"Tere, Vincent (see nimi oli brošüüril), kas see on tõsi, et siin saab ise lennukit juhtida?"

"Tõsi-tõsi, kas tahad kohe minna, mul praegu pool tundi vaba."

Hämmelduses tõmbasin selga lenduri kombeka ja pähe lendurimütsi, kõrvaklapid ja prillid. Vincent palus mu abi, et välja lükata pisike punane kahe kohaga trikilennuk. "See kang su jalge vahel on see, mis lennukit juhib, mul on selline taga ka, aga ma annan pärast lendu tõusmist juhtimise sulle üle," selgitas Vincent, kui mind esimesse auku istuma aitas. "Kui oksele hakkad, siis palun ära suvalt oksenda, vaid kasuta naerunäoga kotikest seal jalge juures. Ja proovi nüüd seda kangi, lükka sujuvalt vasakule ja paremale ja alla ja üles. Vot, varsti teed sa sedasama õhus."

Siis ronis Vincent minu taha ja pani mootori käima.

Mõne hetke pärast olimegi õhus ja juba see oli piisav, et minu süda saapasäärde ajada. Avastasin end suurest erutusest laulmas ja hõiskamas halleluuja. Vincent ütles, et nüüd annab juhtimise mulle, ning soovitas kangi veidike vasakule ja paremale kõigutada. Lennuk tegi võnked sujuvalt kaasa.

"Kui oled valmis, siis keera kang täiesti vasakule ja keskele tagasi, kuni lennuk rullub üle oma vasaku külje," õpetas Vincent. Ja samal ajal kui tuul suure survega mulle suhu puhus, tegingi ma lennukiga salto üle vasaku külje ja taevas kukkus mulle pähe. Siis veel paar rullumist üle vasaku ja parema külje ja Vincent ütles, et nüüd on käes aeg surmasõlmeks. Surmasõlmeks, ja mitte ainult: "Et sa saaks aru, et ma ei juhi, panen oma käed sinu õlgadele."

Kui tundsin tema raskeid käsi oma õlgadel ja mõistsin, et lennuk on ainult minu kätes, tõmbasingi kangi enda poole ja taevas sai maaks ja maa sai taevaks ja ma ei saanud enam midagi aru. Aga ometi olime varsti jälle paralleelselt maaga edasi sööstmas. Siis ütles Vincent, et nüüd hakkab aeg läbi saama, kuid kui ma tahan, võib ta teha ka veidike trikke. Ma ei oska kirjeldada seda ekstaasi- ja adrenaliinitunnet oma kõhus, kui lennuk sööstis üles ja alla ja tegi topeltpiruette ning pikeeris maa poole, enne maapinda loomulikult jälle ära keerates.

Pärast maandumist värisesin üle keha, ronisin lennukist välja ja istusin suure naeratusega (ja tõenäoliselt hullumeelse pilguga) murule maha. Vincent patsutas mu õlale: "Take your time, man! Ja tea, et boonuseks tuleb sulle täna öösel kõige sügavam ja magusam uni. Adrenaliin teeb une nii magusaks, et sa sulad voodi sisse ära ja ärkad erilise värskusega."

Mis oli täiesti tõsi.

* * *

"Mu munad pakkisid kohvrid ja sõitsid põhjanabale!"

"Kui mehed mind nõnda kisama suudaks panna, oleks ma väga õnnelik naine!"

"Isegi mu s***al oli s**t lahti!"

Selliste hüüdlausetega reklaamib end Uus-Meremaa kõige hullumeelsem ekstreemfirma Canyon Swing.

Ühel päikesepaistelisel hommikul korjas väike mikrobuss Queenstowni kesklinnast peale kaheksa inimest, kes otsustasid, et nüüd on aeg kanjonisse hüpata - nende hulgas olin ka mina. Sõitsime umbes kakskümmend minutit, vaadates klippe, kuidas inimesed karjuvad, ahastavad ja kanjonisse kaovad. Ning seepeale muidugi ahastasime seal bussis kõik üheskoos, et kas me tõesti teemegi seda.

Jõudsime kohale ja oligi kalju küljel väike majake, kus ootasid meid Pinky ja Johnnie - kaks hullumeelse pilguga instruktorit, kes kohe meid narrima hakkasid. Kui küsisin, et kaua see firma juba tegutseb, vastas Pinky mulle, et tema ei tea, tema on siin teist päeva, samal ajal mulle turva­trakse külge pannes. Siis ta ajas midagi sassi ja kutsus Johnnie, et kas tema oskab mulle trakse külge panna, ja Johnnie tuli ning nad pusisid mõnd aega saamatult ja ütlesid, et nüüd peaks korras olema. Aga üks mu jalg oli traksidest valjas. Alles siis sain aru, et see on nende strateegia: mängida lolle, et meid veel enam ahastusse ajada. See tuli neil paganama hästi välja. Küsisin, kas ka õnnetusi on juhtunud, ja Johnnie ütles surmtõsise näoga, et kui ta õnnetustest räägib, siis ta kaotab oma töö. Ma nägin, kuidas paksem vanem mees mu kõrval näost kaameks tõmbus.

Üle kanjoni oli tõmmatud tross, mille küljes rippus paks veniv kumm. Põhimõtteliselt nagu benji, kuid erinevalt benji'st tekkib kanjonisvingi puhul tunne, et kukud otse kuristikku kivide otsa. Viimasel hetkel tõmbub kumm aga pingule ja veab inimese eemale, tilbendama jõe kohale, millel aerutavad paatidega inimesed hüppaja karjetele omapoolsete karjetega vastavad.

Pinky tegi meie ees ära näidishüppe: pani endale traksid külge, ütles, et see on väga lihtne, ja jooksis kuristikku. Meie kõik kaheksakesi vaatasime ahastuses. Seejärel seletas Johnnie erinevaid hüppamisstiile. Lihtsamad olid hüpped pea ees ja tagurpidi, naljakamateks aga näiteks Gimpboy goes to Hollywood, mis oli inspireeritud "Pulp Fictioni" filmist. Esimene sell, kes hüppama läks, võttiski selle. Talle pandi pähe nahkmask, riputati pea alaspidi ja jalad risti konksu külge kägarasse ning tema vööle seoti väike nahast sadomasokostüümis mängujänes. Siis tegi Pinky konksupäästiku lahti ja vaene ohver kadus pea alaspidi kuristikku.

"Vaata nüüd alla, kas sa ikka julged. Kas sa ikka julged?" küsis Pinky. "Kui sa julged, siis pane käed selja taha ja lihtsalt hüppa vaikselt vasakule." Laulsin suurest ahastusest pulmamarssi ja hüppasingi kuristikku. Kuna ma ei ole enne kuskilt alla hüpanud, ei oska ma seda millegagi võrrelda, aga need kuus sekundit vabalangemist oli küll surm silme ees. Näha end kohutava kiirusega teravatele kaljudele lähenemas oli tõepoolest hirmuäratav. Järgnev maa ja taeva vahel kõikumine aga imeliselt mõnus. Nagu unes lendamine, kuid seekord ilmsi.

Kuigi hirm oli suur, hüppasid kõik vähemalt ühe korra, mina aga kaks. Pärast teist - tagurpidi - hüpet, küsis Pinky, et miks ma alasti ei hüpanud, teine hüpe on tasuta, kui hüpatakse alasti. "Miks sa varem ei öelnud," torisesin mina. Johnnie seletas aga, et kahjuks saavad sellest reeglist enne teist hüpet teada ainult ilusad tüdrukud, sest neile noksid eriti ei meeldi.

Omamoodi sain neist täiesti aru.

Põlevate silmadega inglane Roger oli aga nii vaimustuses, et nõudis kolmandaks hüppeks kõige hullumeelsemat hüppestiili, mida Pinkyl ja Johnniel pakkuda oli. Pinky pakkus, et "me teeme sulle Osamat".

"Mis on Osama?"

"Seda me sulle ei ütle, kui sa tahad Osamat, siis Osama sa saad."

Ja ta tahtis.

Mis siis juhtus? Pinky ja Johnnie krabasid inglase kohutava kiirusega kinni, panid talle külge kinnituskummi, võtsid kõrvalolevast prügikastist välja prügikoti, toppisid Rogeri peadpidi prügikasti ja viskasid ta koos sellega kuristikku. See oligi hüppestiil Osama Pin Laden (pin tähendab inglise keeles teadagi prügikasti).

Need tüübid olid ikka täiesti hullud!

* * *

Pärast seda, kui olin näinud, kuidas inimesi visatakse prügikastis kanjonisse, ja teinud trikilennukiga surmasõlmi, arvasin, et enam jaburamaks Uus-Meremaa ekstreematraktsioonid minna ei saa, aga tüüpidel, kes leiutasid Canyon Swingi, oli siiski veel üks trikk varuks. Selle jaoks korjas mind Queenstownist peale Elvis, kes esimese asjana ütles: "Hi man, you look like Jesus!" Siis istusid Jesus, tõepoolest Elvise moodi Elvis ning üks Ameerika vanamees oma kolmeteistaastase pojaga mikrobussi, et minna kiikuma trossi otsas maa ja taeva vahele.

Kohale jõudes nägin kanjonipõhjas väikest maja, mille keskelt oli tõmmatud tross otse taevasse. See tross kinnitus omakorda teise trossi külge, mis oli tõmmatud kahe mäetipu vahele, ning keskmise trossi küljes rippus omakorda imetabane tiibadeta lennuk. Elvise sõber, pika habemega sokk ­Rambo, tuli meid puksima, aga Elvis ütles, et ei pea kartma, ta on pigem nagu koer, ja ­müras sokuga veidi muru sees. Põhimäng käis nii, et Rambo proovis rünnata minu kubet ja mina puksisin oma jalaga teda sarvede vahele vastu. Siis tõmbasime selga lendurikombekad ja Rambo oli väga pettunud, et ei saanud meiega maja katusele kaasa tulla. Ja Elvis seletas, mis nüüd toimuma hakkab.

Põhimõtteliselt meenutab fly by wire tohutu kiirendusega mootorrattasõitu, aga erinevusi on üks: tee asemel kihutatakse õhus. Ronisin kõhuli imelikule asjale, mida nimetati The Emu - sest ta oli nagu tiibadeta lennuk või tiibadeta lind -, ja tross vedas mind ühe kanjoni serva üles. Sealt, maa ja taeva vahelt, kus maja oli juba päris pisikeseks muutunud, pidin peaaegu pea alaspidi lahti laskma piduri ja pikeerisin tohutul kiirusel orupõhja.

Kui kujutate ette, et ronite kodus kamina otsa, haarate lambist ja hakate selle küljes kiikuma, kiirendades end aeg-ajalt nagu Karlsson oma propelleriga, siis see oligi põhimõtteliselt see, mida ma tegin. Ainult et lambi juhe oli sada meetrit pikk ja ma sain ise muuta oma kiikumise suunda. Hoog aina suurenes nagu kiikumisel ikka ja peagi hakkas igas servas olema paar hetke vaba langemist enne, kui taas alla tulin. Sain peagi hirmust üle, hakkasin nägema vaeva, et pöörded tuleks puhtad ja õigel ajal, ja omamoodi ma lausa unistasin, et ehk see tross katkeb ja ma saan lennata kaugele pilvede vahele. Aga siis lõpetas mootor mürisemise ja minu imelised 15 minutit olid läbi.

Pärast mõnigast kiikumist lasi Elvis mind trossmehhansmiga tagasi oma maja katusele.

Alla tulles värises kogu keha adrenaliinist ja ameerika vanamees tegi suures vaimustuses minust ja Elvisest pilti. "Mu sõbrad ei usu seda iial, et kohtasin Uus-Meremaal lisaks kõigele muule ka Elvist ja Jeesust!" hõiskas ta. "See maa on tõesti imeline!"