Auhinnad – patentide omaaegse rivaali taastulek
Rääkides innovatsioonist ja teadmismahukast suure lisandväärtusega toodetele ja teenustele orienteeritud majandusest, pole peaaegu kunagi pääsu intellektuaalomandi kaitsest laiemas tähenduses ja patentidest kitsamalt. On ju väidetavalt üks peamisi innovatsioonisuutlikkuse näitajaid igal aastal riigi elanike poolt esitatud patenditaotluste arv, mis leiab kajastamist nii olulisemates statistilistes näitajates kui ka suvalises võrdlevas innovatsiooniuuringus.
Intellektuaalomandi kaitset ja eriti patente reguleeriv seadustik on tänapäeval iseenesestmõistetav igas vähegi arenenud riigis ning intellektuaalomandi kaitse otstarbekuses kahtlejaid, nagu Washingtoni ülikooli majandusteadlased Michele Boldrin ja David K. Levine, peetakse pigem ekstsentrilisteks kriitikuteks kui tõsiselt võetavate alternatiivide eestkostjateks. Kuid patentide süsteemi edu ja kindlus pole kaugeltki alati olnud tagatud.
Üksikute privileegist leiutaja õiguseks
16. sajandil antud esimesed patendid polnud midagi enamat kui monarhi poolt sanktsioneeritud monopoolsed õigused teatud tööstusharudes, mis edendasid kuninglikku majandus- või tööstuspoliitikat. Sellise monopoli saamise juures polnud määravaks mitte uudne lahendus, vaid hoopis head sidemed kuningliku õukonnaga.
Alles 17. sajandi keskpaigast hakkasid patendid täitma tänapäevasega sarnanevat funktsiooni, kuigi esialgu oli patendisüsteem üpris kohmakas. Vähe sellest, et patendi registreerimine isegi mõneks aastaks oli kallis, patendi taotlemine eeldas orienteerumist hulga patendile heakskiitu andvate ametnike ja poliitikute seas. Protsess oli väga problemaatiline ja leiutajate arvates ebaõiglane. Isegi Charles Dickens pilkas kehtivat korda ja tõi ühes oma teoses, "A Poor Man's Tale of a Patent", välja 35 ametnikku, kelle heakskiit oli vajalik patendi kinnitamiseks.
Vaatamata sellele, et patendid olid selgelt varasemast rohkem suunatud leiutajatele, ei rahuldanud olemasoleva süsteemi kohmakus leiutajaid ega tööstureid. 19. sajandi alguses pidas Suurbritannia parlament ajakirjanduse ja avalikkuse arvestatava surve tõttu vajalikuks kutsuda kokku komisjon, mis uuriks patendisüsteemi toimimist ja teeks vajaduse korral ettepanekuid selle täiustamiseks.
Patendid polnud kunagi vabanenud enda õigustamatu monopoli kuvandist ja 19. sajandi keskel valitsenud tugev toetus vabakaubandusele koos seda toetava retoorikaga seadis kahtluse alla kogu patendisüsteemi koos mitmete piirangutega uute leiutiste kasutamisel. Seda mitte ainult Suurbritannias, vaid ka Saksamaal, Šveitsis ja Hollandis, kus jõuti isegi niikaugele, et patente reguleerivad seadused tühistati. Patente hakati Hollandis uuesti registreerima alles 1910. aastal ja sedagi pärast tugevat rahvusvahelist survet.
Leiutajale monopoli asemel auhind
Patentide kaotamist pooldasid 19. sajandi keskel mitmed töösturite grupid, kes nägid patentidega kaasnevas õiguskaitses takistust järjest parema tehnoloogia tasuta oma tehastes ja vabrikutes kasutuselevõtmiseks. Nad ei soovinud leiutajaid takistada või kaotada leiutamiseks vajalikke ajendeid, vaid arendada ühiskonda.
Üheks patentide süsteemi kaotamise tulihingelisemaks eestvõitlejaks osutus Robert Macfie, mitmete Šotimaa suhkrutehaste omanik, kes pakkus patentide asemel leiutajatele välja alternatiivi: auhinnad.
Idee seisnes selles, et mitte anda patendiga kaasnevat monopoliõigust, mis võimaldab leiutajal enda leiutist või selle kasutamise õigust ainuisikuliselt müüa, vaid kompenseerida leiutajatele leiutis rahalise auhinnaga riigikassast . Macf ie väitis, et niisugune lähenemine võimaldaks üleliigse bürokraatia ja piiranguteta kasutusele võtta rohkem leiutisi ja suurendada konkurentsi leiutistest kasusaavate ettevõtete vahel, võimaldades sellega madalamaid hindasid lõpptarbijatele.
Macfie ettepaneku kõige nõrgem lüli oli õiglane kompensatsioon leiutiste eest. Kuidas määrata leiutise väärtus enne, kui keegi on selle üldse kasutusele võtnud? Kuidas eristada kasulikke leiutisi kasututest ning kuidas leida piisavalt raha kõigi nende leiutiste kompenseerimiseks?
Macfie ega teised patendisüsteemi kaotamise pooldajad ei suutnud nendele küsimustele veenvalt ja selgelt vastata. Patendid olid aga juba aastakümneid kasutusel olnud ning olemasoleva süsteemi muutmine "kasutajasõbralikumaks" tähendas kõigest täiendusi eksisteerivates seadustes.
Auhindade tulemusrikas salaelu
Üks esimesi ja tuntuimaid auhindu kuulutati välja Suurbritannia parlamendi poolt 1714. aastal meetodi eest, mis võimaldaks peale laiuskraadi määrata ka pikkuskraadi.
Auhind oli oma aja kohta uskumatult suur (20 000 naela 1714. aastal on umbes 50 miljonit Eesti krooni 2008. aastal) ja pälvis nii ajakirjanduse kui ka iga vähegi loomingulisema inimese tähelepanu. Lahenduse pakkujate rahvusele ei seadnud parlament piiranguid nagu ka lahenduse olemusele - tähtis oli tulemus. Kõige suuremad lahenduselootused langesid astronoomidele, kellelt loodeti saada taevalaotuse kaart, mis võimaldaks määrata täpse asukoha. Tegelikult jõudis esimese tõsiselt võetava lahenduseni aga hoopis John Harrisoni nimeline kellassepp, kes tuli välja ülitäpse kellaga, mis tänapäeval on tuntud kronomeetrina.
Auhindade abil on lahendatud ka teisi probleeme. Nii kuulutasid prantslased 18. sajandi lõpus välja mitmeid auhindu, sealhulgas toidu säilitamise ja leeliste saamise uutele meetoditele, ning pakkusid leiutajatele võimalust patendi asemele saada kas ühekordne auhind või eluaegne stipendium riigilt tingimusel, et nad loobuvad patendist.
Samas olid kõik enne 20. sajandi algust väljakuulutatud auhinnad rahastatud keskvalitsuse poolt, mis oli üks väheseid institutsioone, kus oli piisavalt rahalisi vahendeid. Kahjuks oli enamik valitsusi eelkäijate otsuste suhtes ükskõikne ja pidevate poliitiliste muudatuste tõttu kippus auhindade väljamaksmine venima või üldse ära jääma.
Auhindade kõrgajastu ja varjusurm
Auhindade kõrgajastu jõudis kätte koos lennukitega. Uus tehnoloogia ja selle võimalused lõid olukorra, kus lennunduse arengut sai oluliselt mõjutada auhindadega. Ühtlasi olid 20. sajandi alguseks mitmed ettevõtted ja ettevõtjad piisavalt rikkad, et lubada auhindu tulemuste saavutamise eest, mis avasid neile uusi ettevõtlusvõimalusi.
Kuna tegu oli eraalgatustega, kus usaldusväärsus tuli teenida läbinähtavuse ja selgete saavutustega, siis maksti 20. sajandi esimesel kümnendil välja rohkem auhindu kui kunagi varem - Atlandi ookeani ületamise, kiirus- ja kõrgusrekordite nagu ka ohutuse ja isegi naispilootide tulemuste eest.
Esimesele ja Teisele maailmasõjale järgnenud keskvalitsuste võimu suurenemise ja tegevuse laienemisega kaasnes teadus- ning rakendusuuringute rahastamine grantide abil. Selliste arengute varjus tundusid auhinnad aegunud innovatsiooniajenditena, mis süstemaatilise teaduse tegemisel ei olnud otstarbekad, ning nad langesid varjusurma.
Uued auhinnad, uued horisondid
Inspireerituna Charles Lindberghi Atlandi ookeani ületamist kirjeldavast raamatust otsustas Peter Diamandis luua 1994. aastal uue auhinna ja seda kauaaegse unistuse teostamiseks - et tavainimene saaks lennata kosmosesse. X-prize oli mõeldud meeskonnale, kes ületab esimesena kahe nädala jooksul kahel korral 100 km kõrguse ehk Maa atmosfääri piiri. 10 miljoni dollari suuruse auhinna võitis Burt Rutani meeskond 2004. aastal. X-prize'i fondi andmete kohaselt investeerisid paarkümmend osalenud meeskonda auhinna tagaajamisse kokku üle 200 miljoni dollari.
Auhinnad on pälvinud viimastel aastatel üha rohkem erasektori tähelepanu neljal põhjusel. Esiteks võib olemasolevatele probleemidele olla ootamatuid lahendusi väljaspool valdkonda, millega tavapäraselt tegeletakse. Teiseks ei maksta mitte arendusprotsessi, vaid reaalsete tulemuste ja eesmärkide saavutamise eest. Kolmandaks võimaldab auhind kaasata inimeste hajutatud teadmisi, mis võib viia ootamatute lahendusteni, ja neljandaks toimivad auhinnad suurepärase koordineerimis- mehhanismina ehk sind leiavad lahendusega inimesed, mitte sina ei pea neid otsima.
Peale kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvate auhindade kütusesäästliku auto või kuule maandumise eest jagavad sellised firmad nagu Netflix, Google ja InnoCentive väiksemaid auhindu praktiliste probleemide lahendamise eest keemias, füüsikas, tarkvaraarenduses ja isegi ettevõtluses mudeli järgi, mis sai alguse avatud lähtekoodi pooldajate liikumisest. "Bountyde" ehk pea- või vaevaraha süsteemis suunasid väikesed auhinnad inimeste piiratud tähelepanu ja aega tarkvaraarendajate arvates kõige olulisematele probleemidele, olgu see mõni täiendav funktsioon või vigase koodijupi lappimine.
Tänaseks on selge, et auhinnad ei asenda patente, küll aga võivad nad olla heaks vahendiks suurte takistuste ja keerukuste ületamisel, kaasates sisuliselt kogu inimkonna loova potentsiaali ja teadmised.
