See pole etendus, see on igapäevane Kihnu elu.

Paari nädala eest käisid Kase Raili ja Matu Mare oma motikatega Jõgevatrefil (see on koht, kuhu igal aastal karvaseid motomehi kokku tuleb) ja sõitsid läbi Setu kuningriigi päevalt.
Hirmus karjumine läks lahti nii Jõgeval kui ka Setumaal, kui Kihnu naised M-idega kohale töristasid.

Raili: Muud polnud midagi, aga rattad läksid rongkäigus tuliseks. Ma mõtlesin, et kõrdisaba läheb põlema!"

Mare: "Miol oli siokõ oht, et küünläjuhe tahtis minnä silindri vasta ning mia pani lekist õllõpurgi juhtmõ ning silindri vahelõ. Aga purgist loksos tjõlk õlut kuuma silindri piäle ning suur aurupahvakas käüs ülepiä..."

Muresid olnud veelgi. Üks setu pillimees ronis mootorratta korvi, ei enam välja minna ei tahtnud, tee mis sa tahad.

Mare: "Aga no egä me ennäst käde ei anna na kergest kuamtõ."

Uiõ-Matu Mare (Mare Mätas) on Tartu ülikooli etnoloogiamagistrant, SA Kihnu Kultuuriruum juhataja. Kolme lapse ema. Talvel kudus kümme körti.

Vahepeal võtab körditaskust telefoni ja räägib mehega paar sõna. Mees on kaubalaeva peal ja parajasti Antverpeni kandis.

Kase Raili (Raili Leas), 1997. aasta EMi hõbe sumo absoluutkaalus. Oli kuus aastat Tallinnas raamatupidaja, siis madrus Vormsi laeval, vahepeal Kihnu Veeteede pearaamatupidaja. Ja enne, kui lapsega koju jäi, turismifirma juhataja.

Möödunud suvel pidas Raili ehtsad Kihnu pulmad, õiged traditsioonilised kahepoolsed Kihnu pulmad üle 13 aasta.

Kase Raili 55. aastast pärit M-72 käivitub esimesest paugust. Uiõ-Matu Mare 91. aastast pärit ratas M vajab paar-kolm korda löömist.

Raili on rahul.

"Vanad tüetäväd paramini kui uiõmad!"

Mare loeb enda sõiduki nõrgad kohad ridamisi üles.

"Küünli piäb terve aa vahetama ning gaasitross läks juuni algusõs... Kolvirõngad ond vahetõt... süütepuel ning..."

Raili: "Mio M ond ikka kordõs."

Kihnu saarel on sõidukorras mootorrattaid kolmekümne ringis. M-e on kaheksa-üheksa, ülejäänud on Ižid. Enamikul neist on külgkorvi asemel laudadest kokku löödud kast, sest sellega on hea kala ja võrke vedada.

Kes on Kihnu kõvemad motomehed?

Raili jääb mõttesse. "No kissi M-iga sõitvad viel? Pärna Viktor sõedab..."

Mare: "Nurga Piedu sõitis allõs, ta ond juba ligi üheksakümmen."

Raili: "Mere Marju isa käib mootorrattaga naisel tööl järel, Klähvi on korvis."

Mare: "Klähvi on see pisike koer?"

Raili: "Põlõ sie na pisike ühti!"

Vanasti oli Kihnu saare peal miilits, siis sõitsid naised, kiiver rätiku peal. Praegu ei ole naistel ei kiivrit ega ka luba, samuti ei ole mootorrattal tavaliselt numbrit küljes. Ja tuleb ette, et sõitjaid on rohkem, kui eeskiri ette näeb.

Railil näiteks oli Kihnu koolis hea ühte hoidev klass - neli õpilast. Kõik mahtusid soolomootorratta peale korraga lahedal t ära.

Kord sõitnud Mare kodust rahvamajja, 11 inimest ratta peal.

Mare: "Olõss ullu kedägi, tasa sõitõs viis-kuus tükkü sadula piäl, viis tükki korvis..."

Mina seda väga selgelt ette ei kujuta, aga tundub, et see on võimalik.

Mare: "Jueht ise piäb püstü olõma, käsipuud ond kua nda ligis ning..."

Raili: "Ega kiirus üle 70 suurt ei lähe. Siis tõmbab juba hinge kinni ja hakkab imelikku iält tegemä."

Vihm sajab, jalad lirtsuvad. Mare M-il ei taha kõik käigud hästi sisse minna. Raili sõidab läbi loigu ja tõstab jalad kõrgele üles. Kollastes keepides ja valgetes tossudes Soome ajakirjanikud (üks neist Javier Solanaga nagu kaks tilka vett) pildistavad, kärin taga.

Mare ajab vallamajas asju (nii Mare kui Raili on vallavolikogu liikmed) ja Raili räägib, kuidas ta esimest korda motika seljas käis.

Raili: "Ma olin üheksa aastat vana, kui küsisin onu käest Iž Jupiteriga sõita. Onu ei andnud.

Aga onu läks tuppa magama ning ma läksin sõitma. Teadsin, et esimene käik läks alla..."

Kihnu jutu protokollimine pole nali. Raili, arusaaja inimene, võtab hoo maha.

Raili: "Esimene käik läks alla ja rohkem ma käike ei teadnud. Sõitsin, esimene käik sees ja gaas põhjas mitu kilomeetrit, ratas suitses käes. Onu tuli välja ja oli väga tige."

Mare tuleb, kuulab ja vaatab maha. "Mina oma lugusid parem ei räägi."

Ja Raili jätkab.

"Teine sõit oli mul nii, et koolivend andis täitsa uhiuue Iž Planeta mu kätte ning ise istus taha. Ma lasksin järsku siduri lahti, esimene ots tõusis üles. Koolivend kukkus tagant maha. Ma sõitsin läbi aia vastu kuuriseina, täpselt kahe puu vahele."

Kui president Ilves tänavu suvel Kihnus käis, oli Mare tal mootorrattaga vastas, kolm last korvis nagu pääsukesed.

Raili ei tulnud - vihma sadas, väikest last ei saanud vihmaga korvi panna. Seevastu tuuritas M-iga kohale Lepiku Marge, vammus seljas. (Lepiku Marge võluv isik demonstreeris aastaid tagasi Ekspressi esindusele, kuidas jääaugust kala välja võetakse ja kutsus kevadeks tagasi Kihnu - öeldes, et kevadel saavutavad tema kehavormid absoluutse täiuse.)

Lepiku Marge pidi ka Jõgevale kohale sõitma, aga motikal kukkus korv mõni päev enne küljest ära. Kui Marge presidendil vastas käis, oli korv nööriga kere küljes kinni.

Vesi lendab, vihma sajab. Katrin Kumpani õlest kaabu paistab tee ääres kaugele ära. Ja Mere Marju (minu lemmik Eesti rahvusringhäälingus) on samuti näha - sehkendab turistidega. Küll on Kihnu aedades jorjeneid ja flokse!

Mare: "No mia riägi kua ühe loo. Mia oli 15 või 16. Oli märtsikuu, tie oli tattljõbe. Naabrid olid ostn omalõ uiõ Iž Planeta viie ning olid parajutõ kodont ää. Naabritüdrikuga tahtsimõ Ljõnakülä sõbrannalõ külä minnä. Sõitsimõ. Ning mia oli roolis, kui sõitsimõ metsävahel kurvist ljõbõdaga vällä. Naabritüdrik lendis üle korvi. Puu jäi korvi ning ratta vahelõ, suass enäm kudagi ratast käde. Traktor tõmbas ratta lahti. Koerv oli mõlkis, ratas enäm käüma ei lähess."

Puksieersime ratta naabripoeste juurõ, et nied ratta korda tieks, sua mõ õhtaks tahakohe viia.

Naabritüdriku emä oli õhtaks koo tuln. Ärkas üese üles: mis jõrmus koelkmine seal naabritõ juurõs käüb?"

Mare ohkab: "Peaks oma lapsed nii kasvatama, et nad selliseid tükke ei tee nagu ema."

Mare läbiligunenud põll tahab vahetamist ja Uiõ-Matu endises rehealuses (mis on nüüd mugav elutuba) laotab Mare oma põlled diivani peale välja.

Mare: "Siin on neid nüüd autoraha eest!"

Põllesid on Marel seitsmekümne ringis. Igapäevapõlled, on pidupäevapõlled ja on nn kallist seltsi põlled, mida pärandatakse ja mis võivad olla sada viiskümmend aastat vanad.

Põlled panevad Kihnu naisel silma särama ja käe värisema.

Mare: "Kartuleid koorides lükkab Kihnu naine põlle kõrvale, et see mustaks ei saaks. Kördi saab kududa uue. Kallist põlleriiet niisama kuskilt ei saa."

Kui kihnlased Gotlandil käisid, leidsid naised kangapoes just sellist neerumustriga riiet, mis kihnu kördiga sobib, ja veetsid poes ilmatu aja. Igaüks ostis jupi - seda, seda, seda, seda! - ja mehed ootasid bussis, õlut ka polnud.

Mare: "Kihnu on nii kogukondlik, et kui kellelgi midagi head on, tahavad teised ka - pole vahet, kas see on põll või on see mootorratas. Mandril on kõik suured egod ja tahavad teistest erineda. Aga Kihnus on teisiti."

Vihm järele ei jää. Sajab ja sajab.

Kilesse pakendatud Soome turistid istuvad õnnelikena veoauto kastis. Lehvitavad, pildistavad. Fotograaf Ingmar arvutab näppude peal, et paari­kümne aasta pärast oleme sama vanad nagu need, kaks kollase keebiga Soome lehemeest (kellest üks on nagu Solana).

Ja ikkagi - miks on motikad Kihnus nii hinnas?

Mare: "Talvõ, kui iä tulõb merepiäle, ond otsõ iä rattaga ülemere minnä."

Raili: "Ratas ond kergem kui autu ning jõvab maha karata, kui taris."

Mare viskab meid oma turtsuva M-iga sadamasse ja ruttab, jalad märjad, Norra fotograafi juurde, kes mõned Kihnu naised tingimata üles tahab võtta. Ja Raili kiirustab koju (tema M-72 ei turtsu), sest lapse uneaeg saab kohe-kohe läbi.

P.S.

Õhtul, kui Raili mahti saab, loeb tema ka oma põlletagavara täpselt üle. Ütleb, et natuke läks segi, aga saja ringis neid on.

Kihnlaste vähemalt 15 aastat vana sõnum Eesti rahvale

Kui kihnlane oma mootorratta Kihnus poe või rahvamaja juurde valveta jätab, turnib seal varsti mitukümmend turisti otsas. Turist Kihnus tee pealt eest ära ei lähe, kui auto või mootorratas tuleb. Kihnlane palub mandri-mehel mõelda, miks need asjad niimoodi on.