Eesti oleks võinud ajada oma majanduspoliitikat, oma poliitikat, mida tahes. Eesti maareform oli täiesti pretsedenditu, midagi täiesti erilist. Tehti ära, pärast muidugi maksti parunitele takka järele. Aga praeguses maailmas on sõltuvus on nii suur ja kui me veel tahame kangesti liituda kellegagi Läänest, siis me peame selle pilli järgi tantsima.

Kas liitumine on paratamatu?

Praegune maailma seisukord dikteerib seda, ega Eestil eriti mingit valikut ole, see on selge. Aga Euroopaga liitumine tähendab liitumist ka Euroopa rohelistega. Natuke sidemeid mul on nendega. Siis ehk on juba võimalik midagi teha. Eesti eurovastased peaks ühte asja meeles pidama: Euroopa on üks vähegi arvestatav vastukaal Ameerika ülemvõimule maailmas. Seda tavaliselt ei märgatagi. On ka neid, kes leiavad, et Ameerika ongi see üks ja õige ja Euroopa on üks mäda värk.

Sa oled üldiselt vaadetelt vasakpoolne. Kuidas sulle kahe eesti kõnekujund meeldib?

Hästi. See ütles midagi, mida ise oled tundnud ja mõelnud kahe sõnaga välja. Ma ise elan ju teises Eestis, mu naabrid on teise Eesti elanikud.

Sina oled vist ikka esimene eestlane. Sinu krundipiir tähendab kahe Eesti piiri.

Ma tean üsna hästi, kuidas nad elavad. Ma olen Kulleste valla elanik ja valisin seal.

Nii et valimas sa ikka käid. Sellest sa kõrvale ei hoia?

Korra või paar ei käinud ka, sest ei osanud kellegi poolt hääletada.

Kas minna kohe Ameerikaga kaasa ja olla jäägitult Ameerika poolt, kui nad peaksid Iraagile kallale minema või on veel mingeid muid variante.

Ma arvan, et olukord on analoogne 39. aastaga. Ma arvan, et siis oleks pidanud mingil moel vastu hakkama. Ma arvan, et ka nüüd peab Ameerikale vastu seisma.

See on küll väga radikaalne seisukoht.

Aga me ei ole üksi. Saksamaa ja Prantsusmaa ilmselt ei lähe päris niisama lihtsalt Ameerika rekke. Ei meiegi pea sinna hüppama.

Kas inimese elu, räägime siin Euroopas, kas inimese elukvaliteet on paranenud? Kas tema niisugune homne päev on muutunud kindlamaks? Kas on progress või regress.

Ma ei tea. Kas üldse keegi seda teab? Kui me saaksime anketeerida oma esivanemaid. Kui ma saaks anketeerida vana valla kohtumeest Juhan Raudseppa, kes on mu vanavanaisa ja perekonnas esimene agnostik. Aga mul on tunne, et ta oli umbes sama õnnelik või õnnetu nagu mina. Olulist vahet ei ole. Ta oli võibolla rohkem rahul oma eluga. On üks illusioon, et elu läheb kogu aeg paremaks ja teine illusioon, et vanasti oli parem. Vaatasin, oli mingi Ilmar Vene raamat, keskaja nostalgia õhkas sealt. Selle peale ma ikka loen Heinrich Heine Saksamaad, tema vestlust Barbarossaga, kus on tema ajastut pilgatud.  Keskaeg oli tegelikult üks väga julm aeg.  Meil on üleüldse raske kujutleda selle aja inimesi. Meie süsteemi, nimetame teda siis kapitalismiks, põhiprodukt on rahulolematus. Sellel ju see masinavärk püsib, et me peame kogu aeg vahetama vanu asju uute vastu, me peame midagi muutma. Isegi revolutsioonist on saanud omaette väärtus. See on iseendast täiesti veider, sest mõnes kultuuris, mõnel ajal, oli vastupidi. Selsamal keskajal, mida ma kuidagi ei idealiseeri, oli näiteks novitas rerum, uuendus või uued asjad olid vastunäidustatud. Kõik pidi olema nagu vanasti. Praegu me tahame, et kõik oleks uus. Innovation on mingi väga oluline asi. See toob paratamatult tohutu raiskamise kaasa. Ma sain sest aru, selle asja teatud absurdsusest kui mulle oli pandud küsimärgiga diagnoos: neoplasma, uus moodustis. Selle diagnoosi järgi oli kehas toimumas mingi kahtlase väärtusega uuendus. Diagnoos oli õnneks vale. Siis ma sain aru, et uuendus iseendast ei ole küll mingi väärtus. Sedasorti uuendus nagu pahaloomuline uus moodustis, on ju ka uuendus. Radikaalne uuendus: hurraa! Kehas mingid rakud hakkavad rõõmsalt paljunema. IX või X sajandil üks Hiina mõtleja esitas mänglevas esseevormis arutluse, et kas inimene ei ole maapeal üks kahjurputukas, nagu uss õuna sees, kes kõik hävitab, ära sööb ja lagastab. Uus moodustis maa peal.

Sa üsna haruldane ka selle poolest, et ega eesti kirjanikud jumalast üldiselt ei kirjuta. Sa küsid oma romaanides, mille poolest jumal hea on. Kas jumal on vähemasti olemas?

Kui ma noor olin, siis ma püüdsin jumalasse uskuda ja sellel oli võibolla suur väärtus ja mõte. Mul olid  mingid müstilised kogemused, väga tugevad ja väga selged. Aga neid kogemusi võib tõlgendada mitmel moel. Ma ei ole mingi ateismi usku ega jumala usku  Ma arvan, et religioonis on nii tohutult palju ilusat ja tarka, aga kui sa jääd selle külge kinni… Religioon on mingi aste, mis on paljudele oluline läbi teha , aga see on midagi millest saab ka välja või üle astuda. Sa ei heida teda kõrvale, sa ei talla teda jalgade alla, sa lihtsalt viisakalt, rahulikult paned ta kõrvale või tegeled temaga natuke teistmoodi.  Ma olen tõesti väga palju tõesti lugenud teoloogiat, viimasel ajal judaismi ning seal on nii palju ilusat ja huvitavat. Ikkagi tuhandete aastate inimmõte, mis nii pingsalt ja nii meelehtlikult otsis tõde just nimelt selles valdkonnas. Jumal on minu ühe jutustuse üks tegelasi. Kirjandusliku tegelasena on ta mul endiselt olemas ühes jutus näiteks, kus ta läheb zooloogiamuuseumisse otsima väljasurnud loomade topiseid. Üks siniste silmadega vanamees suure seljakotiga. Sellisena on ta endiselt mu üks lähedane tegelane. Muud erilist vahekorda mul temaga ei ole. Aga just sain ma ühe raamatu talmuditraktaadi, vene-heebrea paralleeltekstiga. Seal oli üks niisugune koht - tark mees küsib ja vastab ise: kes on tark, tark on see, kes õpib kõigilt. On ju Ilus. Ja auväärne on see, kes austab teisi inimesi. On ju tarkus, mida tasub tõsiselt lugeda ja mõelda selle üle. Talmudit tasub lugeda ja kõiki neid asju.

Oled sa enda jaoks välja mõelnud need paar sõna, mis sind rahuldavalt kirjeldaksid.

Ei. Ma arvan, et võibolla see olekski patt, et seda ei tohikski teha. Peame me siis igat asja paari sõnaga iseloomustama. Võib olla seda mõnel juhul ei tasu teha. Susan Sontagil on raamat “Tõlgendamise vastu” Mina tahaksin öelda kokkuvõtmise-summeerimise-resümeerimise vastu. On asju, mis on taandamatud. Tegelikult ka inimisiksus ja tema looming. Me elame nii pealiskaudsel ajal, me tahame kõike kokku võtta siuh-säuh, paari sõnaga, paari lausega, aga maailm me ümber läheb aina keerulisemaks ja me elu ka. Lihtlausetega ei saa enam hakkama.

Vestlus toimus Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis 18. septembril.

Jaan Kaplinski
Sündisin 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel. Nii J. K. isa kui ema olid segaverelised. Isa Jerzy Kaplinski (1901– 1944?) isa poolt esivanemad olid juudid ja legendide järgi oli keegi neist ka Bütsantsist pagend Laskarise soo esindaja.
Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz, põlvnes Poola tatarlastest, kellest üks 18. sajandi lõpul katoliku usku läks ja sai Amurati asemel nimeks Bonaventura. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina. 23. juunil 1941 ta arreteeriti, nagu selgub NKVD toimikust, “et vältida võimalikku vaenulikku tegevust”. Tema jäljed kaovad 1941. aastal Kirovi oblasti laagrites, kust ta oleks pidanud vabastatama kui Poola kodanik, kuid millegipärast jäi vabastamata ja suri – mõnede andmete järgi laagris 1943 või 1944, teiste järgi vabastatuna teel Poolasse 1944 või 1945.
Jaan K. ema Nora Raudsepp (1906–1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke, nii ei ole Jaan K. esivanemate hulgas päris-eestlasi, mis võibolla seletab tema käitumises ja loomingus esinevaid ebaeestilikke jooni.
Jaan Kaplinski koduleheküljelt jaan.kaplinski.com


Jaan Kaplinski viimase kümne aasta eestikeelsed raamatud
“Poliitika ja antipoliitika” (esseed, Olion, 1992)
“Teekond Ayia Triadasse” (esseistlik reisiraamat, Greif, 1993)
“Jää ja Titanic” (essee, Loomingu Raamatukogu, 1995)
“Mitu suve ja kevadet” (luuletused, Vagabund, 1995)
“See ja teine” (esseekogu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996)
“Öölinnud, öömõtted” (luulekogu, Vagabund, 1998)
“Kevad kahel rannikul” (esseistlik reisiraamat, Vagabund, 2000)
“Kirjutatud. Valitud luuletused” (valikkogu, Varrak, 2000)
Jaan Kaplinski raamatud inglise keeles
“The Same See In Us All” (Collins Harvill, London, 1990)
“I Am The Spring In Tartu” (Laurel Press, Vancouver, 1991)
“The Wandering Border” (Harvill, London 1992)
“Through The Forest” (Harvill, London, 1996)