Tammsaare ilmumise võimalikkusest
Heidi Sarapuu on Variusega komponeerinud Tammsaare 130. sünniaastapäevaks toreda lavastuse: kirjaniku lähem sõber Bernhard Linde (Peeter Kaljumäe) ja abikaasa Käthe Hansen (Ene Järvis) vaidlevad pärast klassiku surma selle üle, kes neist kadunut paremini tundis. Vaidlust modereerib püüdlik Endel Tõde, tulevane muuseumidirektor (Indrek Sarapuu). Nad tülitsevad vahetpidamata, sest on peaaegu kõiges eriarvamusel. See võte on meile tuttav Elem Treieri kõneluste-oopusest "Anton Hansen-Tammsaare kui saladus" (1991). Edasi lähevad aga autorite teed lahku. Treier uurib oma faktirohkes näidendis ikkagi rohkem Tammsaare kui kirjaniku saladust, Sarapuud ajendab aga intuitiivne, peaaegu et puhtnaiselik uudishimu ära tabada, mis mees see Tammsaare oli.
Muidugi tahaksime me kõik seda teada.
Paraku, näidendi üks järeldusi on, et me seda ikkagi teada ei saa. Tüki lõpus tuuakse lavale kirjaniku vahakuju ja kõik hüüavad: see ei ole Tammsaare! Siin on mõistagi sügav sümboolika. Sellega öeldakse, et Tammsaaret ei ole võimalik representeerida, et kõik, mida me tema kohta ütleme, kuidas teda ette kujutame, millise kuju temast oma nõrkade käte vahel valmistame, on vale. See ei ole Tammsaare. Tuglase ja Underi võiks iga kell üha uutes kehastustes lavale saata, ja me arutaksime tänulikult, et näe - X oli täitsa Tuglas või et Y pingutas Underiga üle. Tammsaare puhul ei ole aga eesti teatrikultuur veel midagi sellist kogenud. Selles väljendub ilmselt omapärane tõetajumus: Tammsaare on nagu eesti kirjanduse Jehoova, keda teatavasti ei saa ega tohigi näha, aga tema olemasolu, tema loodud stiihia on kogu aeg meie ümber.
Kusjuures Sarapuu on läinud siiski - intuitiivselt - kaugemale kui keegi teine. Sest ootamatult ilmub lavale veidi edev, aga filosoofiline mees (Toomas Tross) ja hakkab teenijaga (Anni Jürine) rääkima imelikku juttu. Ikka pagana imelik on see jutt. Ja meie muidugi tajume kohe: see on Tammsaare! S.t. see on Tammsaare tekst, tema stiihia.
See on hoopis midagi muud kui Linde ja Käthe ükskõik kui pingeline dialoog! Mees on Rudolf Ikka "Elust ja armastusest", Sarapuu on sellest romaanist avastanud dialoogikatkeid, mis suurepäraselt kommenteerivad Tammsaare abiellumise aja isiklikke probleeme. Tundub, et Tammsaare uurijatel on siinkohal võimalik saada väikene ahaa-elamus.
Ja siit omakorda järgneb, et Heidi Sarapuu lavastuses Tammsaare kui näidenditegelane justkui on laval, aga ei ole ka. On ja ei ole. See ongi lahendus. See on eesti kirjanduse Jehoova põgus ja kergelt dändilik ilmutamine Koidula 12a-4 museaalses elutoas.
Ja osatäitmised on nagu Variuse kultuurilooliste etenduste puhul enamasti - täitsa nunnud.
