15.02.2008, 00:00
Wes Andersoni nukker elurõõm
Ekstsentrilise režissööri lapsemeelset ja künismivaba universumit aitab avastada Rain Tolk.
Hoolimata Wesley Wales Andersoni ehk Wes Andersoni, 38 aastase Texasest
pärit filmitegija senisest edust (viis täispikka mängufilmi,
hulk reklaamklippe, tuhandeid järgijaid ja fänne), ei ole ma veel
ühegi tänapäeva režissööri kohta lugenud internetist
nii palju vaenulikke kommentaare, esseesid ja artikleid. Inimesed paistavad
teda kohati paranoiliselt vihkavat. Lisaks suvalisele sõimule lendavad
nooled tema poole süüdistustega rassismis, lapsepõlve
fetišeerimises, vormi terroris sisu üle jne. Wes Andersoni
põlastamine on hetk, mil teineteisele ulatavad sõbrakäe
(post)modernistlikud snoobid ja laiad rahvahulgad. Selgub põnev
tõsiasi, et nad polegi oma olemuselt nii erinevad, kui esialgu
välja paistab. Veelgi lähemal vaatlusel aga osutuvad need
rünnakud lihtsalt suutmatuseks harjumuspärasest erinevat vormikeelt
lugeda.
Seda oodatum on Andersoni viimane film “Darjeeling
Limited” inimesele, kes ohkab nukralt nii New Yorgi linna ähvardava
suure kolli plakati ees CC Plazas kui reklaami ees, mis kutsub
väärtfilmikinno vaatama linateost halvatud mehest, kes
räägib silmapilgutuste abil. Lõpuks ometi ka üks
tragikomöödia – päikesekiir pessimismis mõnulevate
või hingetult kommertslike suurteoste seas.
See aga ei
tähenda, et Wes Andersoni filmid elu ees allahindlust peaksid tegema.
Vormilt ekstravagantsed, isikupärased ja väljapeetud, tegelevad need
inimeseks olemise kõige universaalsemate probleemidega.
Täiskasvanuks saamine, vastutuse võtmine, kipakad peresuhted,
lähedase surm ja lein, tabudest küllastunud armastus, spirituaalne
eneseleidmine, sõprus ja reetmine. Wes Anderson nimetab oma filmide
tegelasi outsider’iteks. Olgugi et pärit keskklassist või
rikkamast keskklassist, on nad kimpus üksinduse ja mõistmatusega,
mille nad enamasti ise endale kaela on kutsunud. Tihti on nad egomaniakaalsed,
pätliku iseloomuga šlikerdajad, kes alles elu poolt mängitud
vingerpusside tõttu on sunnitud oma vigu tunnistama ning suhtumist
muutma. Anderson ei kaldu liigsesse moraalitsemisse ja ta oskab alati
lõpetada stseeni enne, kui tekib oht muutuda imalaks. Martin Scorsese
ütleb, et Wes Andersonil on haruldane anne rikkalikult edastada
inimestevahelisi lihtsaid rõõme ja interaktsioone.
Inimese portreteerimisel on Andersonile psühholoogilistest vahenditest
isegi olulisemad stilistilised võtted. Tema suhtumine esteetikasse
väljendub kindlas veendumuses, et see, kuidas mingi asi välja
näeb, dikteerib ka selle, kuidas see paneb sind tundma. Maailm tema
filmides on detailideni läbi mõeldud – see on enamasti ajatu,
retrolik-kuid-samas-mitte filmiruum, mis on eksimatult wesandersonlik.
Kui tegevus peaks toimuma New Yorgis, nagu filmis
“Tenenbaumid”, mõjub see linn kohati nagu mõni
Inglismaa viktoriaanlik asula. Kui me näeme allveelaeva filmis
“Mereelu Steve Zissou seltsis”, ujuvad selle “keldris”
kaks delfiini ja nende kohal laiutab helistuudio, kus helisevad David Bowie
laulud. Kui “Darjeeling Limitedi” peategelased puterdavad rongiga
mööda Indiat, on see nii imeline, et hinge langeb melanhooliavoog,
kuna sellist rongi pole tegelikult olemas. (Imetore kujund “eksinud
rongist” – kuidas saab rong eksida? Rong liigub ju mööda
rööpaid?! – imestavad kolm kentsakat ameeriklast.) Andersonil
on lapselik kirg mängida vormide ja sümmeetriatega nii, et
kõige erinevamad keskkonnad ja ajastud integreeruvad üheks, Wes
Andersoni universumiks. Rääkimata siis veel selle universumi
multikultuurilisest kirevusest – see on mänguline ja piirideta
maailm, kus eri kultuur
ide pihta käivad tähelepanekud pole mitte rassistlikud, vaid tabusid
ületavad pilked ka iseenda suunas.
Me näeme viimase
vindini laia nurgaga filmitud kaadreid, detailselt läbimõeldud ja
kujundatud võttepaiku, spetsiaalselt (tihti tema enda poolt) disainitud
kostüüme, kõikjal kasutatud Futura-nimelist
kirjatüüpi, “õigel” hetkel toimuvaid aeglustusi ja
plaane, mis lennutavad meid uude dimensiooni tänu hoolikalt valitud
poplugudele. Ilmselt see on ka põhjus, miks Wes Andersoni armastavad
rohkem muusika- kui filmikriitikud. Tema kaubamärk on
60–70ndate peamiselt briti folk-rock-invasioon – Nico, David Bowie,
The Kinks, Nick Drake, Rolling Stones, John Lennon –, aga ka 70ndate
modal jazz või kummalised baroksed viisijupid, mille autoriks Mark
Mothersbaugh ansamblist Devo. “Darjeeling Limitedis” kuuleb ka
erinevalt eelmistest muusikat India klassiku Satyaijit Ray filmidest, kes
on oma humanistliku lähenemisega olnud Wes Andersonile eeskujuks.
Anderson ei ole üritanud oma saladusi endale hoida ja on alati
avalikult rääkinud eeskujudest ja mõjutajatest. Prantsuse
poeetilised realistid Louis Malle, Jean Renoir ja François
Truffault oma tragikoomiliste misanstseenide ja hooliva suhtumisega inimesse.
Fotograaf Jacques Henri Lartigue, kirjanikud Jerome David Salinger ja
Francis Scott Fitzgerald. Samuti Jacques Cousteau – maadeavastaja,
dokumentalist, teadlane ja akvalangi leiutaja, kellele on pühendatud Wes
Andersoni kõige fantaasiarikkam, lapsikum ja ilmselt seetõttu ka
vihatuim film “Mereelu Steve Zissou seltsis”.
“11
ja pool on mu lemmikvanus,” ütleb Bill Murray kehastatud kapten seal
oma pojale ja ma arvan, et siin peitub ka üks põhjus, miks Wes
Andersoni nii mitmeti suhtutakse. Tal on oskus vaadata maailma lapselikult,
leida ootamatuid nurki ja värve, mängida tunnete ja inimestega
künismivabalt. Näidata kurbust lootusrikkalt ja avada vaatajas tema
sisemine laps. Kõik pole selleks alati valmis.
Filmograafia
Need, kellele meeldivad imelikud inimesed, armastavad Wes Andersoni filme, need aga, kes inimesi “imelikeks” nimetavad, nii väga mitte, kirjutas Guardian läinud aastal. Režissööri üllatuslike ideede toetamine olevat filmistuudiote juhtide jaoks praegu juba samasugune esteetiline eneseteostus nagu kunsti kogumine – nii saavad nad tõestada oma “head maitset”.
Anderson on omal nahal kogenud, et “Sa võid teha halva filmi, ja saada väga hea vastukaja, ja võid teha hea filmi, ning pälvida kurja kriitikat. Me kõik oleme piiratud.”
Tema värskeima filmi “Darjeeling Limited” (8. veebruarist Eesti kinolevis) stsenaarium on kirjutatud kuu aja jooksul kolmekesi koos Roman Coppola ja Jason Schwartzmaniga rongiga mööda Indiat kolistades. Film n-ö mängiti läbi juba enne, kui see filmiks sai.
“PUDELIRAKETT”, 1996 – tänaseks kultusfilmi staatuses pastišš-film, mida näiteks ka Martin Scorcese oma lemmikute hulka loeb. Kirjutatud kahasse Owen Wilsoniga.
“Rushmore”, 1998 – stiilne töö, mis defineeris filmimaailma jaoks ilmeksimatult wesandersonlikkuse. Taas Wilsoniga koos kirjutatud.
“Tenenbaumid”, 2001 – tragikomöödia, mis murdis Andersoni arthouse-kinost välja, staariderohke filmiga oli massidesse pääs kergem. Dialoogid, kus öeldakse pidevalt välja see, mida “hästi kasvatatud inimene” enda teada jätab, lisanduvad Andersoni kaubamärkide hulka.
“Mereelu Steve Zissou seltsis” – 2004. Seni kriitikute poolt enim negatiivset vastukaja pälvinud töö, mille järel hakati Andersoni süüdistama Tenenbaumide haiguses – ta ei taha kuidagi täiskasvanuks saada ja “korralikuks” hakata.
“Darjeeling Limited”, 2007 – kaunis ja südamlik rõudmuuvi paroodia, kummardus elule, mis ei veere vääramatult mööda rööpaid, mis ei allu üleni planeerimisele ja jätab ruumi ootamatustele. Kolm Whitmani venda (Owen Wilson, Jason Schwartzman, Adrien Brody) puhastuvad selle India-reisi käigus kõigest, mis ei vääri kaasavedamist – nii Louis Vuittoni kauni disainiga üüratutest kohvrimägedest kui minevikuvarjudest, väljaöeldud ja ütlemata jäänud sõnade ängistustest, tehtud ja tegemata jäänud tegude koormast.
Töös: animakomöödia “The Fantastic Mr. Fox” (2009), mis põhineb Roald Dahli lühijutul. Tegelastele annavad hääled George Clooney ja mitmed Wes Andersoni ihunäitlejad, nagu Bill Murray, Cate Blanchett, Jason Schwartzman jpt.
M.T