Üks praeguse aja populaarsemaid majandusfilosoofe kogu maailmas on Nassim Nicholas Taleb, Ameerikas tegutsev finantsist. Noorpõlves õnnestus tal börsimaaklerina ühekorraga nii palju raha teenida, et pärast seda sai ta ennast pühendada oma lemmiktegevusele - filosofeerimisele majandusmaailma teemadel. Rikkaks sai ta tänu sellele, et õppetöö huvides uuris ennustamatuid, kuid suure mõjuga muutusi börsitrendides ning tegi nendele muutustele suuri panuseid. Kui siis ootamatu korraga juhtus, hakkas kassamasin Nicholase kasuks kõlisema.

Taleb jõuab oma raamatus "Must luik" (The Black Swan) arusaamisele, et murdelisi sündmusi majanduses ja ühiskonnas, mis muudavad ootamatult, ühekorraga ja põhjalikult väga paljude inimeste elu, ei ole võimalik ette näha. Ärge uskuge ennustajaid, majandusteadlasi ega börsianalüütikuid, ütleb ta. Keegi neist ei suuda ette öelda, mis majanduses tegelikult järgmisena juhtuma hakkab.

Teine juhuste ja juhuslikkuse uurija, sakslane Stefan Klein kirjutab oma eesti keeles ilmunud raamatus "Kas kõik on juhus?", et juhuseks nimetame sündmust, mille puhul me ei oska seletada, miks selline asi juhtus.

Igal asjal on juhtumiseks oma põhjus või tõuge muidugi olemas. Häda on aga selles, et neid pole üks, vaid võib-olla miljardeid, ja alguspunkti on väga keeruline määrata. (Kui teile tuleb nüüd meelde lugu sellest, kuidas liblika tiivalöök ühel pool maakera mõjutab maailma saatust teisel poolel, siis õnneks see niimoodi ei ole. Nimelt tühistavad väga paljud erinevad pisimuudatused teineteist ega kumuleeru üheks väga suureks sündmuseks.) Igal keerulisel sündmusel on palju eellugusid ja mõjutajaid. Kuigi teoreetiliselt oleks võimalik vähemalt midagi tuleviku kohta välja arvutada, pole see praktiliselt teostatav.

Maailmas ei ole lihtsalt sellist arvutusvõimsust, mis suudaks kõik need seosed läbi töötada. Sellepärast öeldaksegi, et juhus on iseenda kõige kiirem arvuti. Juhuse juhtumine ongi kõige kiirem viis teada saada, mis juhtub.

Nassim Nicholas Taleb nimetab suure mõjuga ootamatut sündmust "mustaks luigeks". Miks? Nimelt arvati pikka aega, et musti luiki ei ole olemas. Arvamus põhines vaatlustel - inimesed olid ju näinud ainult valgeid luiki. Kuni ühel päeval selgus, et Austraalias on mustad luiged siiski olemas.

Kui korrapäraselt mingit samal kujul korduvat nähtust jälgida, siis ei saa sellest järeldada, et just niimoodi nüüd jääbki. Ehk - valgete luikede olemasolu ei tõesta mustade luikede puudumist. Tõendite puudumine ei tõesta puudumist ennast. Mustad luiged on tagantjärele hästi ennustatavad - kui need on käes, siis on kõikjal inimesi, kes korrutavad, et nad nägid seda asja ette!

Eesti hoogne majanduskasv, mis kestis aastaid, ei andnud mingit põhjust arvata, et niimoodi jääbki. Ja kui praegu läheb meil kehvemini, siis niimoodi see kindlasti ei jää. Ja maailmamajanduse kriisi - klassikaline must luik! - ei ennustanud keegi.

Mida ma tahan selle kõigega öelda? Usaldage ennast oma saatuse kätte ja tehke seda arukalt. Vaadake ringi avatud pilguga ja olge ettevõtlikud. Ega me palju rohkem teha nagunii ei saa. Hoidke oma lähedasi ja iseennast. Ja mis peamine - hoiame kokku.

Kauneid jõulupühi!