Eestlaste Väinämöinen, rahvuse vanaisa
Kummaline mõelda, kui väga meile ikkagi Jaan Krossi vaja oli. Temasugust kirjanikku, kes kirjutas nii innustavalt üles rahvuse olemasolu kogemuse. Alates esikkogu ilmumisest 1958 oli Kross luuleuuenduse eestvedaja. 2005 ilmunud koondkogu "Luule" laseb aimata, milliseid moodsaid poeesiavõtteid ta maailmast laenas, kodustas ja arendas. 1970 sai Krossist prosaist, ta ilmutas romaani "Kolme katku vahel" esimese köite ja novelli "Neli monoloogi Püha Jüri asjus", aasta hiljem ilmus "Michelsoni immatrikuleerimine", kõik tõelised pärlid. Sest ajast on ta katkematult kirjutanud eestlastele ajalugu, viimane teos, "Kallite kaasteeliste" II köide, on alles ilmumata.
Vägisi tuleb meelde Kreutzwald, kellele langes osaks kohustus püstitada kaduvale rahvale mälestusmärk, anda talle eepos. Krossi eestlased - Sittow, Russow, Michelson, Peterson, Jannsen, Schmidt, Martens, Karell, Vilms - on ju suuresti tema enda vaimulooming, mis arvestas teadaolevaid ajaloolisi seiku, täpselt nagu Lönnrot ja Kreutzwaldki arvestasid oma eeposte loomisel teadaolevat rahvaluulet. Kross on raamatus "Omaeluloolisus ja kontekst" selgitanud, et tema meetod on kehastuda ajalooliseks tegelaseks. Kross kirjutab iseenda karakteri, tõekspidamised, moraalinormid ja poliitilise analüüsi ajalukku sisse, luues nii "Krossi ajaloo". Oma lemmiktegelaseks on Kross nimetanud alati Balthasar Russowit, kellest oli nii vähe teada, et tema kuju tuli lausa möödapääsmatult täita oma looja karakteriga. Mõne ajaloolase väide, et Russow polnudki eestlasest veovoorimehe poeg, pigem muudab teda veelgi mütoloogilisemaks ja lähendab teost eeposele. Nii moodustab Krossi ajalooline proosa sotsialismiaja eepose - monumendi rahvale, kellele oli (parajasti) määratud saada nõukogude rahvaks. Kunstilise haaravuse kõrval on tema teosed täis sugestiivset innustust eneseteostuseks sellele maale tüüpilise poliitilise surutise all.
"Ma olen terve elu - vahest ehk natuke pingutatultki - katsunud endale tõestada, et mina küll see mees ei ole, kes oma tööga hakkama ei saa," ütles Kross mulle kord ühes intervjuus. Kas see polegi eestluse põhi?
"Sisult sotsialistlikuks" arenevale rahvale tema ajaloo - osalt fiktiivse, osalt tõsiloolise - kinkimine on kultuuriheerose, Väinämöise töö, Krossi lahkumine Väinämöise lahkumine.
Aga see on ka vanaisa lahkumine. Nii nagu oma ajalooliste romaanidega kirjutas Kross end Vanemuiseks ja Kreutzwaldiks, kirjutas ta omaelulooliste romaanide ja novellidega (esimesed olid 1980 ilmunud "Kajalood") ennast tänapäeva Tammsaareks ja rahvuse vanaisaks. Mõnekümne aasta pärast ei ole enam kedagi, kes mäletaks eesti aega, aga kõik haritud inimesed teavad, kuidas Kross seda mäletas. Kross on loonud meie uuema ajaloo mõistmise viisi, eestluse paradigma. Pakub ju klassik meile arusaadavamaid lugusid kui tänased ajaloolased, kes ei suuda kokku leppida, kas Päts oli oma või võõras.
Õigupoolest on ajaloo, Krossi elu ja tema loomingu vahekord kolmepoolne vabakaubandus.
Omaeluloolistes romaanides ja novellides kujutab ta tervet galeriid ajaloolisi tegelasi muudetud nimede all. Mälestusteraamatus "Kallid kaasteelised" jutustab ta samu seiku uuesti, sedakorda pärisnimede all. Aga miskipärast tegutsevad Jaan Krossi memuaariraamatus ka Peeter Mirk ja Jaak Sirkel, kirjaniku belletristlikud alter ego'd.
Autor on lülitanud ajaloolisele tõele pretendeerivasse raamatusse katkendeid oma kirjandusloomingust ning vastupidi: vahel loobunud mõne seiga täpsemast kirjeldamisest, viidates vaid novellile, kus see juba kirjas. Nii on Kross kirjutanud ennastki ajalooks. Ja küllap tal on selleks õigustki: oli ta ju Eesti SS-vägede peastaabi tõlk, iseseisvust taastada püüdva Rahvuskomitee tegelane, Nõukogude ülikooli õppejõud, Patarei ja Pagari keldri vang nii sakslaste kui ka venelaste käes, sunnitööline ja väljasaadetu Venemaa avarustel, Eesti NSV rahvakirjanik, mitme ülikooli audoktor, haritud hiilgava analüütilise mõistusega ja meeletult töökas mees. Kross on oma elulooga kogu oma põlvkonna koondkuju. Ajalugu mahub tema ellu nii palju, et see lausa peab sealt välja, raamatusse voolama.
Krossi looming ja isik on suurepärane sild vana ja uue eesti aja vahel. Ta tundis endise EW, meie prototüüpriigi kombeid, väärtussüsteemi ja aukoodeksit. Oli selle parimaid saadusi ning tundis eesti aja etalone. Temalt sai küsida, kuidas üht või teist asja toimetada, et hingelist järjepidevust hoida.
Teisalt oli oma sõnul "eluaeg endaga oma euroopluse mulli kandnud" mees ka suurepärane sild Läände, olgu huvi äratajana meie ajaloo vastu või ka valusa küsimuse esitajana, nagu ta teeb seda romaanis "Paigallend" (1998): miks arvati meid Euroopast välja ja jäeti asiaatliku diktatuuri meelevalda?
Meile on Jaan Krossi hirmsat moodi vaja olnud.
"Mul oli ka lihtsalt õnne," on ta ise öelnud. Seda muidugi mõista. Aga samas tundub tema terve vaist ja analüütiline mõistus olevat seda õnne ka sünnitanud. Suurteoste loomiseks on vaja tõhusat tuge. Jaan Krossi ja Ellen Niidu sümbioosil on suurmehe loomingus väga kaalukas osa. Peab olema väga andekas mees, et sellist naist leida. Neil on tegusad lapsed. Ja kas see on juhus, et Jaani mõlemad väimehed on akadeemikud?
Jaan Krossi ainsaks kirjanduslikuks ebaõnnestumiseks (muu loomingu taustal) võib ehk pidada romaani "Tahtamaa" (2001). Aga praegu näib mulle, et seegi näitab autori suurust. 80aastase mehena söandas ta oma liistudest lahkuda ja üritas kujutada kaasaegset elu, kuigi romaanižanris polnud selles palju kellelgi õnne olnud.
Kross oli hirmus ettevõtlik ja õpijanune. "Kui sa peaksid katsuma veel itaalia keelt õppida, siis ma oleksin ka huvitatud," ütles ta mulle üle 80aastase mehena. Ja veel üks meelde jäänud tsitaat klassikult: "Meelelahutus? Ei tea, millest seda meelt peab kogu aeg lahutama?"
Lisaks kõigele tema poolt loodule jätab Kross meile edasipüüdmise imperatiivi.
