See on tegelikult Great American Songbook, mis on paljuski džäss, aga ka kantri või estraad või mis iganes vormi ja kuju järjekordne esitaja neile annab. Igihaljad lood, mis on ajaproovi ammu läbinud ja mis kestavad vabalt veel sada aastat. Tegu on siis puhtalt interpreteerimisega, kahel korral on appi kutsutud ka külalisstaarid Diana Krall ja Norah Jones. 

Vana Willie käib väärtusliku materjaliga ümber väga ettevaatlikult. Tema suhtumine neisse lauludesse on tasane ja õrn, isegi vaga; dünaamikat on vähe, emotsioonid pilvedesse ei tõuse. Oleks ka imelik, kui mees üleliia tõmblema hakkaks, sest see ei sobi tema kuvandiga. Lõpptulemus on siiski sümpaatne. Olen kuulanud seda juba ligi kümme korda ja ära veel ei tüüta. Willie pole lauludele liiga teinud. Kuigi… midagi uut ta neile ka ei lisanud. 6