Vaadates tagasi Ans. Anduri diskograafiale, peab ütlema, et “Öine bingo” on senistest albumitest parim. Tundub, et nad õpivad iga aastaga oma muusikalisi ideid paremini väljendama. Muretu kergusega mängitakse perfektset indierock’i, mis on piisavalt retro, et pakkuda äratundmisrõõmu, samas küllalt moodne, et mitte kulunult mõjuda. Nii ongi “Öine bingo” väga tark album, kus on kuhjaga väikeseid detaile ja vihjeid, mida kuulata. Näiteks “Tehisjärve” lõpus kostitatakse meid laitmatu U2-liku kitarrisoologa või siis albumi parimas loos, “Vana teerull”, taotakse klaverit nagu Roxy Musicus. Selliseid vihjeid leidub veelgi, kuid nende vooruseks on tagasihoidlikkus, mistõttu ei paista need kunagi liialt silma ning ei mõju poosetavalt.

Kuigi kõik see räägib Anduri teatavast professionaalsusest, ei ole tegu veatu albumiga. Suurim miinus on Anduri vähene meloodiakirjutuse oskus, mis sellises muusikas peaks olema väga olulisel kohal. Me leiame albumilt ballaade, mis väga paljulubavalt algavad, kuid kriitilisel hetkel, kui peaks saabuma muusikaline kliimaks, jäävad liiga üheplaaniliste meloodiajuppide külge kinni. Nii jääb mulje, nagu oleks Andur suurepärane võrgutaja, kes kohe kuulaja tähelepanu võidab, kuid ei oska siis enam meiega midagi peale hakata. Nii ei tulegi üllatusena, et plaadi tempokamad lood (“Väike staadion” ja “Vana teerull”) koondavad endasse albumi tipphetked, kus kuulaja lubatud kliimaksini siiski välja viiakse.

Seda kõike silmas pidades peab ütlema, et Anduri tugevaim külg on teatava meeleolu tabamine ning see kajastub peaaegu igas loos. Tänu sellele oskusele saab päästetud nii mõnigi ballaad ja tegelikult kogu album, mis muul juhul liiga pinnapealselt mõjuks. Ilmselt võrgutavad nad nii ka suvised raadio­pleilistid, seega ei maksa üllatuda, kui keset päeva teid öisele bingole palutakse.