Vulkaanipursked, laavaväljad ja kapitalismi pahed Kunstihoone saalis
Vulkaanipurksed, laavaväljad ja kapitalismi pahed Kunstihoone saalis
Heie Treier seletab ühiskonnakriitilise näituse “Skriinseiver” tagamaid
Skriinseiver. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans.
Näitus Tallinna Kunstihoones 16. märtsini
Et kirjutada Kunstihoone näitusest “Skriinseiver”, tuleks alustada pikaajalise protsessi kirjeldusest, sest näitus esitab tegelikult kontsentraati mitmetest varasematest näitustest Eestis ja väljamaal, kohaliku kunstimaailma vulkaanipursetest ning jahtunud laava väljadest, kuraatorite rakendatud kapitalistlikest PR tehnikatest iseenda ja oma sõpruskonna promomisel ning seejärel kapitalismi pahede paljastamisel, intellektuaalsetest mängudest ja millest veel.
Eel- ja järellugu
Niisiis ulatub näitus tagasi 1990-ndatesse ning osasid selle tükke oleme näinud mujal, kuid niimoodi kokkupanduna on tekkinud uus kvaliteet, ehkki see on kokkuvõtte, mitte uue alguse näitus. Sümpaatne, et saamislugu ei püütagi varjata – kiiruga tuli hädast välja päästa Kunstihoone, seesama institutsioon, mis veel 2001. aastal juhatati mõnuga hädaorgu (kaitsepolitsei jättis kriminaalmenetluse seoses “yBa” näitusega vist ikka algatamata). Kuna institutsionaalsus on siin tähtis teema, pole liigne seda mainida.
Erinevalt “yBa” näitusest on nüüdsel “Skriinseiveril” iga töö varustatud korraliku eestikeelse etiketaazhiga, pealkirjaski on loobutud inglise keele õigekirjast, sihtgrupiks on kaasamõtlemist viitsiv laiem publik, mitte kitsas inside seltskond nagu varem. Muutused on seotud kuraatori(te) muutunud institutsionaalse staatusega, nüüd ollakse siinpool rajajoont ja pole mõtet võidelda, kui võit käes.
Kaaperdamine
Probleemid, mida “Skriinseiver” esile toob, on kirjas pressitekstis – märksõnadeks kunstniku- ja kodanikuvabadust piirav majanduslik tsensuur, silmakirjalik autorikaitse kui institutsioon (tööstusharu, mis tegeleb mälu erastamisega), kaaperdamine kui indiviidi vabaduse strateegia.
Lauset “Väljaspool majanduse totaalset diktaati on intellektuaalne vargus täiesti tühi mõiste” illustreerivad näitusel leedu kunstniku Darius Mikšyse sõpradelt kogutud isekujundatud piraat-CD-d ja sama kunstniku remix Raivo Kelomehe 2000. aastal korraldatud korterikonverentsist. Samuti Hanno Soansi maal, mille üheks komponendiks [Sirje] Runge (mis on omakorda ideekaaperdus Breneri grafitist Malevitši maalile).
Härm ja Soans on saavutanud õnneliku lõpu ka läti kunstniku Eriks Božise juhtumis: olles kunstniku selja taga ise loonud tema senitundmatu teose, mida eksponeeriti lätlase nime all Turus Wäino Aaltoneni Muuseumis, tekitades talle minišoki -- toodi Božise “Film ilma sõnade ja lõputa” (2001) nüüd valurahaks Kunstihoone suurde saali.
Probleemid, mida näitusel osatatakse, on tegelikult suured ja teravnevad tulevikus veelgi. Kümme punkti. Kuraatorid on pannud need probleemid siiski klubiliku meelelahutuse ja enesepromo ohutusse pakendisse. Näituse ideestik, mis on muidu edumeelne kriitiline projekt, vastates püstituselt vasakintellektuaalide standarditele, nõuaks täielikuks teostumiseks hoopis väljumist Kunstihoone valgest kuubikust ja laia ühiskondliku diskussiooni teket. Eriti meil, kus ei osata veel karta kapitalismi üha suuremat leidlikkust kehtestada majanduslikku tsensuuri sõnade, piltide ja graafilise disaini valdkonnas. Just diskussioon oleks oluline, sest üksühest lahendust autorikaitse ja tsensuuri probleemidele ju pole. Kui on aga diskussioon, siis vähemalt ei elata nagu lambad.
Samas vaatan hämmastusega, kuidas ülemaailmsete vasakradikaalide kriitika stammobjektid hakkavadki järjest kokku kukkuma – McDonalds tootis ajaloos esimest korda kahjumit, Philip Morris pani selle aasta jaanuari lõpus üldse pillid kotti. Tekkimas on uus globaalne situatsioon, kus tõusmas ilmselt uued kriitika objektid.
Ambivalentsus
Juhtigem samas tähelepanu probleemi enda ambivalentsusele. Kui selle näituse loogika kohaselt mõtlemisega lõpuni minna, siis ei tohiks karistada ka Pärnu salaviina tragöödia demiurgi. Ja et probleem veel selgem oleks: kui asi muutub juba nii skisofreeniliseks, et keegi võtab nõuks kaaperdada hoopis Anders Härmi ja Hanno Soansi nimed, nii et nad kaotavad kontrolli oma nimede kasutusviiside ja kontekstide üle ning tunnevad end selle tagajärjel kahjustatuna, oleks nemadki sunnitud ilmselt autorikaitse ühingu liikmeks astuma. (Vihjan konkreetsele juhtumile “elus endas” seoses ühe kunstnikuga, väljaspool käesolevat kontseptuaalset näitust.)
Mäng, mida mängitakse, on kihvt peamiselt neile, kes kontrollivad mängureegleid, või neile, kes vaatavad asja pealt ja saavad aru. Aga siin ongi erinevus filtreeritud kunstiprojekti ja elus toimuvate robustsete juhtumite vahel.
Käesolevalt pole põhjust kaitsta ei Eriks Božist ega Sirje Runget, kes on neile osutatud tähelepanust ilmselt meelitatud, rääkimata Malevitšist, kelle maalist oli tänu Brenerile põhjust rääkida korraks ka postmodernse kunsti kontekstis.
Näituse puhul on tehtud head tööd probleemistiku intellektuaalsel läbitöötamisel, mis on teoks saanud ka tänu kuraatorite kunstiteadlasetaustale, kus süsteemne mõtlemine oluline. Aga millal jõuab tsensuur, autorikaitse, kaaperdamine ja mälu erastamine kui äriidee probleemina pärale ka laiema diskussiooni ainesena? Nendes küsimustes hakkavad kired lõõmama alles siis, kui mingil põhjusel sekkub “elu ise”.
