Truult hoidis ta fänne pisimagi edusammu või tagasilöögiga kursis.

Keskmiselt 30 000 inimest jälgis selle plaadi sündi tähelepanelikult.

Pole ju paha teada, et sinu plaadi valmimist ­ootab mitukümmend tuhat potentsiaalset klienti? (Otsi: immi’s party version, et näha videot hitist “First Train Home”, mille ta ise oma kodus lavastas, sest talle tundus, et ametlik video sai liiga külm ja ebaisiklik.)

Muidugi ei piisa läbilöögiks ainuüksi YouTube’i postitustest. Muusikule on esimene väljund ikka pigem MySpace’i keskkond, mida küll viimasel ajal üles kutsutakse hülgama, sest selle loojad pole seal aastaid ühtegi uuendust teinud. (Kummaline on ette kujutada hüljatud võrgukeskkondi – just nagu võssa kasvanud vanu mõisakomplekse või liivaluidete alla mattunud kunagisi kullakaevandusi… aga mis on see võrguloodus, mis tühja koha üle võtab? Spämmimootor?)

Teine muusikaline avastus, tõeline self-­made man YouTube’is, tuleb aga Texasest. Jay ­Brennan on tema nimi. (Kui lugejate hulgas peaks olema PÖFFi-huvilisi, siis mõni aasta tagasi nägite te teda filmis “Shortbus”.)

Avalikult homoseksuaalne noormees on tõeline trubaduur, kes elab vaestemajas, aga laulab sellest, et tahab olla hea koduperenaine. Praegu tuuritab noormees juba mööda maailma ringi, kuid oma esimese plaadi andis välja omaenese “plaadifirma” Great Depression Records alt. YouTube’is on tal rohkem kui 25 000 registreerunud fänni – see sentimentaalne tenor on kahtlemata tõusev täht.

Geniaalsete muusikavideotega jäi Hollywoodile silma Ray Tintory, 26aastane Brooklyni filmitegija, kes alles eile filmis sõprade bändile videoid teiste sõprade tagahoovis, kuid täna on tal käsutada juba isiklik assistent, kraanad ja helikopterid (otsi: MGMT Time to Pretend, Electric Feel, Kids). Ajakirja Wired väitel nimetas Spike Jonze isiklikult teda üheks oma lemmiklavastajaks. Tema esteetika on unenäoline – väga realistlikud elemendid põimuvad täieliku ulme ja hüperreaalsusega, õudusunenägude ja väljamõeldistega, aga see kõik töötab üheskoos ühe tervikuna väga hästi. Tasub ilmselt oodata tema esimest täispikka filmi pealkirjaga “Light Boxes”, mille produtsendiks pole ei keegi muu kui Spike Jonze isiklikult.

Teine noormees, kellele pärast oma lühifilmi YouTube’i üles riputamist hakkas Hollywoodist pakkumisi postkasti sadama, on Uruguay päritolu Fede Alvarez. Apokalüptiline lühifilm (pealkirjaga “Ataque de Panico”, võid otsida ka “Fede Alvarez Panic Attacki” nime alt), kus gigantsed robotid Montevideo linna üle võtavad, külvates hirmu ja paanikat, tõi talle 30 miljoni dollarilise pakkumise Hollywoodist ulmefilmile, mille tegevuspaigaks oleks samuti Argentina ja Uruguay. Tema lühifilm maksis kusjuures 300 dollarit. Vaatajaid on sel YouTube’is olnud juba rohkem kui 5,4 miljonit!

“Kui mõni filmilavastaja ükskõik milliselt maalt suudab vaid YouTube’i video üleslaadimisega saavutada niisuguse tulemuse, siis mida muud ma saaksin öelda, kui et andke minna,” ütles üllatunud noormees BBC uudistele.

Tagasi Inglismaale – Nuru Rimington-­Mkali hakkas juba 7aastaselt oma super 8 kaameraga filmikesi tegema. Kukkus koolist 16aastaselt välja ja pühendas end täielikult filmikunstile. Ka tema asus võimaluste avanedes oma katsetusi YouTube’i postitama, aga see oli hoopis osalemine ühel veebifilmide konkursil, mis talle tõi talle peaauhinna ehk kuni 5 miljonit dollarit toetusraha oma esimese filmi tegemiseks ja levitamiseks.

Filmaka.com on filmiamatööridele ­mõeldud veebikeskkond, kus korraldatakse regulaarselt temaatiliste filmide konkursse ning hindajate hulgas figureerivad sellised nimed nagu Wim Wenders, Werner Herzog, Colin Firth, Bill ­Pullman, Paul Schrader jt. (Aga ka oma telemängu ideid võib sinna pakkuda – praegu just käibki ­telemängude teemaline võistlus.) Ulmefänn Nuru võitis Filmaka konkursi. Tema võidufilm “And I Refuse to Forget” oli aga sündinud täielikult ilma stsenaariumi, proovide, võttegraafikuta, lihtsalt arvuti ja internetiühenduse abiga.

Väike Ameerika poiss nimega David, kelle narkoosijärgsed üleelamised isa salvestatud videos vaid napilt 2009. aasta Briti talendisõu üllatusesinejale Boyle’ile alla jäid, on osanud samuti YouTube’i kuulsuse rahaks konverteerida (Otsi David after Dentist).

Isa sõnul vaatas ühe nädalaga videot peaaegu 3 miljonit inimest, aasta lõpuks oli see arv juba 33 miljonit. Isa selgitusel oli tema ­eesmärk vaid poisi emale näidata, mismoodi laps pärast hambaarsti juures käimist käitub. Käitus muidugi väga naljakalt ja ülipopulaarseks osutunud video inspireeris ohtralt inimesi sellest oma remikse ja mash-up’e tegema. Nii võite leida ­Davidi pärast lahutust, Davidi pärast narkolaksu, Davidi pärast poodlemist, Davidi pärast seksi jne. “Is this Real Life?” kirjadega särke ja kleepse saab osta Davidafterdentist.comi koduleheküljelt. Poiss esines mitmes telesõus ja ma ei imestaks, kui talle ka filmirollide pakkumisi laekuma hakkab. Sinu õnn on sinu enda kätes! Ja tõesti, miks ma ei saa osta “Tujurikkuja” T-särke kirjadega “Mängi ängi” või “Teeskle rikast”?