Gruusias käinud vabatahtlik: Punase Risti teesklemise süüdistused on jama
Peamised punktid:
- Punase Risti kolonni sappa jõuti juhuslikult, mitte planeeritult
- Vabatahtlikud ei väitnud kordagi, et nad on Punane Rist
- Kord küsisid sõjaväelased, kas nad on humanitaarabist, seda kinnitati ja see oli ka tõsi
- Alles Gori linnas sees olles kleepis grusiinist bussijuht bussile punase risti kleepeka, mille talle andsid Punase Risti töötajad
Allpool Margus Järve meenutused Gori-reisist:
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Kanal 2 proovis juba koos välisminister Urmas Paetiga Gorisse pääseda, aga nad jäeti esimese Vene valveposti taha. Nad hakkasid uuesti plaanima Gorisse sõitu, palusid isegi saatkonna abi. Seda aga ei tulnud. Juhtusin ka seda nurumist pealt kuulama ja arvasin, et võiksin ka kaasa tulla.
Kolmapäeva õhtul leppisime vabatahtlike rühma juhi Priit Heinsaluga kokku, et neljapäeva hommikul sõidan mina ja Heiki Valner Gorisse. Hommikul sõitsimegi baasist välja, peal meie ja kodanikeregistrisse minev grupp. Sõidu käigus said osad vabatahtlikud aru, et meil on plaan Gorisse sõita ja jäid samuti bussi - neid oli neli. Veel pean mainima, et Kanal2 tiimi lahkhelide tõttu asendas Erik Boltovskit hoopis üks päästeameti mees, Mulgimaalt pärit Andreas.
Bussijuht oli hea meelega nõus Gorisse sõitma, hiljem selgus, et see oli sellepärast, et tal elavad seal sugulased.
Hakkasimegi seitsmekesi Gori poole sõitma. Mingit läbipääsuplaani meil ei olnud. Pidime alguses esinema ikka ajakirjanikena, keda me ka tegelikult olime.
Poole tee peal jõudsime järele ühele kolonnile, mille ees sõitis vilkuritega "uazik", selle taga samasugune linnaliinibuss nagu meil ja veel paar sõiduautot. Võtsime neile sappa.
Esimese venelaste posti, mis asub Thbilisist 35 kilomeetri kaugusel, läbisime probleemideta. Teise venelaste posti taga, mis oli umbes 5 kilomeetri pärast ja umbes 20 kilomeetri kaugusel Gorist, asusid AP, Reutersi, Sverige TV jt ajakirjanikud - kaugemale neid ei lastud.
Kolonn peatati kinni. Põhijutt käis ilmselt esimeses autos. Kõik kolonni autod kontrolliti läbi. Meie bussi sisenes üks Vene „rahuvalvaja" ja küsis, kas me oleme humanitaarabimissioonist. Meil jäi üle ainult noogutada.
Kolmandas postis kontrolliti buss veel kord läbi - see vast oli 10 kilomeetrit enne linna, aga see mees ei küsinud minu mäletamist mööda üldse mitte midagi.
Rõhutan - meie bussil puudusid igasugused Punase Risti märgid, nagu puudusid ka Eesti lipud, „Stop Russia"-kleepekad ning meil ei olnud seljas Gruusia sõjaväe vormirõivaid meenutavaid tööriideid.
See, et olime Punase Risti kolonni taga, selgus alles siis, kui kolmanda ja neljanda posti vahel sõitis kolonnile vastu auto Gori haiglast, millel olid Punase Risti tunnused. Siis hakkasime pihta saama, et oleme Punase Risti kolonni taga. Oletada võisime Punase Ristiga seotust muidugi varem.
Sõitsime linna servas asuva sünnitushaigla juurde. Seal nägime me ka meie bussiga sarnanevat bussi lähemalt. Sellel olid ees Punase Risti kleepekad, mis meie bussil puudusid.
Seal veeti ka muud abi - linna lasti sisse ÜRO-Euroopa Liidu toiduabi, hiljem nägime ka OCSE vaatlejate autosid.
Sünnitushaiglasse toodi uus grupp õdesid ja medikamente. Rääkisime nende bossidega natuke juttu ja selgitasime olukorda. Siis avaldasime soovi neljaks tunniks linna jääda ja palusime, et „uazik" meid linnast välja eskordiks.
Bussijuhile anti vahepeal ka meie bussi jaoks Punase Risti kleepekas. Aga me olime juba siis Goris sees. Ja kui see oleks olnud nii vale, siis ei oleks ju meile seda kõrvalt bussist antud?
Aga linnas meid kordagi ei kontrollitud, kuigi Vene masinaid kohtasime linnas õige mitu korda. Meid pommisid rahatud vanad naised, kelle me andsime raha ja vähest toidupoolist (paar virsikut ja juustukooki), mis me olime kaasa võtnud.
Tunni aja pärast kohtasime taas „uaziku" juhti - bossi. Ta ütles, et me peaks linnast tunni jooksul kaduma. See meile ka sobis, sest oli väga palav. Miks - seda ta ei selgitanud. Kuid lisas, et me saame ise hakkama.
Peatusime 5-korruselise pooleldi ärapõlenud maja ees. Osad meist läksid sinna lähemale luusima ja mingil hetkel trehvasid Vene sõduritega, kes hakkasid kiirelt neile lähenema. Nad jooksid bussi ja me sõitsime kiirelt minema.
Hakkasime vaatama, et asi muutub imelikuks, aga leidsime siiski aega külastada Stalini majamuuseumi. Meie bussi tuli üks kohalik grusiin, kes näitas meile Gruusia lagastatud sõjaväebaasi. Samal ajal käis bussijuht oma sugulaste eluaset vaatamas - see oli ilmselt korras ja ka tema sugulased olid oma kodusse sama päeva hommikul tagasi jõudnud.
Tagasiteel kontrolliti meid taas kaks korda. Vaadati isegi pinkide alla, aga mida otsiti, seda aru me ei saanud.
Fakt on see, et meilt kordagi dokumente ei küsitud, muidu oleks me pidanud näitama oma Eesti passe.
Kokkuvõttes oli see üks suur lotovõit, et me Gori linnas käidud saime.
