13.06.2008, 00:00
Whitesnake “Good to Be Bad”
Saurusemõõtu Briti raske bluusroki üllatavalt värske comeback.
Whitesnake
“Good to Be Bad”
(SPV/Steamhammer)
Võib-olla kiirustan sündmustest ette, kui kuulutan
Whitesnake’i uue tulemise üheks käesoleva kümnendi
kümnest veenvamast, aga praegu paistab küll nii – “Good
to Be Bad” on meeldiv üllatus algusest peaaegu lõpuni, ning
need asjad, mille kallal norida tahaks – näiteks “ühte
auku” armulaulutekstid või imaluse veerel vaaruvate ballaadide
koguarv albumil –, on õigupoolest vaid maitseküsimus.
Aastal 2008 on Whitesnake paremas vormis kui terve selle
kommertsmuusikalise temporaalse häbipleki vältel, mida 80ndateks ja
90ndateks nimetatakse. Kui “1987” koos unustamatute magushittidega
“Still of the Night” ja “Here I Go Again” paigutas
Whitesnake’i minu personaalsel popi ja roki sõjakaardil kindlalt
samasse leeri, kus teevad/tegid ilma Bon Jovi, Dokken, Def Leppard ja muud
mesimokad, jookseb ansambel uue plaadiga peaaegu üle poolele, kus
suunanäitajateks Monster Magneti, Turbonegro ja The Culti masti tegijad.
Siin leiab ülimahlakas, ajatus kõlamarinaadis korralikult leotatud
kvintakorde ja vägilasriffe, mis odavast, kõlatust,
õõnsast tarberokist paakunud hapraid raadiokõlareid
desintegreerida ähvardavad, leiab ehedat mehekiima väljendatuna
ühe maailma oivalisema kõri kaudu ja klassikalise raskeroki vaba
vaimu – seda isegi libedates “aeglase tantsu” palades nagu
“All I Want, All I Need” või “Summer Rain”.
Eriliste pärlitena nõuavad esiletõstmist paiguti
juba väljasurnud liigiks peetud tõelist, käegakatsutavat hard
blues’i kanaldav “A Fool in Love” ja sügavalt maagiline,
igal hingega inimesel seljajudinaid tekitav “’Til the End of
Time”.
7