Kantonis peatusime paarisajameetrise läbimõõduga Shamiani saarel Pärlijõe kaldal. Saart läbib keskelt avar nägus puiestee ja kahel pool on saja aasta vanused euroopalikud kivimajad ning mõned uued kõrghooned, ka meie viietärnihotell Valge Luik, mille avaras siseruumis pahises ­Keila-Joa suurune kunstlik kosk, kenasti feng shui põhimõtete järgi kujundatud. Hotellikoridorides tuli aina vastu ameerika abielupaare väikeste hiina lastega. Kas tunda neile lastele kaasa või rõõmustada nende erakordse õnne üle? Kui neil üldse jääb mällu mingi jälg oma algsest kodumaast, siis vahest pildike siinsest luksushotellist, kuhu nende bioloogilistel vanematel ega ka neil endil, kui nad oleksid edasi Hiinasse jäänud, poleks kunagi mingit asja. Kui keegi soovib lapsendada, peaks olema enam-vähem kindel, et ta lapsest tõesti ka hoolib.

Jälle võttis aega harjumine hiina köögiga, kus meile tõusevad eriti tuntavaks kaks põhimõtet: esiteks peab kõik, isegi juust, olema hästi lödiseks keedetud, samas aga jäetakse juurviljad, näiteks kapsalehed, mida serveeritakse kümnel erineval viisil, meie mõistes pooltooreks. Menüüst võis lugeda ühe kalli toidu nimetust: "Kolm hinnalist lima".

Tuleviku ulmelinnana mõjuva Shanghai ja puhtuse ning jõukusega silma paistva Hongkongi kõrval mõjus kolmas rannikulinn, kus eurooplased aja jooksul püüdnud Hiina pinnal kanda kinnitada - Kanton -, üsna luitununa. Pärlijões ei ela enam ammu pärlikarpe ja selle võiks vabalt ümber nimetada Solgijõeks. Vaid õhtul lööb kaldapealne neoontuledes särama - hiinlased armastavad värvikirevat neooni.

Õhtul hotellitoas läks teleriekraan kohe pimedaks, kui CNNi uudistes hakati rääkima Tiibetist. Hiina oma uudistes teatati, et Yunnani provintsis rahutusi pole ja turiste lubatakse juba ka Tiibetisse. Seda kummastavamana rabas meid teade, et meie lennureis Shangri-Lasse on tühistatud.

Külastasime miao rahva mägikülasid. Miaosid elab Hiinas, Vietnamis ja Laoses. Neid on peetud võrdselt juutidega maailma enimkannatanud rahvaks. Vietnami sõja päevil toetasid nad oma riigi saamise lootuses ameeriklasi ja võib arvata, et hiljem nende käsi jällegi hästi ei käinud. Hiinas on miaod tõmbunud hiinlaste survel sajandite jooksul üha kõrgemale mägedesse, kuid kaukaasia vaimus uljaid mägilasi pole neist saanud, millest annab tunnistust ka monotoonne ja aeglane rahvatants: kolm sammu edasi, üks samm tagasi (tahaks ikka ka tagasi oma endistele asualadele!). Ilusa detailina jääb meelde miaode muistne uskumus, et inimesed on liblikate loodud.

Lijiangi lähedal tõusime Nefriitdraakoni mäe lumisele harjale. Nelja ja poole kilomeetri kõrgusele seedrimetsa ehitatud köisraudteejaamast viivad gondlid üles mäeharjale. Ebameeldiva üllatusena leidsime eest päris suure järjekorra hiina turistidest. Järjekorra reguleerimiseks oli ehitatud ka hulk piirdeid, mille vahel tuli liikuda kord edasi, siis jälle tagasi. Üks vana hiinlane ütles tüüpilise veterani-naeratuse saatel, et see on hea. Kui tahtsin teada, mis selles head on, läks tal raskeks seda mulle inglise keeles seletada, kuid sain siiski viimaks aru, et niiviisi harjub rahvas distsipliiniga.

Olümpia eel on nüüd Hiinas kaks distsipliiniharjutust käimas: iga päev teatatakse sadadest inimestest, keda on trahvitud Pekingis maha sülitamise eest (iidne hiina tava, milles siiani pole nähtud midagi halba), ja teiseks harjutatakse hanereas järjekorras seismist (hiinlased on seni ikka suures summas seisnud). Selle viimase harjutamise hoogtööpäevaks on kuulutatud iga kuu üheteistkümnes kuupäev, kuna arvus 11 on ühed nii kenasti üksteise taga. Hiinlased armastavad või vähemalt sallivad oma elus igasugust regelementeeritust. Nüüd on välja antud seadus, et pidada tohib ainult koeri, kelle pikkus ei ületa 30 cm (või oli see kõrgus?). Erinevus Mao-aegsest Hiinast on selles, et paljudest reeglitest on nüüd võimalik päris legaalselt mööda minna, kui nõustud selle eest maksma. Maksta tuleb aga muidugi üsna palju -- nii on see ka koerte puhul.

Kui lõpuks gondliga mäeharjale jõudsime, leidsime eest rõske uduse lumevälja, millest ulatus välja ka mõni kaljunukk, ja sadu lärmavaid hiinlasi (mõned ka mäestikuhaigusest rabatult pikali maas). Pärast viidi meid gondlijaamast bussiga vabaõhuteatrisse, mis meenutas vana rooma gladiaatorite areeni, ülal kõrgus aga lumine mäetipp, kus olime äsja käinud.

"On tunne, et sealt koobastest lastakse kohe lõvid välja," kommenteerisin - ja Olev lisas: "...ja tõrksad tiibetlased aetakse areenile..."

Aga ei olnud just asi nii hull, meie ette tulid oma kirevais rahvariietes Yunnani provintsi 49 vähemusrahvuse esindajad, et tantsida ja laulda oma õnnelikust elust Hiina Rahvavabariigis. Meile oli see kõik hästi mõistetav: ilma võiduka Vabadussõjata esineksime ka meie praegu ühe vene vähemusrahvuse esindajatena kusagil sarnasel etendusel välisturistidele. Nähes väikerahvaid, kel pole õnne elada oma riigis, mõistad, milline väärtus on vabadus, ja tunned uhkust esivanemate üle, kellel oli tarkust ja vaprust see meile välja võidelda, mis on ka maailma mastaabis tähelepanuväärne saavutus.

Meie sõit kippus vägisi kujunema hiina propagandaürituste jadaks, mille kohta võib öelda, et ühe Euroopa riigi soliidsel turismifirmal poleks väärikas midagi sellist kaasa teha. Meie hiinapoolne giid pidi alati igast kohast võtma allkirja, et on meid sinna viinud, ja kui mõnest käigust loobuda tahtsime - kas või väsimuse tõttu -, oli sellega palju sekeldamist. Olympia-poolne giid Timo Monto tundus kogenud reisijuhina. Vahel vaimukate, vahel labasevõitu naljatustega valitses ta seltskonda täielikult. Muidugi ei taha ma teda süüdistada Shangri-La sõidu ärajäämises, küll aga selles, et ära jäi kogu tiibeti kultuuri käsitlev osa, mis ometi oli programmis ette nähtud. Seda oleks saanud korraldada, sest vaatamata kõigele polnud tiibeti kultuur kui selline Hiinas neil päevil ometi keelu all, kuid Timo ei vaevunud seda tegema, sest seltskonnas andsid tooni soome pensionärid, kellele oli enam-vähem ükskõik, kuhu sõita ja mida vaadata, peaasi, et oleks vaheldust ja "hyvää ruokaa". Mulle ja Olevile tegi asi muidugi tuska, sest me teame ju väga hästi, et kuigi tiibetlasi ei erista esmapilgul miski teistest "loodusrahvastest", on nad Indiast vahendanud ja suures osas ka ise loonud maailma vaat et kõige rafineerituma vaimse kõrgkultuuri, vadzrajaana budismi (tantrabudismi). Nii ei jäänud meil Oleviga muud üle kui võtta ise takso ja sõita ühte väikesesse tiibeti kloostrisse. Selle väravamajas oli terve trobikond mundris hiinlasi, kes lisaks piletile nõudsid meilt ka passe näha ja panid kõik andmed kirja. Kloostri suurim vaatamisväärsus oli õitsev kameeliapuu, mille istiku üks munk eluga riskides kultuurirevolutsiooni päevil hungveipingide käest päästis. Olen ühes oma eelmises reisikirjas öelnud, et kui inimkonna kaugem tulevik peaks olema hiinastumine, polekski see nii paha. Sellel reisil jõudsin järeldusele, et on küll. Seekord kogesin eriti teravalt hiina iseloomu varjukülgi: jõhkrust ja hoolimatust üksikisiku suhtes. Teel sain bussiaknast salaja pildistada ka hiina sõdureid, kes täiesti ilmselt ootasid edasisaatmist Tiibetisse.

Hiinas tasub vaadata üksnes maailma­tasemel vaatamisväärsusi. Meie reisil oli ainsaks selliseks ehk Lijiangi vanalinn oma arvukate poodide ja baaride ning kiviääristusega kanalitega. Eriti lummavaks muutus see linnake õhtupimeduses, kui süttisid sajad punased laternad ja ka räästaalused lõid nähtamatuist lampidest punakalt hõõguma. Baaridesse sissemeelitajatena töötavad nashide neiud. Siinsed nashid on väga omapärane rahvas, nende ühes hõimus valitseb praeguseni matriarhaalne kord: naised ei abiellugi ja seksuaalsuhted on täiesti vabad. Hiina mehed külastavad Lijiangi sageli ka lootuses nende naiste poolehoidu võita. See hõim olevat Hiinas kõige rikkam rahvas. Ühe teise baari ees oli sissemeelitajaiks aga hoopis iselaadne seltskond, hungveipingideks maskeerunud ägedad noormehed, mütside ees suured punased viisnurgad. Lõbu ja lusti kui palju! Aeg-ajalt läbisid rahvasumma patrullid, millistest kõige sügavama mulje jättis neljaliikmeline salk: teraskiivrid peas, roheliselaigulised sõjaväemundrid seljas, küljel rippumas pikad peened kumminuiad, kõige tagumisel automaat rinnal. Nii nad läksid lõdval rivisammul, valgetes kinnastes käed sama lõdvalt tõusmas ja langemas, läbi rahvasumma, kes neid samuti mingi lõdva ükskõiksusega läbi laskis.

Teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks olid kolm vana pagoodi Dali linnas. Nende taha rajatud uuem templikompleks mõjus oma monotoonsusega pigem rusuvalt: ühetaolised punased sambad, suured kivitrepid, siseruumides mõni üksik pilt või kuju. Ei saa võrreldagi tiibeti pühakodadega, kus seinad on viimse võimaluseni kaetud värvikirevate ja kujutlusvõimet ergastavate väge täis maalingutega. Igav nagu hiina tempel - võiks olla selline kõnekäänd.

Hiina edusammud, mida võisin näha - moodsad lennujaamad, õigeaegsed väljalennud, suurepärased maanteed, kõrghooned -, ei tekitanud vaimustust, vaid kõhedust, sest olen saanud teada, millise hinnaga need on saavutatud ja mis on selle forsseeritud arengu kaugem siht. Pool Hiina elanikkonnast ei saa praegu mingisugust arstiabi, sest ei jõua selle eest maksta. Tervishoiunäitajate osas on Hiina langenud tahapoole Kesk-Aafrika ühest vaeseimast riigist Tšaadist. Hiina peres on tütarlast alati peetud vähemväärtuslikuks kui poisslast ja kui nüüd on võimalik loote sugu varakult määrata, on abortidega jõutud juba selleni, et Hiinas on praegu puudu 135 miljonit abiellumis­ealist naist ja need hiina mehed, kel selleks raha, käivad hädaga Põhja-Koreast naisi ostmas.

Hiinal on täiesti ilmne siht allutada tulevikus kogu maailm. Praegu ei öelda seda just valjuhäälselt välja, kuid ei salata ka. Üheks põhjuseks, miks hiinlased inglise keelt ei oska, on nende tõrksus tunnistada seda rahvastevahelise suhtlemise keelena, nad ütlevad: "On naeruväärne, kui vähesed välismaalased oskavad maailma suurima kõnelejate arvuga keelt, meie keelt."

Lühinägelik oleks mõelda, et suure Venemaa selja taga elades tasub tunda kahjurõõmu selle üle, et idanaabrile teevad üha enam peavalu miljonid Siberisse imbuvad hiinlased. Hiina püüdluste osas peaksid kõik maailma rahvad olema märksa valvsamad, kui on olnud seni. Mina küll ei taha, et mu lapselapselapsed saaksid kord peksa halva hiina keele oskuse pärast - nagu see on praegu Tiibetis tavaline.

Kui Kantonisse tagasi jõudsime, oli seal lämbelt palav. "Kevad on meil siin lühike," naeratasid hiinlased, "nüüd algab suvi ja alles siis läheb tõeliselt kuumaks."