Aga õnneks ei ole Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga kõmureporter ja tema eestindatud Auden on tõeline moodsa luule klassik, kes ühendab endas klassitsistlikku vormikultust elu romantiliste häältega ja kelle tähtsus ajas aina kasvab. Sest kõik vahel meta- või antiluuleks nimetatud argielu proosalised vahendused luulekeelde saavad nii või teisiti alguse Audenist. Hans Magnus Enzensberger, Tadeusz Różewicz, lõpuks ka Tapani Kinnunen või teised tänase luule suurkujud on tema kõrval- või järelkäijad. Eesti nüüdisluules õhkub Audeni luulekäsitluse vaimu Kaur Riismaa mullu ilmunud suurepärasest esikkogust.

Vaadeldava valimiku esmapilgul võõristust tekitav loendpealkiri on tõlgendatav tõlkija kummardusena autorile. Seda meilgi jooksnud filmi “Neli pulma ja üks matus” (1994) tiitliga tekkivate sõnastuslike seoste kaudu. Samas filmis kõlas Audeni kuulus “Matusebluus”, mille eestinduse leiame samast valimikust.

Luulet seletavaid lehekülgi on raamatus rohkem kui luulet ennast. Ja õigusega! Need autori ainsast esseekogust “Maalri käsi” (1962) pärit viis kirjutist aitavad lugejal saada Audeniga ühele lainele. Poeesia omaksvõttu soodustavad Märt Väljataga eraldi igale luuletusele kirjutatud asjatundlikud kommentaarid ning poeedi elukäiku, osalt ka retseptsiooni tutvustav põhjalik saatesõna.

Ehkki Väljataga kirjutab tõlkeraskustest (Audenit on ka suisa tõlkimatuks peetud), julgen ma ennast ometi kaastõlkijaks nimetada. Kuulutab ju W. H. Auden: “Lugemine on tõlkimine, sest kahe inimese kogemused ei ole kunagi samad” (lk 61). Ent mu seesugune tõlkeosalus algab alles keelest teise vahendatud tekstist… Ja vahendaja ei ole Audenile pelgalt tõlkija, vaid meister, “luuletaja ja õpetlase õnnelik ühendus” (lk 97). Varem ka filosoofilisi tekste eestindanud Märt Väljataga ongi meister, esindades edukalt nimetatud liitu tervikuna ja kumbagi osist eraldi. Vaadeldavas raamatus demonstreerib tulemuse headust kas või keskinglise väljendi “sea-dingle” tõlge – “meritaarn” (“Rändaja”, lk 10).

Oma luule ja kirjanduskriitikaga seostuvaid Eedeni-unelmaid sõnastades toonitab Auden poeetiliste maastikukirjelduste osatähtsust (lk 64). Tema enda luulemaastikke nimetab Väljataga moraalseteks või psühholoogilisteks (lk 144) ja näitlikustab neid kronoloogiliselt järjestatud tõlketekstidega poeedi kõigist loomeperioodidest.

Autori sõjaeelne luule, mida ilmestavad armastus, kunst ja loodus, loobki moraalseid maastikke. Ometi ei teki siin vastuolu praeguse kirjatüki alguses öelduga. Auden polnud kunagi paadunud kõlblusejünger, tema “moraalsed maastikud” kombivad inimese eetilist valuläve. Omaette tsükli ses luuleilmas moodustavad Hispaania kodusõjas pettumise järel 1937. aaastal kirja pandud “sõjamaastikud”. Peale ballaadiliku “Hispaanias” kuuluvad sinna retooriline “1. september 1939” (millest autor tahtis hiljem lahti öelda), aga ka sõjajärgne “Achilleuse kilp” (1952) ja Praha kevade lämmatamist tauniv “August 1968”. Poliitilist luuletajat Audenist siiski ei saanud.

William Butler Yeatsi ja Sigmund Freudi mälestuseks kirjutatud tekstides annab tooni mõistuse ja tunnete kooskõla, mis varjutab ka Audeni hilisluule nukravõitu “moraalseid maastikke”. “Armastust pole, / on ainult mitmesugust kadedust, mis kõik on kurvad”, kõlab tema sõjajärgne (1948) “lubjakivitarkus” (“Lubjakivi kiituseks”, lk 44). Uues ajas, kus “kuuris hoitakse kohitsemisväitsa” (“Et in Arcadia ego”, lk 55), tahaks autor pigem olla kehatu vaim (“Ei, Platon, ei”, lk 57).