Kuu aega hiljem astus 28aastane Sarapuu New Yorgi sadamas Ühendriikide pinnale. Tema kutsuja ning tulevane tööandja oli USA sõjaministeerium.

Ameeriklastel polnud aimugi, et Sarapuu valetas. Erinevalt ankeedis kirjapandust teenis ta 1941-1942 lühikest aega Saksa armees, sealhulgas sõjaväeluure Abwehr erirühmas.

Jänkid kogusid teadlasi
Sarapuu värbamine oli osa Ameerika sõjaväeluure operatsioonist "Paperclip" (Kirjaklamber), mis toimus president Harry Trumani käsul.

Eesmärk oli leida üles kõige nutikamad Saksa teadlased ning kutsuda nad USAsse tööle. Kuulsaim ülejooksik oli raketikonstruktor Wernher von Braun, kellest sai USA kosmoseprogrammi juht.

Sarapuu oli õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja lõpetanud 1945 Saksamaal Freibergi mäetööstuse akadeemia. Temasugune noor, pühendunud teadlane sobis ameeriklastele suurepäraselt. Sõjaministeerium suunas ta Missouri mäeakadeemiasse teadustööd tegema.

Lisapalka maksis Sinclairi söekompanii, mis kuulus Ameerika suurimate hulka.

Sarapuu lugu selgub tema julgeolekukontrolli toimikust, mida hoitakse USA rahvusarhiivis. Toimikusse on kogutud isegi tema poolt sõpradele saadetud kirju ja foto, kus ta poseerib koos abikaasa Erna ja pooleaastase poja Peetriga.

Detektiiv uuris eestlaste pereelu
Saksamaal nuhkis ameeriklaste ülesandel Sarapuude järele detektiiv Olaf Richter. Teda huvitasid nii poliitilised vaated kui ka eraelu.

Lesknaine Adele Täht kiitis Sarapuud kui abivalmit meest: "Ta valmistas minu poja erakordselt kiiresti ette gümnaasiumi vastuvõtukatseteks." Inseneri poliitilistest vaadatest teadis Täht, et tegemist on "suure antikommunistiga".

Sindelfingeni Eesti kooli juhataja Parfeni Valgemäe rääkis Sarapuust ülivõrdes: "Kui tema esimene poeg sündis, poleks ma suutnud õnnelikumat ja hoolitsevamat isa ette kujutada."

Serblasest perekonnatuttav ­Dusan Pavlovic iseloomustas Sarapuude abielu kui harmoonilist. See põhinevat pigem tunnetel ja armastusel kui vaimsetel ja kultuurilistel ühishuvidel.

Nuhkide nappus takistas jälitamist
Juulis 1948 pani kolonel W. L. Fagg punkti Sarapuu kohta koostatud julgeolekukontrolli raportile: "Olemasolevate andmete põhjal pole ta sõjakurjategija ega veendunud nats ning ei kujuta tõenäoliselt ohtu Ühendriikide julgeolekule."

Peagi hakkas Sarapuuga tegelema Föderaalne Juurdlusbüroo FBI. Salaagendid küsitlesid kümneid inimesi: naabreid, kolleege, poemüüjaid ja isegi talle neljarattalise müünud autokaupmeest. Enamik uskus, et Sarapuudest saaksid suurepärased USA kodanikud. Leidus ka sapiseid hinnanguid.

Proua Grace Houghtaling oli eestlastele korterit rentinud. Kuigi pere pidas ennast puhtalt üleval, ütles ta üürilepingu üles. Naist häiris, et Sarapuud "räägivad ainult saksa keeles".

Tööandja Dean Wilson kurtis, et Sarapuu asus söekompaniisse 200dollarilise kuupalgaga. Peagi küsis ta 50 dollarit juurde. Wilsoni meelest oleks eestlane pidanud enne palgatõusu soovimist vähemalt aasta otsa ootama.

"Arrogantne sakslane"
Üliõpilane Eugene Steel rääkis, et talle Sarapuu ei meeldi. Steel nimetas teda "tüüpiliselt individualistlikuks ja arrogantseks sakslaseks".

FBI kaevas välja isegi fakti, et enne Saksamaalt lahkumist tasus proua Sarapuu paar arvet kehtetute riigimarkadega. Tema mees maksis sel moel tekkinud võlad vastuvaidlematult kinni.

Sellised pisiasjad ei seadnud Sarapuu usaldusväärsust kuidagi kahtluse alla. Ainsana jäi umbusklikuks sõjaväeluure kapten L. W. Albright. Kuigi Sarapuu pidi pikemad reisid võimudega kooskõlastama, oli ta korra sõitnud ette teatamata üle osariigi piiri Minnesotasse.

Sarapuu pidi andma oma kirjad sõjaväeluurele läbilugemiseks. "Ta kirjutas eesti keeles, mis on segu slovaki ja saksa keelest, ning ühes tundmatus keeles," hädaldas Albright. "Üks tema kirjadest saadeti Californiasse sõjaväe keeltekooli tõlkimiseks, kuid midagi kahtlast sealt ei leitud."

Albright soovis panna Sarapuule kolmeks kuuks saba taha, et veenduda, mis mees ta õieti on. Kapteni meelehärmiks ei jätkunud nii põhjalikuks jälitamiseks nuhke.

FBI eriagent saab koostöölubaduse
1951. aastal võttis FBI Sarapuu uuesti luubi alla. Ameeriklased kartsid, et venelased võivad Saksamaalt toodud insenere ümber värvata.

FBI otsustas, et Sarapuuga võtab ühendust kogenud eriagent ­Benjamin W. Borne, kes käitub eestlasega viisakalt.

Borne palus Sarapuul lugeda ette kõik oma välismaal elavad sugulased. Sarapuu pihtis, et pole oma Eestisse jäänud ema Helenega pärast 1946. aastat suhelnud. Poeg kartis, et Ameerikast kirja saamine võiks emale pahandusi kaasa tuua.

Sarapuu lubas koheselt teatada FBI-le, kui ta kuuleb midagi kommunistlikest spioonidest. Eriagendile jäi eestlasest hea mulje.

"Ta näitas üles sügavat põlgust nõukogude korra suhtes," raporteeris Borne. "Ta aitaks suurima heameelega nullida meil kommunistlike rakukeste mõju."

Rohkem Sarapuu lojaalsuses ei kaheldud. Ta suri mõne aasta eest Ühendriikides mitme mäetööstusealase patendi omanikuna.