Welcome to ­Arbuusisuhkur

“Arbuusisuhkrus”

Autor Richard Brautigan. Lavastaja Jaanus Rohumaa. Osades Indrek Ojari, Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Margus Tabor, Andero Ermel jt.

Esietendus Linnateatri Väikeses saalis 22. novembril 2008.

“Arbuusisuhkrus” on samanimelise Richard Brautigani jutustuse (ilmus eesti keeles 1977 Enn Soosaare tõlkes) täpne ümberjutustus ehk tõlge lavakeelde. Oluline osa lavastusest seisnebki raamatu ettelugemises. Kuna mulle isiklikult raamat väga meeldib, meeldis ka lavastus – nii lihtne see elu ongi. Suurim erinevus raamatust oli stseenis, kus Margaret (Hele Kõre) leiab Unustatud Töökojast elektrikitarri ja sellel improviseerib. Aga võib öelda, et lavastuslikult lihtsalt tekkis sobiv paik, mida muusikaga elavdada. Ka iDEATHi ümbernimetamine minaSURMaks ei tekita hämmastust, instseneeringu tekst peabki algallikast lihtsam olema, sest ülelugemise võimalust pole. (Veel toredam olnuks inBOIL Aurualuseks tõlkida.) Huvitav, mida arvavad näidendist need, kes raamatut lugenud pole? Millegipärast arvan, et eriti midagi.

Hoopis olulisem kui kunstiline väärtus on selle lavastuse ajastatus. Arbuusisuhkur on ju tänapäeva Eesti Vabariik. Maailma mastaabis sama väike ja õdus paik. Ja ega meilgi peale männiokaste ja forelliõli suurt millegagi oma majanduse toorainebaasi rikastada pole. Tiigrid on ammu tapetud, kuigi aeg-ajalt tassitakse meediasse mõni triibuliseks mäkerdatud Vene karu. Unustatud Töökoda aga on nõukogude võimu mudel. Koht, kus võib näha “imelikke asju, mis on kaks miili pikad ja rohelised”. Meenuvad okupatsiooniarmee kolonnid, mis olid tihti veel pikemad.

Lavastuse ideeline selgroog on suhtumine Unustatud Töökotta ja sealt pärit asjadesse.

InBOILi ja tema bande unustatud asjadest aetud viskist purjus olemine võrdub nõukogude aja järgi nostalgitsemisega – sama joovastav, aga sama ebaadekvaatne olek. Seetõttu tõusis näidendi võtmerolliks Margaret – ainus tegelane, kes üritab läbi viia lõimumist. See on aga sama raske kui muulaste integreerimine tänapäeva Eestis – viimased asuvad siin ju just nõukogude korra ehk Unustatud Töökoja tõttu. (Tõesti täpne nimetus peamiseks migratsioonipumbaks olnud liidutehastele!)

Margareti surm lõikab läbi kõik lootused ja siduvad niidid minevikupärandiga. Raamatu-Margaret pigem vihastab oma motiveerimatu põikpäisuse, omal süül tekitatud õnnetu armastuse ja enesetapuga, mida võib käsitleda ka kättemaksuna. Näidendis on ta oma ajastu mõistus, au ja südametunnistus – paraku ei oska läbinisti väikekodanlik ajastu selliste uhkete atribuutidega midagi peale hakata. Selle motoks on Pauline’i (Külli Teetamm) sõnad: “Talleke istus lilleaasale. Tallekesel oli hea olla.”

InBOIL (Argo Aadli) jäi Margaretiga võrreldes üsna kahvatuks räuskajaks – umbes nagu Klenski, Sirõk ja Linter, keda ei saa isegi süüdi mõista. Margareti vastasideoloogina tõusis aga esile Charley (Margus Tabor). Tema lõputus heatahtlikkuses oli midagi õõvastavat. (Et ta publikule algu­ses lahkelt istekohti pakub, oli hea leid.) Charley analoog on loomulikult Toomas Hendrik Ilves. Welcome to Watermelon Sugar!

Veel aasta tagasi oli Unustatud Töökoda Eesti üldsusele kohutavalt tähtis. Küsimus, missuguseid koeraluukeresid peaminister Ansipi isiklikust kapist leida võib, tundus röögatult olulisena. “Mis asju sa sealt välja tuhnid?” ütleb Charley inBOILile, kuid võinuks &oum l;elda ka Ansip Savisaarele. Ent majanduskriis on sedasorti otsesidemed minevikuga järsult läbi lõiganud.

Meie ühismälu Margaret on surnud. Kriis tappis ta. Seepärast tundke ennast MinaSURMas nagu kodus.