Ekspressi persoon: Eppp
Nii nagu Sarumanil on Epp Petrone suureks trumpkaardiks tema hääl. See on pehme, usaldust äratav ja mahe, ühegi häiriva lisandita. Selline hääl, mis tuleb su kõrva juurde otsekui truude silmadega koer ja toetab su põlvele oma musta, niiske nina.
Kui nüüd keegi ei teadnud, kes on Saruman, siis Saruman oli Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogias erilise kõneanniga võlur, kes langes ühel hetkel pimeduse köidikuisse. Ja võib julgesti öelda, et Petrone ühenaisekirjastuse Petrone Print kants Tartu Toomemäe veerul asuvas imearmsas "päkapikuakendega" 19. sajandi majas külvab Eesti raamatuturul vähemasti samasugust ärevust kui Sarumani Raudlinnast tõusev must suits Tolkieni päkapikkude, haldjate ja kääbikute seas. Kust on see malbe kanepist kingi kandev kahe lapse ema saanud sellise läbilöögijõu, et suudab pidada blogi, kirjutada Postimehele iganädalast kolumni, koostada voldikut e-ainete ohtlikkusest - teos, mida varsti suuremates kaupluseketti des tasuta jagama hakatakse - ja välja anda ühe bestselleri teise järel? Jumal teab, mis plaanid tal veel olla võivad!
Plaanid on suured. Petrone Prindi uusim teos, kõigest mõne päeva eest ilmunud Liis Kängsepa "Minu Argentina" on Apollo müügiedetabelis juba kaheksas, Rahva Raamatus seitsmes. Veelgi edukam on Anna-Maria Penu "Minu Hispaania", millel müügis juba kolmas trükk. Epp Petrone isiklik teos, aastatepikkuse blogipidamise põhjal koostatud "Minu Ameerika" ja "Minu Ameerika 2" on müünud 4000 eksemplari - saavutus käpikusuuruses riigis, kus kõik, kelle raamatute müügiarv ületab tuhandet, on saanud maha enam-vähem bestselleriga. Ja kullasoone avastanud Petrone kavatseb edukat "Minu..." sarja jätkata - koostööettepanekud on juba saadetud enam kui kahekümnele eestlasele, kes elavad ühes või teises välisriigis. Veidi enam kui aastavanuse kirjastuse osakapitali on kavas laiendada, tänavu sügisel kavatseb Petrone tööle võtta viis inimest.
Temale, Karksi-Nuiast pärit tüdrukule, oli raamatutel suur roll juba lapsepõlves. Raamatukoguhoidjast ema kõrval sai läbi loetud kõik "Maailm ja mõnda" sarja teosed. Maailm oli tüdruku enda jaoks esialgu veidike kitsas, sest perekond ei tihanud tütart väga reisima lasta, kuid pärast 16aastaseks saamist vanemad leebusid ning 1991. aastal rändas Epp koos sõbrannaga Balti Vabaduse kõnni raames jalgsi Tallinnast Vilniusse. See oli päris ohtlik ("Päev enne seda, kui pidime ületama Läti-Leedu piiri, rünnati sealset piirivalvet omon-laste poolt!"), kuid vaieldamatult unustamatu. "Siis ma tundsin, et unistused hakkavad täide minema."
Rännanud on Epp muidugi kõvasti. 90. aastate lõpus müüs ta äraelamiseks Lõuna- Euroopa turgudel ehteid, et veidi hiljem, aastal 2002 sagris juuste ja hipiseelikuga vabakutselise ajakirjanikuna Lõuna-Indias seigeldes endal 20 ruupia (umbes 5 krooni) suuruse igapäevase toidurahaga hinge sees hoida - selle summaga sai isegi Indias vaid ühe söögikorra ning nii käis Epp ašramis vabatahtlikuks, et seal hommikuti ja õhtuti toiduaineid hakkides ka ise mõni oakaun suhu pista. Siis tegi eluratas aga järske pöördeid: abielu ajakirjanik Jaan Väljaotsaga lahutati, Petrone kohtas oma uut abikaasat - ameeriklast Justin Petronet (töötab, üllatus-üllatus, samuti ajaki rjanikuna, toimetades praegu oma Tartu kodust iganädalast biotehnoloogia uudiskirja) ja kolis USAsse.
Uudishimulikud teavad meediainimeste armastusest ja kirglikust pereelust enamvähem kõike, sest USAs koduperenaine olles asus Epp aega sisustama blogipidamisega. Tema menukas ajaveeb ei teinud saladust Ameerika-Eesti segapere igapäevaelu rõõmudest ega raskustest ega värvikaist juhtumistest New Yorgi lähistel asuvas aedlinnas, kus sageli kandvad rollid eestlanna Itaalia päritolu ämma ja äia kanda. Tänapäeval on Epp blogindusest veidi tagasi tõmbunud, kuid avameelsuse hinda tuleb siiani maksta - vahel, ütleb Petrone, mäletavad juhututtavad või võhivõõrad mõnd lõiku tema Ameerika-elust sootuks paremini kui ta ise. Oma vanema tütre Marta (4) blogi ongi Epp sootuks "luku taha" pannud - hoiatavaid märke läks selleks tarvis kaks: esiteks sattus tütre blogi kriitikatule alla Irja ja Inno Tähismaa kurikuulsas ajaveebis ("Aga ära sa seda kirjuta, muidu saame mõlemad sitakahuriga," ohkab Epp) ning teiseks paluti Martalt ühes Tartu kohvikus varsti autogrammi.
("Tram", signeeris Marta fännide antud kaardi tagurpidi ja üht a-d unustades.)
Kuid neil usinail blogipidamisaastail mõtles Epp juba uuele kavale - kirjastamisele. Luges oma lemmikuid (Bill Bryson, Haruki Murakami, Peter Høeg, Margaret Atwood, Michael Ondaatje) ning kogus hoogu ja ideid.
Otsustavaks sai kogemus pärast Ameerikast tagasitulekut, kui Epp Kirjastuses Pegasus oma romaani "Õun ära süüa?" välja andis. "Ma polnud üldse rahul, kuidas minu kui autoriga tegeletakse, kuidas tekst oli ära toimetatud nõmedalt," ohkab ta. Nüüd, raamatueelarveid näinuna, teab Epp mõndagi ka sellest, kuidas autoritel honoraridega nahka üle kõrvade tõmmatakse. "Olen kuulnud praegu juba ka sellist juttu, et rikun turgu, kuna maksan liiga head honorari."
Kuid sellel edulool on oma teatud varjukülg.
Kuigi Epp on raamatu "Roheliseks kasvamine" autorina tuntud maheinimene, kes tunneb õudu e-ainete ees ning eelistab planeeti koormavale loomalihale ubadest ja kukeseentest keedetud mahesuppe, pole kõik Petrone Prindi raamatud trükitud sugugi vanapaberile. Gutenbergi masinasse lähevad ikka ehtsad puud ja põõsad. "Hea küsimus, et miks - ma olen seda teemat koosolekul tõstatanud," ütleb Petrone vaikselt. "Tegelikult on ümbertöödeldud paber palju kallim kui tavaline - see on selline paradoks. Ma annan endale aru, et ma ei ole tegelikult väga puhta südametunnistusega ökoinimene," jätkab Epp ülestunnistuste lainel, sedakorda juba oma isikliku reisikirega seoses. "Sel hetkel, kui lennuk õhku tõuseb, tean ma mõistusega, et lendamine on patt - aga südamega ma seda ei tunne."
Ka tänavu talvel kavatseb ta minna perega kuueks nädalaks taas Ameerikasse - kui saab kirjastuse asjad selleks ajaks kellelegi teisele delegeeritud. "Ma tean, et on inimesi, kes hoolivad keskkonnast ja kellel samal ajal silmad kiirgavad peas, kui on võimalus reisile minna - ma mõtlesin, et nad on samasugused variserid nagu ma ise. Ja siis ma sain aru, et see on ühe ja sama asja kaks poolt. Sa hoolid maailmast ja tahad, et ta alles jääks, ja teiselt poolt sa tahad teda ka vaatama minna. Sulle ei piisa teadmisest, et kuskil on Aasia või Aafrika - sa tahad seda ka oma silmaga näha."
Inimesena, kes suudab leida pehme ja lepitust otsiva seletuse praktiliselt kõigele, millega elu kokku viib, ja t äis kirjutada praktiliselt igasuguse mahu (tema magistritöö meenutas kaalult kuuldavasti romaani ning hiljem Eesti Naises töötades armastas Epp kabineti teises otsas istuva ülemuse Katrin Streimanniga plõgistades e-kirju vahetada, ikka päevad otsa ja nii, et näpud villis), pole Epul ilmselt teemapuudust ette näha. Ka praegu kobab ta oma piire kahe uue isikliku teemaga: "Esiteks ma õudselt häbenen oma sõprusringkonnas, et meil käib koduabiline, aga miks ma seda häbenen, seda vastust pole mul veel välja mõeldud, ning teiseks tahan ma ühel hetkel kirjutada rinnaga toitmisest."
Seda lauset alustab ta veel ajakirjanikuna, vihjates, et ehk oleks see sobilik artikliteema, kuid pärast üürikest pausi jätkab nii nagu värske kirjastaja puhul ainuvõimalik.
"Kes teab, võib-olla tuleb sellest hoopis raamat."
