Keskajal prooviti värskete oblikalehtede söömisega ennetada skorbuudi teket. Ka meie esivanemate toidulaual olid kevaditi oblikalehed oodatud söögivaheldus. Sajandi-paari eest polnud oblikas meie aladel mitte niivõrd salati- kuivõrd leemetaim. Selleks, et supp kõhutäitena toekam saaks, lisati vastavalt kohalikele tavadele ja jõukusele keedusele rasva, kamarat ja tangu. Oblikasuppi keedeti mõnel pool Eestimaal ka piimaga, siis nimetati seda roheliseks leemeks.

Oblikasupi keetmine oli levinud ka läti, vene ja komi talunaiste seas. Laplased seevastu keetsid oblikalehti lausa tundide kaupa, kuni saadi rohekas püree. Saadud tihke keedus jahutati ning seda lisati põhjapõdrapiimale. Sellise lisandiga piim värvus rohekaks, muutus hapukaks, rikastus taimsete mikrotoitainetega ja säilis kaua.

Väga populaarne oli ja on värskete hapuoblikalehtede söömine nii Prantsuse kui ka Inglise köögis (salatid, kastmed, omletid, praelisandid) ning Bulgaarias (pirukatäidised). Et hapuoblika lehti saab koguda piiratud ajavahemikul, siis prooviti põhjapiirkondades neid ka mitmesugusel viisil säilitada. Kõige tavalisemaks viisiks oli lehtede pehmeks aurutamine ja saadud lehepudru säilitamine.

Vähem oli levinud oblikalehtede hapendamine või kuivatamine. Lehtedest pressitud happeküllast mahla kasutati vanasti ka piima kalgendamiseks.

Oblikhappe ristiema

Oblikalehtede firmatunnuseks on orgaanilistest hapetest tingitud hapukasmõrkjas maitse ja kerge sidrunilõhn. Lisaks oblikhappele on lehtedes veel ka õun- ja sidrunhapet. Kokku moodustavad orgaanilised happed lehtede massist kuni 2 protsenti.

Võrreldes looduses kasvava hapuoblikaga on kultuursortide lehtedes oblikhapet vähem.

Samuti on nooremad lehed happevaesemad võrreldes vanematega. Lehtede lühiajalisel keetmisel eraldub suur hulk oblikhapet keeduvette. Liigse oblikhappe probleemset mõju saab leevendada kareda vee või piimalisandiga, mis mõlemad sisaldavad piisavalt kaltsiumi.

Kõikidele värsketele lehtedele kohaselt on ka hapuoblikas rohkelt vett, ligi 90 protsenti.

Põhitoitainetest leidub nendes veel arvestatavalt süsivesikuid (kuni 5 protsenti), kuid nende maitse ei pääse hapete taustal lihtsalt maksvusele. Valke on lehtedes protsendi-paari piires, rasvu leidub vaid jälgedena. Oblikalehed on suhteliselt lahja toit, sajagrammine lehepunt väärindub meie keha energeetilises valuutas kõigest veerandsaja kilokaloriga.

Mikrotoitainetest tasub nimetada eeskätt vesilahustuvaid vitamiine, näiteks vitamiini C ja B-rühma esindajatest vitamiine B1 ja B2.
Samuti leidub hapuoblika aretatud kultuurvormide lehtedes arvestatavalt bioflavonoide ning karotenoidseid ühendeid. Viimased annavad ka lehtedele tavarohelisest erineva tooni. Mineraalühenditest on hapuoblikas ohtralt kaaliumi, mõnevõrra vähem fosforit, magneesiumi ja kaltsiumi. Kahe viimase elemendi täiel määral omastamist takistavad aga orgaanilised happed.

Kuidas süüa?

Kõige lihtsam ja kasulikum on tarvitada kultuuristatud hapuoblika värskeid lehti. Et neid aga pole aasta läbi saada, siis proovitakse lehti säilitada kuivatamise, külmutamise, suhkrustamise, hapendamise või soolamisega.

Kolme viimase säilitusviisi puhul tehakse lehtedest püreetaoline roheka tooniga ollus, mille välimus paljudele inimestele just isutõstvalt ei mõju. Meil hinnatakse hapuoblikat siiski värske kevadise toidulisana. Nüüdisajal lisatakse hapuoblika lehti salatitele, kusjuures lisaks silmailule ja toitvusele on lehed ka hapestaja rollis.

Oblikalehtedest võib keeta suppe, valmistada hautist, püreed, aedviljaroogasid, pirukatäidiseid, kohupiimatoite, munaroogi ning erilist rohelise värvusega hapumaitselist kastet. Oblikapüreed lisatakse ubadele, kartulitele ja teistele köögiviljadele.

Maitsetaimena kasutatakse hapuoblika lehti lihatoitude maitsestamisel, kusjuures hästi käib oblikalisand kokku kala-, linnu- ja vasikalihaga.