“Wallenbergi” triumf Estonias

Erkki-Sven Tüüri ooperi lavastus Estonias on muusikateatri suursündmus. Harry Liivrand analüüsib “Wallenbergi”.

Nii poliitiliselt ebakorrektset, kuid sisuliselt ometi paikapidavat etendust kui Dmitri Bertmani lavastatud ja Ene-Liis Semperi kujundatud “Wallenberg”, oskas vaevalt oodata – isegi varasemast kogemusest teades, millises esteetilises võtmes mõlemad üldjuhul töötavad.

Bertman ja Semper moodustasid kongeniaalse kunstnikepaari, kelle teineteist täiendavas koostöös realiseerus üks viimase kümnendi kõige hiilgavamaid lavastusi eesti ooperiteatris. Et ooperi autoriks on pealegi eesti helilooja, on tulemus seda märkimisväärsem, sest palju me kodumaise ooperi õnnestumistest (nii ooperina kui lavastusena) rääkida saame?

Lavastusprotsessi kurioosse tööstiili kohta tuletan meelde, et kuna Bertman Moskva ametimeeste keelu tõttu Tallinna proovidesse sõita ei saanud, oli ooperi lavastamine veel paari kuu eest küsimärgi all.

Seda kõrgemalt hinnatav on professionaalne tulemus, mille Estonia laval Bertmani sõna otseses mõttes kaugjuhtimise teel antud näpunäidete järgi realiseeris kaaslavastaja rolli etendanud Neeme Kuningas.

Budapesti juutide päästmisega kuulsaks saanud rootsi ärimehest Raoul Wallenbergist kirjutatud Erkki-Sven Tüüri ­ooper on poliitiline ooper; peaks olema väga kõvade silmaklappide ja kõrvatroppidega, et seda mitte märgata ega kuulda. Saatana ehk natsidega õilsatel eesmärkidel sehvti teinud Wallenberg langes 1945. aasta kevadel Budapesti vallutanud Nõukogude armee kätte ning suri teise saatana ehk stalinistide vangilaagris ilmselt Siberis. Ka lavastuse stsenograafia ning kostüümid rõhutavad kahe diktatuuri olemust stiliseeritudki kujul piisavalt selgelt, et mitte väita (nagu Brigitta Davidjants EPLis 4. juunil), justkui taotleksid Semperi kostüümid ajatust! Samas tõuseb Bertmani-Semperi sümbolistlikus kontseptsioonis esile ajaloo ning tänapäeva kujunduselementide süntees, korraga on laval traditsiooniline juudi rahvarõivas ning sadomaso gay-glamuur, saksa vangivalvurite startreklikud neoonmõõgad ja küünaldest Taaveti täht (esimeses vaatuses) ning Miki-Hiir tantsimas matrjoškaga, Wallenberg Elvis Presleyna (Mati Turi hiilgeroll) ja Kristus kondiväänajana, õmblusmasinaist “raudtee” (teises vaatuses). Kõrge ja madal, barokk ja dada põimuvad omavahel ning lähevad üksteiseks üle kogu lavastuse vältel, läbivalt sümboolseks kujundiks lavale laskuv kaetud laud viitena Pühale õhtusöömaajale. Wallenbergi “kuldne vangipuur” (ikonograafiliselt väga lähedane Wiiralti “Põrgule” või mõne Boschi teose motiivile) võib isegi vastata ajaloolisele tegelikkusele, vähemalt talle alguses osaks saanud kohtlemisele venelaste poolt.

Peatusin nii pikalt kujundusel, sest väidan – ilma Semperita kaotaks lavastus vähemalt poole oma visuaalsest atraktiivsusest ning paneks publiku kannatuse proovile. Kuidas kujundus mõjutab publiku meeleolu ja ­ooperi vastuvõttu, kogesin “Wallenbergi” esietendusel Dortmundis 5. mail 2001. Nii Dortmundi lavastus (­Philipp Kochheim) kui kujundus jäid mitmetähenduslikkuses Tallinna omale alla. Kochheim tegi panuse asjalikule lavarealismile (lõputud arhiivitoimikute read, haakrist ja viisnurk, autentsed vormiriided jne) ning alles lõpus pääses valla hillitsetud ameerikalik show. Kuid tervikuna iseloomustas Dortmundi lavastust nii natside kui stalinistide suhtes poliitiliselt korrektne käitumine. Natuke naeruvääristati Ameerika massikultuuri ja maotut staarikultust ka. Estonia lavastus ei säästa kedagi. Tü&am p;a mp;u uml;ri Wallenberg on absurditeatri traagiline kangelane, kelle inimlikud heateod tasutakse mõlema poole (natsid, vangid) kriitikaga või muudetakse müüdikangelasena surmajärgselt osaks ideoloogilisest võitlusest.

Lutz Hübneri 19 stseenist koosneva libreto puudujäägiks on deklaratiivsus, eriti esimeses monotoonseks kiskuvas vaatuses, kus mantraliku teksti ja ekspressiivse muusika suhe meenutab rohkem teatraliseeritud oratooriumi.

Kuid teine vaatus on esimese vastand, dünaamiliste süžeepööretega ülinaljakas grotesk, täis paralleelseid jutustusi, satiirilisi olustikustseene ja mahlaka keh akeelega tegelaskujusid (stereotüübi mõttes ilmselt tabavaim on vene sekretäride trio), demonstreerides Tüüri vaieldamatut muusikalist dramaturgivaistu. Reaganile, kelle episoodilist osa laulab korralikult Väino Puura, on antud invaliidist Roosevelti jooned koos kehadublandiga, kelleks on toorarullidesse lämmatatud ja surnust ülestõusnud Eichmann (Priit ­Volmeri teravmeelne pantomiim)!

Wallenbergi laulnud rootsi bariton Jesper Taube sobis nii häälelt kui tüpaažilt oma osasse, jättes karakterilt ja lavavalitsemiselt siiski mõnevõrra pehmema mulje kui soome bariton ­Hannu ­Niemilä Dortmundis samas rollis. Ühtlases solistide ansamblis oli võimalus kõigil silma paista, kuid tõstaksin eraldi esile ­Helen Lokutat, Annaleena Pillakut, Juuli Lille, Riina ­Airennet, samuti Priit Volmerit, ­Urmas Põldmaad ja Vladislav ­Horuženkot. Tüüri rütmiliselt keerulist muusikat esitas Estonia orkester Arvo Volmeri juhtimisel peaaegu laitmatult, hoides kogu lavastuse tempot oma raudses haardes. Braavo.

 

Erkki-Sven Tüüri ooper
“Wallenberg”
Libreto Lutz Hübner (Saksamaa). Lavastuse idee Dmitri Bertman (Moskva), lavastajad Dmitri Bertman ja Neeme Kuningas, dirigent Arvo Volmer, kunstnik Ene-Liis Semper.
Esietendus Estonias 1. juunil.