Noor mees läheb pahelisest linnast maale, väljasurnud külla, kus
möödusid ta lapsepõlve- ja noorukisuved. Reaalsuse ja kujutluse segunedes
meenub minapeategelasest Jaagule maaelu detailidest, töövõtetest, tüüpidest ja
juttudest rikas minevik, millesse põimub ohtralt folkloori, etnoainest ja
individuaalset fantaasiat. Tänapäeva kiratseva külamiljöö kui väljasurnud
tontliku staatika foonil elustub kirev ja hoogne suhete raster. Wimberg on vaba
ja hoogsa kujutluslennuga suutnud orgaaniliselt segada reaalse
talupojaühiskonna tööd-tegemised ja eesti rahvususundist tulenevad fantasy
elemendid. Õnnestunult on sünteesitud eri ajatasandid ja segatud näiliselt
üksteisest kaugeid sündmustikke isikupärases ja kohati robustses stiilis, mida
ilmestab täpne ja lööv kõnekeel. Kohati tekib tunne, justkui jutustaks vana ja
kogenud maaelu proff. Kokkuvõttes parajalt segane, muhedalt eklektiline, ent
põnev ja jõuline, kreisilt rustikaalne aines.
