Eesti reporterid Gruusias lennukite tule all
Reporter Hardi Aaspõllu kajastab pommirünnakut Goris, mille keskmesse ta sattus:
"Rahutuste alates sain kontakti Goris viibiva Gruusia televisiooni võttemeeskonnaga, kes lubas mul endaga kaasa tulla. Gorisse sain sõbra punase autoga, mis ainsa liikuva vahendina maanteel oli nagu elav sihtmärk. Kohalesaamine kulges ilma suuremate takistusteta.
Kui olin võttemeeskonnaga kohtunud ja varustuse üles pannud, lendas üle meie peade esimene lennuk. Alguses me vaatasime, et ta lendab niisama ja võttemeeskond oli rõõmus, et on, mida filmida, aga siis toimus esimene pommiplahvatus.
Kohal olnud ajakirjanikud jooksid paaniliselt selle peale laiali, julgemad jooksid pommi suunas, et paremaid kaadreid saada.
Tänavanurkadel olid umbes kahekümnestes gruppides sõdurid valvel. Kui püssimehed varju otsima hakkasid, teadsin, et tuleb nendega liituda.
Siis toimus järgmine pommiplahvatus.
Kogu situatsioon oli nagu loterii. Taevas oli pilves ja ei olnud aru saada, kui lennukid lähenevad või millal pommitama hakatakse, aga sõdurid kuidagi tunnetasid seda. Kui nemad jooksma hakkasid, hakkasin mina ka. Mul polnud aega hirmu tunda, kogu situatsioon muutus nii kiiresti.
Varjusin leivapoe keldris, kust leidsin eest kaasreporteri. Pärast pommitamise raugemist püüdsime lähedal olevat silda ületada, et meediakeskuse juurde pääseda. Proovisime sillal auto peale saada, et kiiremini üle pääseda, aga autojuhid olid paanikas ja keegi ei julgenud peatuda.
Meediakeskuse juurest leidsin oma võttemeeskonna üles ning liikusime koos sõjaväebaasi.
Baasi ladu oli tuld võtnud ning kohati toimusid plahvatused. Lähedal olevad kortermajad põlesid samuti.
Hirmus rõve oli vaadata inimesi, kes olid üleni verega kaetud ega saanud üldse aru, kus nad on, kes nad on ning mis toimub. Seda, mis seal toimus, on raske sõnadesse panna.
Gruusia kaamerameeskond oli päev varem Lõuna-Osseetias snaipritule all olnud ja kaks päeva järjest sõjategevuses olla oli neile liig. Neli kilomeetrit Gorist väljas oli olukord rahulikum.
Võttemeeskond sai reportaaži ära lõpetada ja koju minna. Pärast millegi sellise koos läbi elamist tunnen, nagu oleksime väga head sõbrad.
11. august, kell 17.00 kohaliku aja järgi
Rünnakus hukkus umbes 20 tsiviilelanikku ja 40 sõjaväelast. Pihta said elumajad, sõjaväeehitised, teed ning koolid. Kuna elumajad olid sadakond meetrit sõjaväebaasist, arvab Hardi, et tegelik sihtmärk oli sõjaväebaas ning arvatavasti oli tsiviilelanike pommitamine juhuslik. Kui selles rünnakus hävis vaid pisike osa linnast, siis nüüdseks on Gori kannatanud palju ulatuslikuma hävitustöö all.
Rahulik on ka Thbilisis, kuigi täna öösel oli kuulda plahvatusi. Pommitatakse aga enamasti vaid sõjaväeobjekte ning seega üldist paanikat ei ole.
Toomas Thetloff: "Muud ei ole muutunud midagi kui ainult see, et tänavatele on ilmunud üllatavalt palju uhkelt riides tütarlapsi. Ja see, et kõigil on Gruusia lipp kohe tagataskust võtta, on ütlematagi selge."
Paljud Toomase ja Hardi sõbrad on juba sõtta läinud. Ilma koolituseta vabatahtlikke Gruusia sõjavägi vastu ei võta. Gruusia sõdurid on suhteliselt hea väljaõppega.
Kohalike seas levib erinevaid kuulujutte. Toomase sõnul arvatakse näiteks, et tegelikult on kokkulepe situatsiooni lahendamiseks juba olemas.
Üldine arvamus on siiski, et tegu on mängusõjaga, mida ei tasu väg a tõsiselt võtta. Grusiinid kurdavad, et nende poolel hukkunute arvu pole avaldatud. Üldine arvamus on, et "kuradile see Osseetia ja Abhaasia, peaasi et oleks rahu".
Eile õhtul toimus Thbilisis kohalike prominentide algatusel ning osavõtul rahumeelne miiting sõjategevuse lõpetamiseks. "Keegi ei hüsteeritsenud ega tõstnud ülemäära häält," kirjeldab Toomas. Peamine, mis tema sõnul miitingut iseloomustas, oli fossiilsete kütuste põletamine: nimelt olid platsi võtnud kohalikud rullnokad, kes kummi vilistades, krõpse süües ning õlut libistades miitingut jälgisid.
Kohal oli ka endine president Eduard Ševardnadze, kes küsimusele, kas rahu Gruusia ja Venemaa vahel on võimalik, vastas: "Pole teist väljapääsu."
Ja kui venelased kompromissi ei tee? "Küll teevad."
Gruusiasse kavatsevad Toomas ja Hardi jääda viienda septembrini. Nad usuvad, et sõjategevus lõppeb üsna varsti. Nad pakuvad, et Venemaa rünnakute eesmärk on Gruusiat klobida vaid niikaua, kuni president Saakašvili võimult kukutatakse ning venemeelne opositsioon võimule pääseks.
"Suhteliselt kalk nii mõelda, aga kui Prantsuse välisminister oleks konflikti alguses kohe mõne Vene pommi otsa koperdanud, oleks ta suutnud päästa väikse riigi väga suurtest kannatustest ja tuhandeid inimelusid. Huvitav oleks, kui Euroopas oleksid, vastupidiselt islamimaadele, enesetapu-rahutoojad, kes käivad kiirelt konflikte lõpetamas."
11. august, kell 20.00 kohaliku aja järgi
Kella kaheksaks oli olukord muutunud ning Lääne meediakanalite andmetel liikusid Vene väed pärast Gori ära võtmist juba Thbilisi poole. Toomas Thetloff kirjeldab olukorda: "Inimesed pakivad autosid. Tänaval on üldiselt vaikne, kuid mõningaid liikuvaid autosid on näha.
Helistasime suursaadikule, kes soovitas saatkonda varju minna."
Kui Thbilisis oli selle hetkeni flegmaatiline rahu, hakkas sõjapinge kohale jõudma siis, kui pangaautomaadid kinni pandi. Bensiinijaamades olid meeletud järjekorrad, kõik poed pandi kinni, mobiilivõrgud olid üle koormatud. Tänavad olid inimtühjad.
12. august, kell 10.00 kohaliku aja järgi
Toomas alles ärkab: "Magama saime alles kella poole viie paiku. Käisime kella kahe ajal linna piiri ääres, venelasi näha ei olnud. Algselt olid küll Vene väed siiapoole teel, aga siis keerasid nad otsa ümber ja liikusid Lääne-Gruusia poole. Mingit madinat öösel Thbilisis ei olnud. Praegu on olukord rahulik. Teeme süüa ja siis vaatame edasi, mis saab."
Hommikul oli parlamendihoone ees massimeeleavaldus, kus presidendile ning valitsusele oli toetust avaldamas umbes 40 000 inimest.
13. august, kell 14.00 kohaliku aja järgi
Hardi lõpetab kommetaariga: "Kuigi on tunne, et poliitilised jõud Euroopast käivad praegu Gruusias endale labast poliitilist profiiti lõikamas (kui välja jätta Eesti president, kellel seda vaja ei ole), on siiski kahju, et eile ei olnud kohal Soome presidenti, kelle tulekul oleksid kohal olnud kõik Euroopa Liidu presidendid, kellel on piir Venemaaga.
Ka on väga oluline, et kohalikule inimesele Gruusias jääks mulje, et just Lääs aitas neil tagada Gruusias läänemeelsete võimule jäämine, nagu oli ka Eestis pärast pronkssõduri-sündmusi."
