“Good to Be Bad”

(SPV/Steamhammer)


Võib-olla kiirustan sündmustest ette, kui kuulutan Whitesnake’i uue tulemise üheks käesoleva kümnendi kümnest veenvamast, aga praegu paistab küll nii – “Good to Be Bad” on meeldiv üllatus algusest peaaegu lõpuni, ning need asjad, mille kallal norida tahaks – näiteks “ühte auku” armulaulutekstid või imaluse veerel vaaruvate ballaadide koguarv albumil –, on õigupoolest vaid maitseküsimus.


Aastal 2008 on Whitesnake paremas vormis kui terve selle kommertsmuusikalise temporaalse häbipleki vältel, mida 80ndateks ja 90ndateks nimetatakse. Kui “1987” koos unustamatute magushittidega “Still of the Night” ja “Here I Go Again” paigutas Whitesnake’i minu personaalsel popi ja roki sõjakaardil kindlalt samasse leeri, kus teevad/tegid ilma Bon Jovi, Dokken, Def Leppard ja muud mesimokad, jookseb ansambel uue plaadiga peaaegu üle poolele, kus suunanäitajateks Monster Magneti, Turbonegro ja The Culti masti tegijad. Siin leiab ülimahlakas, ajatus kõlamarinaadis korralikult leotatud kvintakorde ja vägilasriffe, mis odavast, kõlatust, õõnsast tarberokist paakunud hapraid raadiokõlareid desintegreerida ähvardavad, leiab ehedat mehekiima väljendatuna ühe maailma oivalisema kõri kaudu ja klassikalise raskeroki vaba vaimu – seda isegi libedates “aeglase tantsu” palades nagu “All I Want, All I Need” või “Summer Rain”.


Eriliste pärlitena nõuavad esiletõstmist paiguti juba väljasurnud liigiks peetud tõelist, käegakatsutavat hard blues’i kanaldav “A Fool in Love” ja sügavalt maagiline, igal hingega inimesel seljajudinaid tekitav “’Til the End of Time”.
7