(Laval on midagi hotellitoa taolist. HH magab, pea laual. TIBI magab voodis. Kellegi jalad paistavad ka kapiukse varjust. Mingi öölamp põleb. Telefon heliseb, plärisedes, nagu 1980ndate aparaadid ikka.)

HH: Mida? Tibi, võta toru! Äkki on trükikojas midagi?

TIBI: Mida? (Tõuseb unesegaselt istukile.) Mis oli?

(Telefon tiriseb umbes kuuendat korda, TIBI võtab toru.)

TIBI: Halloo. Xprssi toimetus.

HÄÄL TORUS: Kurt Ingerman Trükisaladuste kaitse riiklikust komiteest siin. Kas ma saan rääkida seltsimees HHga?

TIBI: Üks hetk. (Vaatab nõutult HH poole, see noogutab ja võtab toru.)

HH: Halloo, härra Ingerman.

INGERMAN: Te olete eiranud meie nõudmist ja oma lehe trükikotta saatnud. Teie lehel ei ole meie institutsiooni kirjalikku ilmumisluba. Ma lasen trükimasinad seisma panna.

HH: Härra Ingerman, ajad pole enam need. Te ei saa trükimasinat seisma panna.

INGERMAN: Me saame, kui tahame. Ja kui nad on ka tiraaži valmis trükkinud, me saame selle hävitada. Meil on selleks erivahendid olemas.

HH: Teil ei ole mingeid erivahendeid, te lihtsalt hirmutate.

INGERMAN: Kuulge, saate isegi aru. See, et toimub uutmine ja perestroika, ei tähenda veel korralagedust või kõikelubatavust.

HH: Perestroika tähendab sõnavabadust muide ka.

INGERMAN: Noormees, ma pean teid hoiatama. Kui te aru ei saa, siis... Üldse, miks ma pean teie vastutustundetuse tõttu öösel üleval olema?

HH: Mida ma aru ei saa? Et teile helistati Lenini puiesteelt ja kästi asjale takistusi teha? Või olete te ise nii ustav kommunist?

INGERMAN: Valige oma sõnu! (Vihastub ilmselt.)

HH: Valige oma meetodeid! Ajad ei ole enam need! Stalin, muide, on surnud. Ja see teie sõber, Karl Genrihhovitš, võeti ka maha.

INGERMAN: Te veel kahetsete, noormees. Ma räägin nüüd trükikoja direktoriga.

KOHTUMINE FRAKTSIOONIJUHIGA

PEATOIMETAJA: Kuule, ma leppisin selle fraktsioonijuhiga inteka kokku. Palun räägi temaga. Kohe. Ta on Toompeal praegu.

Eesti-Vene suhted ja nende erakonna ideed sel teemal, erastamisprobleemid, sõjaväeobjektid, tead isegi. See on oluline.

JOODIKAJAKIRJANIK: Ma lähen... kohe, oota natuke...

PEATOIMETAJA: Mida ma siin ootan! Kohe! Ta sõidab ju õhtul ära Helsingisse, või oli see lausa Kopenhaagen! Meil läheb leht homme peale lõunat trükki! Purjus oled, jah?

JOODIKAJAKIRJANIK: Ma lähen, okei. (Paremale ära, ilmub varsti vasakult, joob pudelist pilsnerit.) Haaa, ma pean... intervjueerima... mis ta nimi oligi... erakonna juht mingi, selgub... oot, mis ma talt küsima pidin... Ma võtan siit poest veel ühe pilsneri, ah, kaks siiski. Mulle meeldib pilsner, selles pole sihukest labast trendikust nagu Originaalis või mis see uus Tartu õlu veel ka oli. See on rahvalähedane õlu. (Kõigub mööda lava.)

Kohe jõuan pärale. Kohe küsin, mis ta mõtleb. Kohe küsin, mis ta nimi oligi. Ja mis parteis ta on.

(Siseneb mingisse vist Riigikogu ruumi, kus istubki ühe nüüdseks ammu lagunenud erakonna fraktsiooni juht.)

JOODIKAJAKIRJANIK: Õõh? Näeh.

FRAKTSIOONIJUHT: Äeh! Ossa! Vaata kes!

JOODIKAJAKIRJANIK: Jajah, no nagu... Hõhhh.

FRAKTSIOONIJUHT: Nuuu... oijahhh. Et mida...

JOODIKAJAKIRJANIK: Ega jah, mis ma siin nüüd, kuigi... Venemaa küsimus nagu...

FRAKTSIOONIJUHT: Tiblad, õhh! Oijah. Oioioi. (Laulab kõvasti ja valesti.) Ei, uhnem! Heiiiii, uh-nem!

JOODIKAJAKIRJANIK: Eks ta ole, eks ta ole. Uhnem jah. Tebe tože uhnem.

FRAKTSIOONIJUHT: Höhh. Uhn... (Hakkab köhima.)

JOODIKAJAKIRJANIK: Sul on köha?

FRAKTSIOONIJUHT: Mul on jah köha... (köhib edasi.)

JOODIKAJAKIRJANIK: Kuule, aga miks sa ikka niimoodi köhid, sa oled ju suure erakonna esimees!

FRAKTSIOONIJUHT: Köhh, köhh!... Aijah, kuule, aga mida sa tahtsid? Midagi sa ju tahtsid, kurat, ja mis su nimi on?

JOODIKAJAKIRJANIK: Ma olen Xprssi poliitikatoimetaja! Aga kes sa oled?

FRAKTSIOONIJUHT: Kögödi mögödi, nagu ungarlased ütlevad. Ma ei ole mitte keegi. Lähme puhvetisse. Palun, ma räägin sulle kõik ära, mis on, isegi rohkem. Ainult lähme puhvetisse. Palun.

JOODIKAJAKIRJANIK: No lähme.

FRAKTSIOONIJUHT: Ma tänan sind; ja kummardan.

JOODIKAJAKIRJANIK: Lähme jah puhvetisse, vend... Johanson.

FRAKTSIOONIJUHT: Einoh, ega Venemaa ju ei maga. Pigem magame meie. Vend Johanson ehk ei maga. Õõh.

(Koperdavad puhveti poole, pimendus, abitus, köha.)

LUGEJAD OMAVAHEL

LUGEJA 1: Tead, ma ei osta seda lehte enam, seal ei ole mitte midagi enam lugeda.

LUGEJA 2: Jah? Mul on sama kahtlus olnud, aga samas, ma olen kuidagi lojaalne senini.

LUGEJA 1: Aga seal on ju ainult reklaam! Sa ostad oma raha eest mingit rumalat reklaami!

LUGEJA 2: No ma ei loe reklaami! Aga jah, kuidagi nagu pole enam seda sisu, mis seal kunagi oli... Xprss oli vanasti ikka palju, palju parem.

PREFEKT ANNAB KORRALDUSE

(Pink Floydi "Money" põhikäik, lõputult luubitud, ei lauljat ega saksofoni ei ilmu. Ekraanil jooksevad tüüpilised lõbumajareklaamid 90ndate keskelt. Lava eesservas annavad mingid inimesed ajalehepakke käest kätte nähtamatu veoauto suunas. Järsku ilmuvad PREFEKT ja veel kaks politseinikku, laskevalmis automaadid käes.)

PREFEKT: (tulistab valangu õhku) Paigale jääda! Käed üles! Eesti Vabariigi politsei! Vastavalt Haapsalu maakohtu määrusele nr 1234 teostan kogu ajalehe Xprss tiraaži võetuse! Pange need pakid maha! Ja tooge sealt autost ka kõik siia tagasi!

(Taustal vilguvad ikka lõbumajareklaamid, üldine segadus.)

PREFEKT: (riputab automaadi õlale) Ma olen ka Xprssi lugeja, aga nii kodaniku kui võimuesindajana ei saa ma nõus olla leheveergudel toimuvaga. Prostitutsiooni vahendamine on kuritegu! Ja kui vahendajaks on ülevabariigiline ajaleht! Ajaleht, mida loevad massid ja mille lugejate hulgas on ka alaealisi! Selline olukord tuleb lõpetada! Kohus muidugi otsustab, aga...

Kuriteo koosseis on siin igal juhul näha. Noh, kas kõik on autost tagasi? Pitseerida! Ja sinna nad jäävad, hoiatan ma teid!

DIREKTORI SÜNNIPÄEV

(Toimetus tammub ebalevalt jalalt jalale. Mõned joovad juba midagi või söövad viinamarju.)

TIBI: No ei tea ikka küll, kuhu ta jääb. Imelik niimoodi alustada...

(Kolin, uksest sisenevad mingid mehed, ilmselt lavatöölised surnukirstuga, ja panevad selle mürtsuga keset tuba maha.

Inimesed on ehmunud. Siis siseneb ruumi napilt rõivastatud beib, paneb lauale sangaga kassettraadio ja käivitab selle.

Hakkab kostma midagi, mis võiks olla näiteks Gainsbourg'i & Birkini "Je t'aime..." vms, halb saund, plärisev. Beibe hakkab kirstu ümber väänlema.)

HH: No paneb ikka küll!

UURIV AJAKIRJANIK: Ma pean tööd tegema. (ära)

JOODIKAJAKIRJANIK: Päris kobe, pean ütlema. (Kallab viina ja mehukattit kokku.)

KULTUURIAJAKIRJANIK: Tibi, sa ei julge ju selliseid asju teha?

TIBI: Kas ma peaksin?

KULTUURIAJAKIRJANIK: Aga miks ka mitte?

TIBI: Aga miks ma peaks? Väkk!

(Kirstu kaas avaneb, sealt hüppab välja DIREKTOR, seljas lillakasroosa pintsak.)

DIREKTOR: Haaa!!!!

KULTUURIAJAKIRJANIK: Nagu Gogol...

TIBI: Jumal, kui õudne.

DIREKTOR: Andke mulle midagi juua!

(Talle kallatakse viina Mehukattiga.)

KUI KUULEME SÕNA KULTUUR, SIIS...

HH: Alati, kui te räägite kultuurist, selgub, et lugu tuleb mõnest keskealisest naisterahvast. Me kõik tunneme keskealisi kultuuritegelasi, aga mis neil öelda on? Mida neil on meie ajal öelda? Minu tuttav ärimes ostis endale praegu Mercedes 190.

Aga see on ju väike auto? Miks ta ostab sellise väikese auto? Sellest tuleks kirjutada, seletada, miks ta nii teeb. See valik ongi kultuur! Ja Gunnar Okk sõidab vana Žiguliga. Miks ta paremat ei taha?

TIBI: Ma tahan endal Caprice Classicut! Ma pole veel näinud ühtegi naist kes sellega sõidaks, ma tahan olla esimene!

(Kultuuritoimetajad nõutult vasakule ära.)

Kultuuritoimetaja 1: Äkki ostaks täna Royal-piirituse asemel midagi muud. Siinsamas nurga peal venelaste poes on viietärnist Ararati konjakit 49 krooni pudel. Või ostame džinni ja mahla?

Kultuuritoimetaja 2: Ostame konjakit. Tallinnfilmis joodi ikka konjakit. Ainult Lennart Meri ei ­joonud, sest tema tuli tööle 15 minutit enne tööpäeva lõppu, siis läks kirja hilinemine, mitte tööluus.

Kultuuritoimetaja 3: Mis eri me siis järgmiseks teeme? Midagi, mis ei oleks tädide kultuur. Homo-eri meil oli, sadomasohhismi eri, väga valus, oli ka... Mis võiks veel vingem olla? Et oleks veri ninast väljas...

Kultuuritoimetaja 4: Me pole veel teinud lesbi-eri... Teeme lesbide nimekirja.

Kultuuritoimetaja 5: Teeme virtuaalse reaalsuse eri!

Teised kultuuritoimetajad: (nõutult) Mis see on?

Kultuuritoimetaja 5: See on nii, et paned kiivri pähe ja siis hakkad nägema nägemusi. Sa näed asju, mida pole... See on noorte kultuur. Me peame jälgima, millest huvituvad meist kümme aastat nooremad.

Kultuuritoimetaja 4: Täitsa veri ninast väljas...

Kultuuritoimetaja 6: (ammugi kõrgendatud meeleolus) Nool pähe!

Kultuuritoimetaja 1: Ostaks veini ka, see parandab fantaasiat...

HH: (hüppab kultuuritoimetajate sekka) Ega kultuur ei pea olema pehme, pehmega tehtud. Otsige teatritest korruptante!

Koguge kirjanikest komprat! See oleks kõva! Ülikõva!

Kultuuritoimetaja 6: Nool pähe!

Cherchez la femme

Peatoimetaja: (esmaspäevasel koosolekul, tülpinult) Nii, aga naistele? Mis me seekord naistele pakume? Sõbrakesed, te ei kujuta ette, kui mitu korda päevas mulle seda naisteasja meelde tuletatakse. Kas teil naistele on midagi? Kas naised saavad sõna? Mille pärast naised neljapäeval lehte ostaksid?

Uuriv ajakirjanik: Ääää... mmmm.... Noooo... mul vist on üks naisteteema küll. Naabrinaine nimelt kurdab, et Tallinna kesklinnas, Radissoni kõrval on üks keerulise saatusega lagunenud puumaja, me oleme sellest isegi kirjutanud... Ühesõnaga, selle maja ees ründavad hommikuti tööle ruttajaid ... rotid! Kujutate ette pilti, eks, väikesed lapsed, ranitsad seljas, lähevad kooli, ja ühtäkki ei tea kust tormab nende poole näljane rotikari! Noh, ei ole naisteteema või? (Tema nägu väljendab ühtaegu nii võidurõõmu kui ka üleolekut.)

Peatoimetaja: Eelmistest kordadest on üleval teemad nagu "Kuidas koduste vahenditega ilma ennustada?", "Tuhkatriinust on saanud naine", "Kuidas saada 30 000 kroonist emapalka?", "Millal maksad memme vaeva?"...

No aga äkki peaks uue rubriigi tegema? "Naine viriseb", "Naine vingub", "Naine nutab"? Nooh, kus naised saaksid ära kirjutada, mis neil mureks, mis neid takistab... (Ei suuda häälde sugenenud põlgusenooti kuidagi muhedaks irooniaks väänata.)

Poliitikatoimetaja: Teie mure pole mulle võõras. Ma nimelt käisin spetsiaalselt toimetuse naisteklubi õhtul, et teada saada, millest naised räägivad. (kavalalt) Tahate teada, millest nad räägivad? (Kõik vaatavad valgustust oodates tema poole.)

Samadest asjadest, millest mehedki räägivad! Aga teistmoodi!

Uuriv ajakirjanik: Oot-oot, mis maskeeringut sa infiltreerumiseks kasutasid?

Ajakirjanik saadetakse Küprosele

Venelasest kolumnist: Mida ma kuulen! Te saadate MMi Küprosele, joodiku Küprosele. Mina tean ju Küprosest kõike, tean juba vaaraode ja minotauroste ajast alates.

Kultuuritoimetaja: aga sa käid seal ju niigi vahetpidamata.

Kolumnist: Aga ma tahan, et toimetus oleks mind saatnud! Puhkama ja mõnulema, päevarahadega! Ma oleks kirjutanud sügava ajaloolise ülevaate. Aga te ei armasta mind!

Kultuuritoimetaja: No kes ikka tahab vana asja lugeda. Me tahame ainult kommentaari tegelikkusele - et kuidas muidu on, sotsiaalse sukelduja ajakirjaniku sulest.

Kolumnist: Saadate joodiku! Kuradi natsionalistid! Andekat venelast te ei kannata!

Kultuuritoimetaja: Aga meil on ju Eesti Ekspress, ega meil pole Vene Ekspress, kes venelasi Küprosele veab! Aga ega tavalist eestlasest ajakirjanikkugi saa sinna saata, ainult möllumees sobib.

JOODIKAJAKIRJANIK: (tuleb) Kas erilist pulli on saanud? Teate, ma lähen nüüd Küprosele. Räägitakse, et täitsa lahe koht.

Oot, ma pean veel poest läbi käima, võtan suure vene viina kaasa!

Kolumnist: Kuradi natsionalistid.

FINAAL

(Ekraan näitab tummfilmina igavat toimetusetuba, kus istuvad korrektsed ajakirjanikud. Kõik klõbistavad midagi arvutitesse, vahepeal poolihääli vesteldes. Mõni tõuseb hetkeks püsti, lahkub kaadrist ja on varsti tagasi. Kõik on vaikne ja ilmetu.

Näitlejad vaatavad ekraani ilmse kummastusega.)

KEEGI: Ja see siis ongi?

KEEGI TEINE: Ongi. Sinna siis jõuti.

KEEGI: Masin. Ilus sile masin.

KEEGI TEINE: Toodab kasumit.

KEEGI: Tootis, aga enam ei tooda varsti. Kas sa ikka veel usud paberajakirjandusse?

KEEGI TEINE: Ei tea. Never say never. Kunagi usuti, et televisioon hävitab kino, aga tühjagi.

Aga jah, aga ega ekstsesse ka pole enam. Ongi masin. Massin.

KEEGI: Kas massin - see on muidugi kunagi Edasi ja Postimehe patenteeritud termin - on lõpplahendus? Et edasi ei tule enam midagi ettearvamatut, plahvatuslikku, maailma muutvat? Ah?

KEEGI TEINE: Massin läheb ükspäev katki. Me peame olema ökomad ja võtma ühe s-i sest sõnast maha.

KEEGI: Ja siis?

KEEGI TEINE: Me ei ole surnud ju veel. Meie masin töötab seal ju edasi. Isegi seal. (näitab näpuga ekraanile.) Ja vaata, kuidas! Nad on ikka veel elus ja neil läheb korda midagigi teha.