Ma ei ole ainus, keda sellised numbrid, sarnased faktid ja pidev plastpakendiuputus köögis on pannud tõsiselt mõtlema plastiku tarbimise vähendamise võimalustele. Internetis võib leida terveid suhtluskeskkondi, mille ainus eesmärk on koondada plastmassist loobujaid üle maailma.
Seal vahetavad nad teadmisi plasti keskkonnamõjude kohta ning annavad üksteisele loobumisalast nõu. Suur osa neist on koguni nii pühendunud, et üritavad leida asendust isegi plastmasshambaharjale ja rääkida ära oma apteekreid, et need rohupurke taaskasutaksid. Samateemalisi blogisid on veebis ilmselt juba sadu.
Lihtsalt kõik need keskkonnast hoolivad inimesed, nagu nüüd minagi, on mingil hetkel märganud, et plastikpakendid on end massiliselt kogu poodides müüdava toidu ümber mässinud, haaranud totaalse kontrolli vorstikeste ja salatite üle.
See on nagu mingi läikiv hiigelkilevõrgustik. Hiiliv pakendite diktatuur, mis nagu nad kõik, lõpetavad rentslis räpase risuna ja saastavad meeletult keskkonda.
Kuidas saaks sellele hullumeelselt suurele prügi tekkele ise võimalikult vähe kaasa aidata? Kas ma saan suure kaubaketi poest osta toitu nii, et sellega koos plastmassi koju ei too?
Proovime järele.
Võtan sadamakeskuses asuvasse Rimisse kaasa tallinlanna Triin Soku (27), kes on juba mitu aastat ostnud oma toidukraami põhimõttel, et see oleks tervislik ja et sellega tuleks kaasa võimalikult vähe kilet ja muid plastmaterjale. Samas ütleb temagi, et null-plastikukogusega elamine ei tule välja ka temal.  "Aga ma pole ka täielik ökohull," naerab Triin laginal.
Triin on vanalinnas keskaegse tarbekauba poe juhataja. Parajasti on tal jalas kummikud ja peas rätike, sest pärast poeskäiku läheb ta seenele.  
"Vaata siin poes ringi, kõik pakitakse kilesse. Mõttetut ülepakendamist on nii palju ja sellest tekib nii palju prügi. Mina eelistan asju, mis on taaskasutatavas pakendis või millel on võimalikult vähe pakendit," selgitab Triin.
Seega peaksime plastpakenditest loobumise põhimõtete järgi valima klaas- ja paberpakendis kaupasid.

Leib-sai
Peaaegu kõik nad on ju kiles. Vaid ühe firma kaup on paberpakendis, aga ka sellel on plastkinnitused. Poeketi enda pagarite küpsetised on aga lahtiselt ja neid saab osta küll. Pisiprobleem on muidugi saialeti kileaknaga paberkotid, aga sellest võib vahest üle vaadata? Saia, tõsi, kallima kui tavalise, saab siit igatahes pisimööndusega kätte.    
Triin räägib, et turul ja osades poodides (Tallinnas nt Pirita Selveris) on müügil pakendamata ka tavalist saia ja leiba, mis on värske ja mõnus. Läheme edasi.

Puuvilja-juurviljalett
Okei, banaane kilekotti ei pane, aga mida teha tomatite, viinamarjade ja õuntega? Veerevad ju kotis laiali ja lähevad katki. 
"Ei lähe. Sa saad nad ju panna nii, et ei lähe. Mina panen kõik lahtiselt korvi, mõnikord kõik asjad ka ühte kotti ja erinevate asjade kleebised sellele peale," seletab Triin.
Seejärel tapab Triin oma pilguga mustale plastalusele kilesse pakendatud juurviljad.
Salatit, rohelist sibulat ega tilli ei saa poest osta, kõik on kiles.
"Neid saab lahtiselt ainult turult", kinnitab nördinult ka Triin.
Õnneks on praegu värsket kurki - Eestis kasvanud pikk kurk on ju alati kiles. Samas, nagu ütleb Triin, on poolakate kileta kurkide ökoloogiline jalajälg suurem - laias plaanis tuleb tegelikult arvestada ju ka transporti ja selle mõjusid.

Kulinaarialett
Küsin müüjalt kohe ära, et asi oleks selge.
"Tere. Kui ma tulen oma salatikarbiga, kas te panete sinna salati sisse?"
Müüja: "Ei pane."
Mina ja Triin: "Aga miks?"
Müüja: "Tervisetalitus ei luba meil panna. Meil on nõuded, me täidame neid."
Salat ja muu laialivalguv valmistoit jääb kulinaariast ostmata. Triin ütleb, et tegelikult ongi ise süüa teha palju tervislikum - eeltöödeldud materjalidest kokku miksitud roogadest on vitamiinid ju ammu läinud.
Tegelikult võib mõnes väiksemas poes oma-karbi-tehing läbi minna, blogides soovitatakse oma kodupoe tuttavalt müüjalt igatahes järele pärida.
Vorsti, liha ja kala saab aga kulinaarialetist kenasti osta. Tuleb paluda oma valik paberisse pakendada ja kui tahtmist, ka viilutada lasta. 
Teatan siinkohal Triinule oma isikliku mõttetute pakendite tabeli esikoha laureaadi: "Minu meelest on kõige hullemad need kümne vorstiviiluga pakendid! Palju keskkonnasäästlikum oleks lati kaupa vorsti osta."
"Jah! Parem on tõesti osta suurem tükk, aga mitte liiga palju. Parajalt, et toit halvaks ei läheks. Letis saab ju lasta asjad väiksemaks lõigata. Letist ostmise eelis on ikkagi see, et sa saad ise valida, missugusesse pakendisse toit pannakse.
Kusjuures, mina ostan ka hakkliha lahtiselt või torus, aga kindlasti mitte mustal plast­alusel."
Kileta viinerid paberisse, korvi ja edasi piimaleti juurde.

Piimatooted
"See on kõige raskem lett, siin ma patustan kõige rohkem. Mulle õudselt meeldivad need Emma kreemid, aga seal on alumiiniumkaas - sellega ei tee midagi, alumist plastosa saab pakendiringlusse viia."
Piimaleti ees jääme täiesti nõutuks. Kõik on kiles. Hakka või tõesti talumeeste käest purgiga piima hankima, nagu vanaema maal teeb. Täna jäävad piimatooted ostmata. Kui oleks vaja, saaks sealt vaid taluvõid.
Nii on ka Triin sunnitud piima ostma kilepakendis, sest selle pakend on ökonoomsem kui tetrapakend.
Jogurtit soovitab Triin osta pigem suures pakis, sest rusikareegel on, et mida väiksemas pakendis on toode, seda rohkem tekitab see prügi.
Kõige hullemad pakendibossid siin letil on minikohvikoorekesed - plastpakike, alumiiniumkaaneke, kilepakend. "Õudne!" ahastab selle peale Triin.      
Kodujuustu saab Triinu sõnul osta turult lahtiselt oma kilekoti või karbi sisse, samuti kohupiima ja hapukoort.
"Pesed oma kilekotte?"
"Jah! Muide need kotid, mis on puuviljaleti juures, on hästi nõrgast materjalist ja lähevad kergesti katki. Sellega ei saa enam mitte midagi teha ja neid ma ei võta." Just neid ei saa Eestis sisuliselt ka taaskasutada, nii et enamik neid üheööliblikaid satub lõpuks prügilasse, hullemal juhul ka merre ja metsadesse. Sealt edasi juba loomade organismi mürgitama. 
Aga veel siit letist: majoneesi ostab Triin klaaspurgis. Munad on õnneks taaskasutatud papis ja need lähevad kaubaks.

Kuivained, purgitooted ja joogid
Kuigi enamik makarone on kiles, leiab riiulinurgast ka pisut kallima pappkarbis pasta, millel on väike kileaken. Spagetid saab igatahes korvi pista. 
Riisi täna osta ei saaks, aga Triinu õpetuse järgi vaatan järgmine kord kindlasti seda, et võtan kilepaki, mitte pappkarbi, kus on veel neli kilekotti sees. Sama põhimõte käib ka pelmeenide kohta. 
Jahu ja soolaga probleeme pole. Ketšupi ostan klaaspudelis, samuti õli. Triin ütleb, et tema hoiab isegi oliiviõli pudelid alles ja saadab need vanaemale, kes paneb sinna mahla.
"Kas sa mahla jood?" küsin Triinult.
"Jah," ja vaatab kurvalt tetrapakkide armeed. "Neid on saada ikkagi peamiselt tetrapakendites, mis on halb." Porgandimahlakese saan siiski korvi panna.   
Enne maksmist kiikame veel korraks hügieenitarvete poolele.
"Mina olen jälginud WC-paberi ostmisel põhimõtet, et ostan rullipaki, kus on rohkem paberimeetreid. See tuleb isegi odavam kui õhukesed rullid," ütlen Triinule.
"Mina jälgin ka, et see oleks taaskasutatud paberist."
Köögipaberit ja pabertaskurätte Triin ei osta. "Mul on köögikäterätik olemas, mille ma ära pesen. Nina pühin tekstiilist taskurätikuga.
Enamiku kosmeetika puhul alternatiive pole. Sa ei saa ju šampoonist loobuda. Superökoinimesed muidugi ütlevad, et pese tahke šampooni või seebiga, mina nii öko ei ole."
Kassas vaatan, et korv saigi toitu täis, nälga igatahes ei jää. Rohkem pidi poest ostma tooraineid, mille soodne hind kompenseerib paar kallimat toodet - nii et ostusumma jääb isegi 200 krooni ringi.
Lahtiste tomatite ja paari kurgi kohta müüja midagi ei öelnudki. Ei tahtnud neid hämmastaval kombel isegi kilekotti panna.
Ja tomatid jäid riidest kotis kuni koju jõudmiseni terveks!

Naftast saab plastik ja plastikust fliis
Harri Moora
Säästva Eesti instituudi programmijuht
 
Plastpakendite osakaal meie prügikastides: Tavainimeste prügikastis on plastpakendid valdav osa, sest need on väga mahukad. Suur hulk plastist karastusjookide pakendeid küll kogutakse ja taaskasutatakse, aga muu plastpakend (kilekotid, jogurtitopsid jms) läheb siiski valdavalt prügimäele.
Kuna enamik toiduaineid on tänapäeval plasti pakendatud, siis tavainimesel tekkivatest plastjäätmetest on enamik toiduainepakendid. Eri sorti pehme kile taaskasutamine on kõige raskem, sest see on väga määrdunud ja selle väärtus teisese toormena on madal. Tulevikus peaks tekkima kindlasti võimalus sellised jäätmed ära põletada - see on ju oluline energia tootmise ressurss ja selle äraviskamine energia raiskamine!
Plastpudel on samas väga kõrge väärtusega tooraine, millest tehakse hiljem näiteks fliise, tekstiili, aga ka uusi plastpudeleid. Samas, viimaste aastatega on inimesed hakanud tarbima meeletult palju pudeldatud vett, mis on täielik hullumeelsus ja väga keskkonnavaenulik.

Plastiku keskkonnamõju: Pakendamiseks on see ju kõige parem materjal - viletsa pakendimaterjali puhul läheb palju toiduaineid riknema ja selle tagajärjel on ka keskkonnamõju suur. Kõige suurem plastiku keskkonnamõju on aga, et seda ära visates raiskame väärtuslikku toorainet. Plastik tuleb ju otseselt naftast.
Plastjäätmed tekitavad väga suurt visuaalset reostust ja prügistamist.
Kuna see laguneb aastakümneid, mõjutab plast loodusse sattudes sealset elukeskkonda. Rootslased on leidnud, et merekajakate magu on kilepakendit täis, nii et see on väga suur probleem vee-elustikule. Kui maapinnalt kogutakse see veel kuidagi kokku, siis väga palju satub plasti merre, kaasa arvatud Läänemerre. Näiteks Vaikses ookeanis on loksuvat plastisodi täis Euroopast suurem piirkond.

Milline pakend valida? Kindlasti peab pakend olema optimaalne ehk täitma oma rolli, aga seda ei tohiks olla liiga palju - praegu toimub toodete massiline ülepakendamine. See on ka meie oma valik, et kas me ostame teepaki, mis on kolmes eri pakendis või ühes. Seepärast ei tulekski toodet ostes järgida niivõrd pakkematerjali kui juhtmõtet "vähem pakendit".