Eesti vallutamise plaan päevavalgel

Peterburi arhiividirektor Pavel Petrov näitab värskes raamatus, kuidas Nõukogude sõjalaevastik osales Eesti iseseisvuse kukutamises. Kuid ta ei nimeta seda okupeerimiseks.

Olen kohtumisele juba mitu minutit jabural põhjusel hiljaks jäänud. Tauria tänav 39 kivist tsitadellis asub endine Leningradi parteiarhiiv. Aga ma ei suuda leida hoonesse sissepääsu. Kõik uksed on lukus.

Otse üle tee on ajalooline Tauria palee, kus Jaan Tõnisson pidas saja aasta eest kõnesid Vene Riigiduuma istungitel. Teisele poole jääb Smolnõi, mille ees seisab, nagu vanasti, pronksist Lenin.

Kuid siinsamas käib ühes majas kibe remont, uusrikastele ehitatakse de luxe kortereid. Ja lähim gümnaasium ei kanna mitte mõne bolševiku, vaid Oldenburgi printsessi nime.

Venemaa on totaalselt muutunud ja samas ei ole. Kui ma nurga tagant õige ukse leian ja majja sisenen, satun vastamisi keskealise naismilitsionääriga. Ta kannab kuulikindlat vesti. Ka 16 aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on kommunistide saladused hästi kaitstud.

Tegemist on Peterburi ajaloolis-poliitiliste dokumentide riikliku keskarhiiviga. Tartu ajaloolaste teada leidub siin majas hunnikute viisi põnevat infot. Nagu näiteks eesti soost tšekistide elulugusid, kes lasti lõpuks maha Stalini puhastuste ohvritena. Ja Teise maailmasõja aegseid plaane Eestis ulatusliku partisaniliikumise käivitamiseks, mil polnud tegelikkusega midagi pistmist.

"Pavel Vladimirovitši juurde," ütlen miilitsale. Ta valib direktori telefoninumbri.

Sõjasaladused Piiterist
Pronksiöö ei mõjunud mitte ainult ­Eesti-Vene transiidiärile, vaid ka ajaloolaste koostööle. Üks tuntud Eesti ajaloolane kurtis mulle hiljuti, et tema tuttav venelane ei julge hetkel Eestis teaduslikke artikleid avaldada, kartes halba valgusse sattuda. Mõnes Vene arhiivis aga näidatakse Eesti uurijatele koht kätte koopiate eest hingehinda nõudes. Üheainsa lehekülje eest tuleb maksta 600 rubla ehk 250 krooni!

Neid tõsiasju arvesse võttes omandab minu õlakotis Tallinnast Peterburi reisinud kingitus erilise tähenduse. Selleks on otse trükikojast pärit eksemplar Pavel Petrovi raamatust "Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939-1941". See on esimene tänapäeva Vene ajaloolase poolt Eesti lugejale kirjutatud käsitlus sellest ajast.

Kirjastuse Tänapäev üllitatud teose väärtuseks on ülim täpsus kuupäevades, kellaaegades, sõjalaevade ja nende kaptenite nimedes. Ning Eestis enamasti esimest korda avaldatavates kaartides, mis pärinevad Vene sõjamerelaevastiku arhiivist. Teose sünnilugu ulatub mõne aasta taha, kui ma käisin Helsingis kuulamas reisilennuk Kaleva allatulistamise 65. aastapäeva puhul korraldatud rahvusvahelist konverentsi. Vanemate soomlaste keskel äratas tähelepanu kolmekümneaastane musta pea ja ümmarguse näoga venelane, kes ajas väga konkreetset juttu.

Petrovi ettekande tõmbenumber oli Balti laevastiku salajased kaardid sõjaks Eestiga. Kallaletung oleks alanud pooletunnise õhurünnakuga Naissaare ja Aegna merekindlustele. Pommitamine pidi kaitsjad surmama, lubades punastel madrustel strateegiliselt tähtsad saared ja Tallinna sadama kerge vaevaga hõivata. 1940. aasta juuni keskpaika plaanitud välksõda jäi ära, sest Päts ja Laidoner andsid Kremlile alla.

Kohe, kui ma neid punastest nooltest kubisevaid kaarte nägin, otsustasin need Eestis avaldada. Lisaks uudisväärtusele paelus teema mind isiklikult. Minu vanaisa oli kavandatud rünnaku ajal ühe Aegna suurtükipatarei tulejuhtimispunkti side­ülem. Lapsena käisime igal suvel tema kunagist punkrit vaatamas.

Konverentsi kohvipausi ajal küsisin Petrovilt, kas ta oleks nõus oma uurimusi eestlastele tutvustama. Petrov oli kohe nõus. Nii algas raamatuprojekt, mille kaante vahele jõudmine võttis kolm aastat.

"Rõõm teid näha, Pavel Vladimirovitš!"

Helsingi kohtumisest möödunud aeg pole Petrovi muutnud. Ta kannab jälle tumedat ülikonda, mõjudes pigem bürokraadi kui ajaloolasena. Temast on saanud direktor, kelle juhtida on 40 töötajaga oluline arhiiv. Esimest korda sellest kuuldes olin üllatunud, kuid Peterburis temaga kohtudes tundub see asjade loomulik käik.

Putini aja pintsaklipslane
Petrovi kujul paistab olevat tegemist tüüpilise Putini aja pintsaklipslasega, kel on olemas kõik eeldused silmapaistvaks karjääriks. Ta on pärit mereväeinseneride perekonnast - isa konstrueeris miine ja ema projekteeris traalereid.

Ajaloolasena on ta väga viljakas, nagu Mart Laar. Tema raamatute nimekiri venib üha pikemaks. Neist uusim, naeratava Stalini ja Vorošilovi kaanepildiga "Talvesõda. Baltikum 1939-1940" ilmus Soomes tänavu kevadel.

Petrovi kabinet on väike ja pretensioonitu. Ilmselt on see sisustatud veel nõukogude ajal tema eelkäija tarbeks, kui välja arvata võimas koopiamasin. Aknalaual seisab Vaskratsaniku kuju.

Ulatan Petrovile tema eestikeelse raamatu. Kirjastus saatis juba päevi tagasi selle talle Tallinnast postiga, aga pakk pole seni kohale jõudnud. Professionaalsele ajaloolasele omaselt alustab Petrov teosega tutvumist selle lõpust. Ta noogutab rahulolevalt, veendudes, et kõik allikaviited on ära trükitud.

Erinevalt mitmetest teistest Vene arhiividest on sõjamerelaevastiku arhiivi materjalid kättesaadavad ka Eesti ajaloolastele. Kuid selle fondide läbi närimiseks tuleks elada pikemat aega Peterburis. See nõuaks kõvasti aega ja raha.

Petrov on selle töö meie eest ära teinud. Ta esitab ajalugu nii, nagu arhiividokumendid seda näitavad.

Näiteks kirjeldab ta 10. detsembril 1939 Hiiumaast põhjas toimunud Eesti auriku Kassari uputamist allveelaev Š-323 poolt. Kui eesti meremehed laevast päästepaadiga eemaldusid, avasid allveelaevnikud nende pihta kuulipildujatule.

Nagu Petrov tõestab, vihastas kallaletung kaubalaevale välja Balti laevastiku juhataja asetäitja Alafuzovi, kes nõudis "metsiku ja elajaliku" tulistamise kohta selgitust. Ent asi mätsiti kinni ja allveelaeva kapten Ivantsov sai hoopis Punatähe ordeni.

Komisjon salastab pabereid lahti
Suur Isamaasõda on venelaste jaoks siiani müütiline teema. Ühelt poolt vändatakse "Diversandi"-suguseid teleseriaale, kus noored Stirlitzid tapavad kümneid fritse. Positiivne propaganda sõjast valmib Vene riigi toetusel.

Teises otsas on Läände karanud endine luuraja Viktor Suvorov oma raamatutega. Kõigis neis kordab ta teesi, et Stalin lootis ässitada Hitleri Lääne-Euroopa kallale, kavatsedes sobival hetkel ise Saksamaad rünnata. Suvorovi teoseid on Venemaal palju välja antud, nagu ka teda maatasa tegevaid raamatuid.

"Sellest vaidlusest on olnud Vene ajalooteadusele palju kasu," kommenteerib Petrov. "Suvorovi väited pole seni tõestust leidnud. Samas ei anna praegused versioonid piisavalt selget vastust paljudele küsimustele."

Lahendus võiks asuda Vene presidendi arhiivis, mis on salajasemaid dokumendikogusid terves maailmas. Selle avanemisest pole midagi kuulda. Aga ka Petrovi enda juhitavas arhiivis on suur hulk kompartei pabereid siiani uurijatele keelatud.

Mis nõukogude ajal "salajaseks" tunnistati, on seda Venemaal sageli tänaseni. Lahtisalastamisega tegeleb Peterburi aselinnapea juhitav komisjon, mis koguneb neli korda aastas. Pärast leht lehe haaval üle vaatamist antakse aastas vabaks umbes 1200 dokumenti. Vene arhiivide kogusid arvestedes on seda väga vähe.

Et kõik kompartei materjalid olid kuni isikuandmete kaitse karmistumiseni Eestis kõigile uurijatele avalikud, tuleb Petrovile üllatusena. "Aga teil vahetus ju riigikord," saab ta kohe asjast aru, "meil siin jäi võim paljuski samaks."

"Okupatsioon" segab vene lugejat
Lääne ajaloolased heidavad vene ajaloolastele ette, et nende uurimustes on liiga palju fakte ja liiga vähe järeldusi. Ka Petrov on hinnangute andmisega kitsi.

Näiteks ei kasuta ta oma eesti keeles ilmunud raamatus kordagi sõna "okupatsioon". Ta räägib hoopis Eesti taasliitmisest Nõukogude Liiduga.

Miks "okupatsioon" ei sobi?

"See sõna kutsub kohe esile teatud suhtumise," seletab Petrov. "Mis toimus, see tuleb muidugi välja öelda. Mulle tundub, et vene lugejale sobib Baltikumi 1940. aasta sündmuste kohta kõige rohkem sõna "prisoedinenije" (liitmine)."

Kas Vene arhiivi direktoril saakski olla seisukoht, mis käiks risti vastu Kremli poliitikale? Vaevalt küll.

Petrovi raamatu tähtsus on esitatud faktides. Kui keegi edaspidi Eesti iseseisvuse kaotust uurib, saab ta alati toetuda Petrovi teosele nagu tugevale vundamendiplokile.

Sõjaplaan 1940

• Nõukogude Balti laevastik oli 14. juuni õhtul 1940 valmis alustama sõda, mis jäi ära seoses Eesti valitsuse alistumisega.
• Nädal aega kestnud mereblokaadist võttis osa 120 laeva ja üle 200 lennuki.
• Blokaadi jooksul pidasid venelased kinni 52 Eesti, Läti, Soome ja Rootsi laeva, sealhulgas president Konstantin ­Pätsi kaatri.
• Kaatri pardal olnud kaks ohvitseri, kaks motoristi ja üks naine viidi NKVD vägede poolt Suur-Tütarsaarele.

Pavel Petrov

• sündinud 1973 Leningradis mereväeinseneride peres.
• 1996 lõpetab Peterburi ülikooli ajalooteaduskonna.
• 2000 kaitseb kandidaaditöö NSV Liidu Balti laevastikust Soome Talvesõjas. Asub tööle Vene sõjamerelaevastiku arhiivi osakonnajuhatajana.
• 2007 saab Peterburi ajaloolis-poliitiliste dokumentide riikliku keskarhiivi direktoriks. Mitme raamatu autor.

Lugemis­soovitus: Pavel Petrov "Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939-1941"

• Raamat annab tõetruu ülevaate Balti laevastiku tegevusest, täites sel moel osaliselt tühimiku senises ajalookirjanduses.
• Ja kuigi autor piirdub valdavalt sündmuste kiretu kirjeldamisega ega kõnele meie jaoks olulistest asjadest, nagu näiteks okupatsioonist, võimaldavad esitatud faktid meil sündmusi senisest hoopis paremini mõista ja analüüsida.

Tõnu Tannberg
Tartu ülikooli Eesti lähiajaloo dotsent, ajaloodoktor, raamatu toimetaja