Kuidas on võimalik, et armastatust saab sinu mõrtsukas?

Maailmas üha sagenevatele pere­mõrvajuhtumitele ei ole seletust ei psühholoogidel ega ka kriminoloogidel.

Kuidas on võimalik, et ühiste unistustega loodud kodust saab hauakamber, hukkajaks su oma kõige lähedasem, armastatud-usaldatud inimene? Kõik järgnevad mahuvad võika termini peremõrvad alla.

Ida-Virumaa, Oru: õhtusöögilauas on surmatud noor naine, tema 14kuune laps, sõbranna ja abikaasa.

Tallinn, Mustamäe: abieluvoodisse on reastatud noore naise ja kahe väikese tüdruku elutud kehad, nende sõjaväelasest isa leitakse pooduna metsast.

Soome, Porvoo, möödunud reede: ema-isa lähevad kahest püssist tulistades vabasurma, jättes maha kolm last. Kõigest nädal varem olid Oulus õpetajast pereisa käe läbi otsa leidnud tema õpetajast naine ja nende kaks varateismelist last... Alati on tegemist n-ö tavaliste inimestega, kes pigem vastavad normatiivsele ettekujutusele heast perekonnaelust: ema-isa, korralik kodu, korralikud töökohad...

"Ta polnud mingi debiil," ütles naabrinaine Oru peremõrvari Ilja kohta. Aasta tagasi endaga naise-lapsed teise ilma kaasa viinud sõjaväelast Janek Laurit iseloomustasid tema sõbrad kõige soojemate ja tunnustavamate sõnadega. Depressioon, põhjendasid Soome arstid õpetaja ametit pidanud Oulu peremõrtsukast isa tegu. Maailmas öeldakse olevat sadu miljoneid depressioonis vaevlevaid inimesi, peremõrvariks saavad neist väga üksikud. On selliste inimeste puhul tegemist hulludega, kes asuvad meist, normaalsetest, Andromeda udukogu kaugusel?

Või on ühiskond süüdi, ehk oleme oma lähedaste juures midagi märkamata jätnud? Kas naabrivalvest oleks abi? Kas on mingeid märke ohtliku inimese käitumises, mida oleks saanud varem välja lugeda? Tartu Ülikooli kriminoloogia professor psühholoog Jüri Saar on kirjutanud raamatu "Kriminaalpsühholoogia" ja peab sellesisulisi loenguid juuratudengitele.

Kas peremõrvasid saab kuidagi üldis­tada, näiteks kas sõjaväelase ­Janek Lauri teol ja Oru nelikmõrval on ühisjooni peale ­hukkunute arvu?
Üldiselt on see sama käitumismuster: enne tapab inimene kellegi teise ja hiljem ka enda. Inglise keeles on termin: homicide followed by suicide (mõrvale järgnev enesetapp). Lisaks peremõrvadele võiks samasse lahtrisse arvata nii koolitulistamised kui ka enesetaputerroristide juhtumid. Kuigi konkreetsed põhjused on väga erinevad.
Kriminoloogias on see uus käitumishälve, millele on viimasel viieteistkümnel aastal hakatud rohkem tähelepanu pöörama.
Tapmises, millele järgneb enesetapp, on kaks kõrvalekallet koos. Need on mingis mõttes vastandlikud nähtused. Mõlemad on hälbed, aga vastandliku olemusega. Enesetapp on enda vastu pööratud, seotud mingite süütunnetega, tapmine on väljapoole pööratud, vastandab ennast keskkonnale.

Kuidas seda mustrit iseloomustada?
See on väga destruktiivne käitumine, mis on seotud on väga tugevate emotsioonidega, afektiseisundiga. Kas need tunded on kuidagi provotseeritud või tulevad inimese alateadvusest, on raske määrata.
Kui me räägime koolitulistamistest, kus tapetakse valimatult teisi inimesi, kelle vastu tuntakse äärmisel juhul ehk vimma, siis ennast tapetakse kas karistuse vältimiseks või ollakse ummikusse jõudnud. See on tapmine, mis on enesetapuga garneeritud. Soome mõrvaregistri andmetel sooritas seal 60. aastatel viisteist protsenti tapjatest hiljem enesetapu, nelikümmend aastat hiljem on see näitaja kuus protsenti. Nii et tapmistele järgnenud enesetappude arv on vähenenud.
Peremõrva puhul võib tapja tunda, et tema lähedased on nagu osa temast endast, see oleks siis laiendatud enesetapp. Aga selles mustris on nad koos. Üsna sageli ongi siin perejuhtumid. Ohvriteks on lähedased, kellega on samastumine, see tundub ikka enesetapuna.
Ega see ei ole tavapärane käitumisviis, see on ikka patoloogiline nähtus.

Mida öelda Oru asula inimestele? Kas nad oleksid saanud midagi ära hoida?
Need on ikka väga individuaalsed varjatud käitumisviisid. Kui isegi lähedased ei saa aru, et asjad on nii tõsised, siis naabritel-tuttavatel on võimatu midagi ära hoida. Isegi Ilja naine Maria ei teadnud ju, kui kaugele tema mees võib minna. See käib üle kaaskondsete peade.

Kas on väliseid märke, ohutegureid, mille järgi potentsiaalset peremõrvarit ära tunda?
Nii palju kui Oru nelikmõrvarit Iljad on kirjeldatud, oli ta väliselt väga rahulik.
Inimene võib paista humoorikas, tasakaalukas, aga me ei tea, kuidas ta käitub afektiseisundis. Psühhoanalüütilise käsitluse järgi tulevad mängu alateadlikud pinged ja traumad, need tulevadki seda laadi ekstreemsuhtumistes arvesse. Tavapärased ratsionaalsed seletused ei ole nende juhtumite puhul piisavad. Olgugi et inimesel olid asjaolud, mis olid ta elu ummikusse ajanud, nagu näiteks Janek Lauri puhul HIV-positiivsus.

HIV-positiivseid on maailmas palju, kaugeltki kõik ei tapa sellepärast ennast ja oma perekondi.
Kahtlemata. Prantsuse sotsioloog Émile Durkheim jagas enesetapu motiivid neljaks. N-ö altruistlik enesetapp seostub tugevate sotsiaalsete sidemetega: näiteks sõdur läheb vabatahtlikult surma, mingites kogukondades lähevad eakad inimesed vabasurma, et lihtsustada kogukonna elu, jne. Egoistlik enesetapp on see, kui sidemeid on vähe, on üksindus, inimest nagu ei seo siin ilmas eriti miski.
Anoomiline enesetapp: sotsiaalsete normide kehtivuse kaotamine. See on üks võimalus, mis enesetappude taseme võib üles viia. Ja fataalne enesetapp - mis on Durkheimi arvates kõige ratsionaalsem, näiteks kui satutakse väga halbadesse tingimustesse, kus ellujäämine on veel hullem kui surm.

Kui maailmas on viimase viieteistkümne aasta jooksul rohkem sääraseid juhtumeid, siis mida see ühiskonna kohta ütleb? Me ju tahame neid jubedaid juhtumeid endale kuidagi seletada.
Kui on keeruline küsimus, tuleb pöörduda klassikute poole. Durkheim oli funktsionalist. Tema oli esimene, kes ütles, et hälvetel on väga tähtis roll kogu sootsiumi jaoks. Hälve ei asu väljaspool sootsiumi. Hälvikud liidavad ülejäänud ühiskonda. Me eristume nendest. Näiteks hälvikute suhtes sanktsioonide rakendamine näitab ära, et me rakendame norme. Kui normi keegi ei riku, siis mis norm ta on, ta on teoreetiline norm, mida kellelgi vaja pole. Durkheim juhtis tähelepanu, et hälvikud kompavad lubatud piire, nad on leiutajad, kes juhatavad asjade juurde, mille peale pole keegi varem tulnud. Mingis mõttes läheb see üldse kokku inimkonna elustiiliga. Ühes otsas on positiivsed piirid - olümpiamängud, kes jookseb kiiremini -, teises otsas hälvikud.

Ümberkaudsed ei saa ära hoida ega mõjutada?
Minu meelest küll ei saa. Reeglina ei puutu teised asjasse, see on ikka väga individualistlik käitumisviis. Meil ei ole kommet psühhoanalüütiku juures käia, tema võiks küll täheldada, kui keegi hakkab ära pöörama või et asjad arenevad väga sandis suunas. Väga sageli on peretülid seotud just provotseerimisega. Kerkib ka küsimus - enesetapule viimine. Seda saaks ka surmajärgse ekspertiisi käigus teha, küsides, kas inimene võis olla kellegi püsiva surve all, et ta ei näinud väljapääsu. Aga kui kõik asjaosalised on hukkunud, siis ei ole sellise ekspertiisi tellimisest keegi huvitatud. Kuriteo toimepanijat enam ei ole, polegi midagi arutada. Suitsidoloogidel võib olla tunnetuslik või teaduslik huvi, aga see ei ole veel ekspertiis.

Kuidas provotseerimist juriidilises mõttes defineerida?
Meil puudub kohtupraktika selles küsimuses. Aastas ehk üks selline provotseeritud tapmise juhtum tuleb. Tegelikus elus Riigikohtu praktikas seda asjaolu ei arvestata.
Omal ajal, enne iseseisvuse taastamist, oli meil tol ajal kehtinud kriminaalkoodeksis kolm koosseisu, mis kõik seostusid afektiseisundiga. Praeguseks on neist järel ainult kolmas, kõige raskem - tapmine afektiseisundis, mille ohver oli provotseerinud oma käitumisega. See on alles, aga ümber formuleeritud. Otsest viidet ei ole antud, et tegu peab olema psühholoogilise afekti­seisundiga. Rõhk on pandud provotseerimisele. Aga kes määrab, mis on provokatsioon? Varem oli see selgelt eksperdi otsustada, kas süüdistatava käitumises olid afekti tunnused, nüüd mitte. Ekspertiise tehakse vähe ja need on valdavalt psühhiaatrilise kallakuga. Sõltumatud psühholoogilised ekspertiisid on väga harvaks jäänud. Need on sellised valdkonnad, mis on jäänud suurte muutuste käigus soiku. Juristid ise suurt ei hooli. Varem ütles ekspert, nüüd ütleb kohtunik: "Minu meelest seal ju küll provokatsiooni ei olnud."
Mõned eksperdid on veel, kes psühhiaatrite käe all midagi teevad, nad on suurema osa oma iseseisvusest kaotanud, sest nad töötavad psühhiaatri käe all, on psühhiaatri abilised, aga psühhiaater otsib hälvet. Afekt ei ole patoloogiline seisund.

Tihti nimetatakse provotseerimiseks seda, kui naine kasutab nn verbaalset vägivalda.
Kui kohtus ära tõestada, et naine on regulaarselt solvanud mehe mehelikkust teiste juuresolekul, siis see on võimalik viia provotseerimise alla. Kui mees ütleb lihtsalt, et naine irises pidevalt, siis see ei lähe arvesse.
Afekti kriteeriumid olid paigas: peab olema ohtlik olukord, kus kellegi elu või tervis on ohus, peab olema tõsine hirm või on sügavalt solvatud tema sisemist väärikust, ja rünnak võib olla ka tema lähedaste vastu suunatud.

Harku vangla on selliseid "kurjategijaid" täis. Ekspertiise ju tehakse?
Tehakse, aga vähe. Minu arvates on see jäme viga.
Sisuliselt vähendatakse sellega nõrgema poole kaitstust. Naine lööb mehele pudeliga pähe ja satub selle eest vanglasse. Naise afektiseisundile on võib-olla eelnenud aastatepikkune mehepoolne vägivald.

Kas selline inimene, kes nii äärmuslikult endast välja läheb, on ebanormaalne?
Afekt on seisund, mis mahub normi piiresse. Afektide teooria järgi on see hästi tugev emotsioon, millesse võib viia iga inimese. Eeldused võivad olla, aga ei pea olema. See on psühhiaatria poolt tulenev surve. Hakatakse küsima, mis seisund see afekt selline on. Lüüakse haiguste klassifikatsioon lahti: ei ole sellist seisundit! Ei peagi olema!

Inimelu väärtus on vähenenud?
Näiteks religiooniga seotud enesetapud. Islamiterroriste on maailmas järjest rohkem, see käitumisviis laieneb. Vaevalt et see tähendab, et islamiusus on elu väärtus vähenenud. Poliitilisi ja religioosseid probleeme on ju rahvaste vahel varemgi olnud, aga praegu on enesetaputerrorism kui käitumisviis laienenud.
Veel mõni aasta tagasi ei eeldanud keegi, et sinuga koos võib lennukisse sattuda hull, kes laseb lennukitäie reisijaid koos iseendaga õhku. Statistiline tõenäosus oli väga väike, ent tänapäeval tuleb selle kui reaalse võimalusega arvestada.

Äkki mõjutab ilm, ülemaailme majanduskriis, meedia?
Kõik asjad mõjutavad kõiki asju. On ­olemas üks väga huvitav mudel, mille üks praktiline kasutusala ongi lennuohutuses: mis peab juhtuma, et toimuks lennukatastroof. See on Šveitsi juustu mudel. On hulk kettaid, igas augud, ühel hetkel tekib olukord, kus mitme ketta (lennunduses viie) augud satuvad kohakuti, siis juhtub katastroof. Samamoodi liikluses. Mitte kunagi ei põhjusta õnnetust see, et autojuht oli purjus. Midagi peab veel olema: keegi kaldus vastassuunavööndisse, pimedus, libedus... Mida rohkem kokkulangevusi, seda tõenäosem on ekstreemne sündmus. Kui küsida, kas sellisel äärmuslikul sündmusel nagu tapmine on majanduskriisiga seost, siis kindlasti võib see olla üks tegur, aga neid faktoreid peab olema rohkem.

Me ei saa siis midagi nendest juhtumitest õppida?
Paremaks ja hoolivamaks saab alati muutuda, ülearu pole seda kunagi.