West End girls and East End boys
Kes tahab midagi teada tänapäeva kunstis toimuvast, sõitku Londonisse. Tate
Britaini, Tate Moderni, Whitechapeli, Haywardi, Serpentine’i, ICA ja veel paari
suurema riigi, omavalitsuse ja fondide poolt opereeritava galerii (mis
õigupoolest enamikus on suurmuuseumide mõõtu) jaoks eksisteerib kaks galeriisid
täis rajooni – Cork Streeti ümbrus West Endis ja East Endis Old Streeti
metroojaamast ida pool asuv ala.
Tee Goldsmith College’ist (Kagu-Londonis
asuv Suurbritannia mainekaim loovust õpetav interdistsiplinaarne kunstikool)
Tate Moderni põhiekspositsiooni on nüüdisajal noortele britipopparitele
osutunud väga lühikeseks – nii võib sealses põhiekspositsioonis kohata juba nii
skandaalse Damien Hirsti kui ka pailaste Gary Hume’i ja Fiona Rae’i viimaseid
töid.
SELLEGIPOOLEST mängitakse selles Ida-Londoni rajoonis just praegu
maha tuttav stsenaarium – kõigepealt tulevad sapöörid-kunstnikud “tõelise
alternatiivsuse”, st madalate rendihindade jahil, siis saabuvad oskuslikult
promotud kinnisvara-arendusega paralleelselt trenditeadlikud pintsaklipslased,
kõik läheb otsekui ülesmäge ja hästi. Renoveeritud kontoripinnad tõrjuvad aga
tasapisi galeriid ning stuudiod välja. Või muutuvad galeriid mumifitseeritud
klassikaga äritsemise kohtadeks. Ja kõik kordub uuesti, st kunstnikkond siirdub
endale uueks kolooniaks sobilikku kohta otsima.
Hetkel on Ida-Londoni
galeriide tänavad veel meeldivalt hõredad ja räämas – seal on oma teise galerii
avanud White Cube² (48 Hoxton Square). Ja üllatus-üllatus: ka Saatchi, kes oma
põhiaadressil legendaarse Abbey Roadi läheduses galeriid alaliseks
ekspositsioonipinnaga moodsa kunsti muuseumiks laiendab, on mahajäetud räämas
tööstushoonetes Underwood Street 30, 34 ja 36 avanud ajutised
ekspositsioonipinnad.
Heategevus on raskelt moes, skandaalid out. Saatchi 23
noore maalija näitusel “Maalid haiglatele” on täiesti uus rivistus, me ei leia
nende töid veel ei Tallinna Soolalaos avatud uue inglise kunsti näituselt
(avatud 3. märtsini) ega ka 2000. aastal Tate’i poolt algatatud uue briti
kunsti nn noortenäitusel “Intelligence” (järgmine tuleb 2003). Idee ise on
imelihtne ja funktsionaalselt humaanne, Inglismaal on ta töös 1959. aastast.
Galeriid ja fondid ostavad pildid kunstnikelt ära ja deponeerivad need siis
sümboolse tasu eest kas 1, 2, 3 aastaks vastava lepingu alusel raviasutuste
avalikult kasutatavatesse ruumidesse (loomulikult, kui nood selleks soovi
avaldavad).
Galeriid tutvustavad selle aktsiooniga kunstnikke, kasvatavad
ja harjutavad publikut uue kunstiga, merkantiilse poole pealt ei jää kasu ei
ülekantud ega ka otseses mõttes tulemata – vahepealsed aastad kasvatavad
kindlasti maalide hinda –, sest angroo ostetud tegelikult väga
kõrgetasemelisest noorte kunstist pillutab kapriisne kunstiturg ainuüksi
tõenäosusteooria järgi nii mõnegi Royal College’i, Goldsmith College’i või
Wimbledon School of Arti lõpetanu kunsti megastaaride klubisse.
OMA
VAIMULT VASTAS Saatchis nähtu suuresti tema poolt senigi promotule, kuid
formaadid ei olnud nii suured. Karamellilik koloriit ja plastmassilikud
remondivärvid on peaaegu et must. Psühhodeelsed neoonvärvid David Leapmani
“Fugitive’s Fuelis”, Lichtensteini-laadsed värvi-mind-stiilis koolimajapildid
Daniel Coombsilt, Johnny Spenceri hüperrealistlikult maalitud seinalehed (või
leheküljed kollektsionääri albumist), laes jalutav fiiberklaasist kullatud
tsirkusekoer Phil Brownilt jne. Intelligentne, Hamiltoni-sarnane jahedalt tark
suhe kujutatavasse ja kõrge teadlikkus kontekstidega opereerivast vaatajast ei
luba kuidagi öelda, et briti uus kunst oleks sotsiaalselt nüri – vastupidi,
meile pakutakse kõrgetasemelist dialoogi. Resoneerides millegi väga
tuttavlikuga komputeriseeritud inimese tajumaailmas, ei üritagi ta mingis
teises keeles kui arvutimängu oma rääkida.
Teha näiliselt primitiivset pilti
(või muusikat), mis meeltele ometigi mõjub (ja lisaks esteetilist kvaliteeti
pakub), on hetkel suure hulga noorte maalijate põhiline strateegia.
Teravaservalisus ja lame värv ei välista peenendunud tajusid.
Michael
Stubbsi ekspositsioon Cork Street 6 asuvas Entwistle’i galeriis (avatud 23.
veebruarini) on oma põlvkonna 90ndate keskel tähelepanu võitnute tüüpilisemaid
n-ö abstraktse popi esindajaid. Kombineerides abstraktsest ekspressionismist
tõmmatud värvivalamist ja popist (algallikaks on kokaraamatute
illustratsioonid) laenatud trafareti läbi maalitud teravat kujundit, loob ta
transparentse žestirikka, aga piisavalt tühja pildikeele. Praegu Goldsmithis
doktorikraadi tegeval kunstnikul on 2002. aastal ees personaalnäitus Sao
Paulos, Brasiilias.
Lähedalasuvas Aspray Jacques’is avatud Matt Franksi
vahtplastist roosa-helesinises koloriidis koomiksimaailmast pärit skulptuuridel
(näitus avatud kuni 9. veebruarini) on veidralt nihestatud (pedofiilne?)
orientatsioon, igal juhul on tekkivad seosed hälbelised, ühelt poolt
“lastepärased ja naljakad” vormivallatused, teisalt seksuaalselt stimuleeriv
vormikeel ja huumor.
MAIUSPALAKS ON AGA White Cube²-is avatud New Yorgi kunstniku Terry Wintersi maaliväljapanek (avatud 2. märtsini). Kahe-kolmemeetriste tööde armatuurilaadsed võrejad struktuurid on lahtiselt, aga distsiplineeritult tolmu ja hämusse maalitud. Rem Koolhaas, kes kujundas tema eelmise New Yorgi näituse, andis ka käesoleva näituse moodulmaalide idee. Pärastsõjaaegse abstraktsionismi hüpoteetilistest maailmadest erinevad Wintersi deliirse arhitektuuri pildid (kriitik Raphael Rubinstein, Art in America) tavatu ruumilisusega, mis kuidagi ei kattu Clement Greenbergi poolt normeeritud pinnalisuse nõudega. Kui ei teaks, et pildid on maalitud enne 11. septembrit, võiks arvata, et kogu näitus on hommage, sealjuures väga hea.
Järgmisel nädalal: Haywardi galerii: Paul Klee ja Ann-Sofi Sidéni “Warte Mal!” ja “Prostitutsioon pärast sametrevolutsiooni” (mõlemad avatud 1. aprillini).