Ja jätaks kohe kõrvale need jõulumuinasjutud, jeesuslapsukesed, jõuluvanad ja päkapikud, eks ole.

Ning, ehk oleks parem kõrvale jätta ka need asjad, millesse Eesti inimene kohe yldse ei usu või lausa vihkab või umbusaldab. Neid asju on ju eriti palju. Ja jätaks kõrvale ka hirmud, foobiad, kartused. Ja üldse kõik negatiivsed asjad.

Mis siis üle jääb? Millesse tegelikult siis eesti rahvas usub? Või ei olegi usku?

Noh, aga horoskoobid, näiteks. Neid ju ikka loetakse ja ka väheke usutakse vist. Või siis see, et "mis tähtkujust sa oled" ja "mis looma aasta sul on".

Mõni muidugi ütleb, et kas sa siis neid asju usud, eriti kui hakkad pikemalt seletama. Aga selline usk, et tähtkujud midagi tähendavad ja loevad, on ju päris laialt levinud.

Unenägudega on umbes sama asi. Enamasti neid keegi eriti tõsiselt ei võta. Aga mõnikord jääb mõni nagu rohkem meelde ja siis ikka võib jutuks tulla, et mida see küll võis tähendada või ennustada. Jällegi usu küsimus.

Igasugused muud ended ka, väiksel viisil. Et kui must kass üle tee läheb või peopesa sügeleb, siis see tähendab midagi. Või et teatud riietusesemete või ehete kandmine toob õnne. Üsnagi levinud uskumused tegelikult.

Ja siis muidugi see, et kes sa eelmises elus olid. Sellised asjad on ju päris laialt usutavad. Kusjuures, huvitav: siin budistlikul maal, kus ma praegu elan, pole sellised uskumused rahva hulgas üldse eriti levinud. Mingid eelmised või järgmised elud? - Väga kauge ja võõras mõte. Eestlaste hulgas on see palju populaarsem teema.

Noh, ja ka nõiad, tervendajad, sensitiivid. Nendesse ikka usutakse, eriti muidugi siis, kui miski häda käes. Lisaks veel energiasambad, tervendavad puud ja kivid ja kohad. Aga need asjad pole enam nii üldiselt levinud.

Muidugi on need kõik sellised isiklikud tegemised rohkem. Ja, noh, eks inimene ikka mõtleb kõigepealt iseenda peale. Usk ongi ju suht isiklik asi.

Aga kas meil siis mingeid kõrgemaid jõudusid või vägesid ei olegi, võiks küsida.

Kuidas võtta, nii ja naa. Aga me ei räägi neist. Ei näita välja. Hoiame peidus.

Õnn, saatus, vedamine... Eks needki ole ju usu küsimused. Ja üsnagi üldist laadi. Kõrgemad, ebamäärasemad asjad.

Kusjuures, kui nüüd natuke mõtlema hakata, siis läheb juba ka huvitavamaks. Näiteks sellised ütlemised:

"Mul kohe üldse ei vea. Kas sul täna vedas?"

Mis see tähendab? Kes sind siis "veab", tahaks küsida.

Kumab ju läbi, nagu olekski midagi, mis meid tegelikult elus edasi veab, eks ole. Nendest ütlemistest on ju nagu midagi puudu. Miski või keski. Paneme "ta" (sulgudes) juurde:

"Mul (ta) kohe üldse ei vea. Kas (ta) sul täna vedas?"

Ütlemine muutus palju selgemaks, eks ole. Ometi niimoodi ei öelda. Sest me ei nimeta "teda", isegi mitte asesõnaga. Ometi tunneme "tema" vedamist või siis seda, et "ta" meil parajasti ei vea.

Võib pikalt arutleda, miks kellelgi kunagi ei vea. Või kuidas kellelgi äkki hakkas vedama. "Teda" me ei nimeta. Aga need arutlused on juba sügavalt teoloogilised.

Näha pole. Nime pole. Katsuda ei saa. Aga tunda on.

Ja vabalt võib uskuda, et kunagi hakkab meil kindlasti vedama.

Head vedamist!