Nooruse kultus
Ega teagi täpselt, kust ja millal see kultus alguse sai. Igatahes Aasias seda küll ei leia. Ega ka muistsetest aegadest, antiikajast, keskajast või uusajast. Ikka on noored olnud kahtlased, ebakindlad, lollid, vastutusvõimetud. Enne kolmekümnendat eluaastat ei saa ju inimest ometi veel tõsiselt võtta!
Mida vanem sa oled, seda auväärsemaks sind peetakse - ja õigusega. Kogemused, tarkused, teadmised saavad ju olla vaid neil, kes neid on elu jooksul kogunud, eks ole.
Aga siis toimus Suur Prantsuse Revolutsioon, saabus romantism ning kõik pöörati pea peale. Järsku oli saanud noorusest voorus ja vanadusest viletsus. Tekkis progressi-usk, kõik pidi minema üha paremaks ja täiuslikumaks. Ja kes muud, kui noored pidid seda ju endastmõistetavalt edendama.
Tekkisid anarhistid, revolutsionäärid, ümberlükkajad, uuendajad - kõik noored või noori ärgitavad: noor-eestlased sealhulgas, näiteks. Kõik vana pidi kaduma ja vajuma, et uus saaks kasvada ja areneda.
Hea küll. Poeetiliste liialdustega võis ju veel leppida. Aga 20. sajandi teisel poolel läks asi juba täiesti hulluks.
Tekkisid iseseisvad noorsoo-liikumised, kommuunid, subkultuurid. Vanematega tülli minek ja kodunt põgenemine muutus staatuse sümboliks. Põlvkondade vahel pidigi olema igavene konflikt ja vaen.
Samal hetkel taipas seda ka ärimaailm. Tekkis hiigelsuur, vaid noortele suunatud majandusbuum, kõigepealt muusikatööstuse, seejärel kõikvõimaliku muu trenditeadlikkusele apelleeriva meedia ja kaubanduse näol.
Noorte ees hakati edvistama ja pugema, neid hakati ülistama, esile tõstma, iidoliteks tegema, samal ajal hoolikalt ja murelikult jälgides. Panused olid juba liiga kõrgele tõusnud. Iga vääratus võis põhjustada miljardilisi kahjumeid.
Ja tulemus?
Igas keskmises märulifilmis peavad noored olema "head" ja vanad "pahad". Noorte kohta ei tohi keegi midagi kriitilist ütelda või neile midagi pahaks panna. Vanemad peavad oma laste ees endid süüdi tundma, et pole osanud õigeti kasvatada. Samuti kool ja kogu haridussüsteem. ("Hey, teacher, leave the kids alone!") Popp ja noortepärane olek ruulib. Vastutustundetu ja süüdimatu käitumine on "in".
Iga teismeline peab vihkama oma vanemaid. Kui sa pole oma vanematega tülis või koguni armastad neid, siis pead seda varjama nagu kõige suuremat häbiasja. Sest see pole, juba oma viimased viiskümmend aastat vast, ammu enam trendikas. Ajad, mil ärisid peeti põlvest põlve, mil pojad jätkasid isa ettevõtet ("Puhk & Pojad", "John Wiley & Sons" jpt) on kauge minevik.
Sellele kipub lisanduma veel teinegi tendents: vanurite, "penskarite" põlastamine. Eriti tuntav on see Ida-Euroopa postkommunistlikes maades, kus pensionid on reeglina väga väikesed ning pensionärides nähakse tüütuid muidusööjaid ja parasiite. Arenenud lääneriikides on pensionile jäämine kadestamapanev saavutus, meil aga oleks see justkui viimane häbi ja teotus.
Aga see on vist juba teine teema.
