Filmis “Idioot” on kaks võtmelauset, mille kaudu saab tõlgendada filmiloojate autorihäält. Ehkki tsitaadid, avaneb neis lausetes sügavalt isiklik küsimuseasetus, mida vormib romaani arhetüüpsete karakterite peenekoeline universum. Seega ei seisne autorluse tuum mitte originaalse interjööri leiutamises, teatraalses keskkonnas või karnevaliseeritud kostüümides. Need moodustavad filmiloome instrumentaalse tasandi, mis eraldivõetuna ei juhi kunstiteose mõtestatud tähenduseni. Aga just niisugust tähendust tuleb otsida, sest ainult selle kaudu saavutab kogetu oma tõelise intensiivsuse ja elamusliku eheduse.

Tänapäeva kultuuris loodav kunst kipub niisugust tähenduste otsijat pahatihti haneks tõmbama, sest kunst on usku universaalsetesse tähendustesse tublisti kaotanud. Igaüks loob oma tähendused ise. Autorlus kuulub vaatajale, mitte loojale. See on individualistlikku humanismi jutlustava nüüdiskultuuri selgroog, kõigil on vaba voli ehitada omaenese autonoomne tajumaailm. Eneseloomine on eksistentsiaalne väärtus, millele võrdset ei ole.

Meil on kange valu mõista iseendid, puudub aga soov õppida samaväärselt tundma teise inimese lähedalolu. Sest niisugune tundmaõppimine eeldab tahet inimestena koos püsida. Rainer Sarneti lavastatud “Idioodi” oluline küsimus selles ongi: mis meid seob inimestena? Kuidas puudutada teise hinge? Ja mille läbi avaneb mu enese hing? Hingeküsimused asetavad elu saladuse inimese ette uutmoodi. See pole mitte igaühe isiklik mõistatus teekonnal iseendani, enesepäästmise operatsioon oma kardetavast ekslikkusest ja piiratusest. Tõeliseks hingevajaduseks osutub armastuse võimalikkus siin ja praegu, küsimus inimsuhete sügavamast mõttest.

Ülle Kaljuste kehastatav Lizaveta Jepantšina, kelles vürst Mõškin (Risto Kübar) söögilauas on ära tundnud seesmise lapse, on filmi lõpuminutitel sunnitud lausuma: “Minu elu üks iseloomulikumaid jooni on olnud alati inimestes pettumine.”

Lapsi eristabki täiskasvanutest nende eneste loodud maagiline mängumaailm, mis teismeeas valusalt puruneb. Individuaalsust pimesi austav eluvaade püüab teadvustamatult idealiseerida niisugust minevikku vajuvat lapsemaailma, panustades õnneotsinguil mälestusele ajast, kus polnud veel täiskasvanutele omast valu, haavumist ja pettumusi. Inimene otsib ennast valueelseist kujutelmadest. Niisugune nostalgia kaldub muutuma isoleerivaks kinnisideeks, takistades avanemist inimsuhete väljakutsuvale ja muutlikule maailmale.

Teine inimene ei allu minu isiklikule ettekujutusele õnnelikust koosolust, tema ilmumine on pigem väljakutse astumaks ühisesse maailma, mille alustalana rõhutab film kaastunnet kui eksistentsi “peamist ja võib-olla ainust seadust”. See on põhimõtteliselt midagi muud kui nüüdisaja new age’likud kohalolemise religioonid, milles puudub selgepiiriline moraalne orientiir omavaheliste suhete harmooniaks.

Mõškin vaatab tõtt neoonvalguses vitriiniga, kuhu on kirjutatud: “Sa unustasid suudelda mu hinge”. Tsitaat skandaalse kunstniku Tracey Emini samanimelisest installatsioonist. Lause, mis kutsub mõistma hingeühenduse tegelikku tähendust. Hingesuudluse sümboolne kujund vihjab niimoodi inimestes peituvale kokkukuulumise võimele, küpsele, lapseeast väljunud inimsusele.

Dostojevski kõrval võib ehk meenutada Tolstoid, kes võrdleb inimeste omavahelist suhtlust mesilaste kohtlemisega, kellega peab ümber käima hoole ja ettevaatusega, sest muidu sünnib sellest kõigile ainult kahju. Niisamuti on Tolstoi arvates inimestel üksteist võimalik ainult armastusega kohelda. Kes armastust ei tunne, see ei saa ka inimesse puutuda.

Just sellele vihjab Mõškini vastus enesetapu üle arutleva Ippoliti küsimusele, kuidas väärikalt surra. Mõškin vastab: “Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks.”

Mõškin näib öelda tahtvat, et seesama salapärane inimühenduste maailm ei ole isikliku kurbuse või üksinduskoorma asetamiseks kellegi teise õlgadele. Väärikaks jäämine tähendab siin truudust sellele, kes on inimese omaenese näo järgi loonud. Vürsti sõnades on lohutus, mille järgi oskamatus ligimest armastada ei mõõda veel inimsuse lõplikku väärtust. Väärtuse otsustab pigem inimese sisemine valik, kuidas ta eksistentsi põhiprobleemi – surelikkuse – eneses lahendab. Sest vastuse sellele leiab ta ainult iseendast ja mitte kunagi kellestki teisest.

“Sa unustasid suudelda mu hinge” ja Mõškini “Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks” kujutavad kahesuunalisi hingelauseid, milles kutsutakse mõistma inimkontakti sügavamat tähendust, teisalt jälle tunnustatakse läbi elu kulgevat üksinduse teekonda. Elu juurde kuuluvad mõlemad. “Idioodis” jutustatud loos kerkib niimoodi esile autorihäälega sümboolne maailm, mille inspireeriv atmosfäär avab tunnetusele ruume, mille sarnast uuemas Eesti kinos harva kohtab.