Esietendus 29. märtsil Linnateatri ­Taevalaval.

Vene tänapäeva dramaturgia esindajate, vendade Presnjakovide loomingulised kontaktid on juba mitu head aastat ulatunud kodulinna ja -ülikooli piirest kaugemale. Vanem vend Oleg (s 1969) on filosoofiakandidaat ja õpetas Jekaterinburgi ülikoolis 20. sajandi kirjandust, noorem vend Vladimir (s 1974) töötas õppejõuna sama ülikooli sotsioloogia ja politoloogia õppetoolis.

Akadeemilise tegevuse kõrvalt juhtisid vennad oma kodulinnas Alla ­Pugatšova tütre, laulja ja näitleja Kristina ­Orbakaite nimelist amatöörteatrit.

Tänaseks mängitakse nende näidendeid teatrites Londonist Transilvaaniani, Sydneyst Tokyoni, Venemaast rääkimata. Välismaine press on juba jõudnud kõrgesti haritud ja andekale vendade-tandemile ennustada maailmadramaturgias ei vähem ega rohkem kui Tšehhovi-mõõtu igavikulist kohta. Ehkki segaverd (ema iraanlanna, isa venelane) kosmopoliitidest vennad rõhutavad oma intervjuudes, et nad ei ekspluateeri midagi traditsiooniliselt venelikku ega hangelda salapärase vene hingega, on nende tänapäeva vene elust rääkivates näidendites lisaks rohketele vihjetele-tsitaatidele maailmadramaturgiast ka tugevaid mõjutusi vene kultuuriloost.

Linnateatri mängukavva võetud musta komöödia "Ohvrit mängides" (2002, samanimeline film valmis 2006, režissöör Kirill Serebrennikov - toim.) peategelast Valjat on nimetatud vene Hamletiks, kellel ei puudu ka oblomovlikud jooned. "Ohvrit mängides" on lavastaja Mart Kolditsa, kunstnik Iir Hermeliini ja näitlejate koostöös omandanud kõik potentsiaalse teatrihiti tunnused. Näitemäng saab sisse hoo ja tempo ningkoosmõjus leidlike lavaliste lahenduste, muusika, video ja gogollike karakteritega töötab kui kellavärk.

Valja (Priit Võigemast) on endine üliõpilane, kelle ametiks on mängida ohvrit kuritegude rekonstrueerimise juures. Tema ülemus, miilitsakapten (Rain Simmul), kes teostab juurdlust, on pila ekstsentrilise detektiivi ja juhmist miilitsa teemal. Kapten ei paista silma erilise intelligentsi, intuitsiooni ega deduktiivse loogikaga, ennekõike on ta tühjaks jooksnud, kõigest tüdinud ametnik ja hedonist. Tema jaoks ei röövi mõrv kuriteopaigalt selle algset funktsiooni kas ujula, jaapani restorani või korterina. Tal on kombeks kuriteopaikadest pikantseid suveniire tasku pista või siis kasutada vastava asutuse teeneid sihtotstarbeliselt, mis lõpuks talle saatuslikuks saabki.

Kõrvaltegelastena astuvad vaatajate ette meeleline kaunitar miilits Ljuda (­Piret Kalda), kes salvestab juurdluse kulgu videokaameraga, ning paljud süüdi/süütud kurjategijad ning tunnistajad. Valja paistab miilitsakapteni kõrval silma hea vaistuga eradetektiivina. Tema paralleelselt toimuv tagasihoidlik erajuurdlus on see, mis annab vaatajatele vihjeid, kuidas ühes või teises kuriteopaigas asjad tegelikult olla võisid. Valja omal käel korraldatud lõppmäng on sedavõrd vana Williami vääriline, et vaataja peab tunnistama, et tema hulluses on meetodit. Ametlik juurdlus läheb tuima rutiiniga muidugi oma teed.

Tundub, et näitlejatele ja publikule pakub olmesatiir endiselt lõbu. Kui lavale saabub Valja ema, keskealine pereema (Epp Eespäev) kittelkleidis, toasussides ja perestroika-aegs es frisuuris, või kui Valja kõhukas onu ja võõrasisa (Allan Noormets), keda Valja hamletlikult oma isa surmas kahtlustab, kummargil supitaldriku kohal makarone sisse ahmib, läbib saali soe äratundmise ja elevusekahin - nostalgiline kummardus nõukogude- ja üleminekuaja vene komöödiatele. Sekka pakutakse aga ka karaktereid ja märke nüüdisaja vene elust.

Presnjakovide irooniat iseloomustab hästi jaapani restorani stseen, kus hõrgutisena pakutakse kala, mis teatud moel valmistatuna võib osutuda eluohtlikuks ning mida hea õnne peale lootes prepareerib kogenematu vene kokk. Geišaks kehastunud venelannast ettekandja (Ene Järvis) ja peakoka (Kaljo Orro) mängus on assotsiatsioone nii Madame ­Butter­fly kui Macbethiga. Huvitava maailmavaatega paistab silma ka põhimõttekindel ujulatöötaja (Helene Vannari), kes ei luba Valjat trussikute väel basseini, sest tema tööeetika kohaselt elavad ja paljunevad pisikud häbiväärse viljakusega just trussikutes, aga mitte ujumispükste desinfitseeritud mikrokosmoses.

Näitlejatöödest kujunevad lavastuse tipphetkedeks stseen ujulas, kus ­Indrek Ojari teeb idamaiselt armukadeda Zakirovina (või muinasjutuliselt üleloomuliku Fakir Fakirovina) väga hea rolli, nagu ka Andero Ermel õnnetu rullnokk Verkuškinina jaapani restorani stseenis. Verkuškin pihib juurdluse käigus ootamatult omamütoloogilise legendi, millesse ta noorukina uskus, kasutades seejuures sõnavara, mis lubab eraldi kiita tõlkija Martin Algust.