Kui viiul restauraator Aaro Altpere kätte jõudis, olid liimitud detailid kõik lahti ligunenud. Viiul on olnud kolm päeva kopteri pagasiruumis vee all, 40 meetri sügavusel neljakraadises vees. Pill on 54 või 55 tükiks. Varem paindes olnud detailid on vormist välja läinud.
Aaro Altpere on Eesti parimaid pillimeistreid, aga selle viiuliga ta mässama ei hakanud.
"Muidugi! Kõike saab parandada. Aga kas sellel on mõtet?!"

Juunikuus 2005 sõitis Liisa koos sõbranna Mari-Liis Uiboga Saksamaale Mannheimi viiulimeister Scharffi juurde viiulit valima.
Kell kaksteist pidid tüdrukud kohal olema, aga eksisid võõras linnas ära. Ülearu nad ei muretsenud. Käisid ringi, kaart käes, limpsisid jäätist ja kella 12 asemel jõudsid kohale kell 3.
Viiulimeister Wolfgang Scharff valiti seetõttu, et härra Scharff oli Mari-liisi isa ­Andres Uibo vana tuttav.
Kuulus viiulivirtuoos Shmuel Ashkenasi ütleb Scharffi kodulehel, et "Wolfgangi viiulite kõla on nagu sild Itaalia legendaarsete meistripillide tippudeni".
Scharff kasutab oma viiuleid tehes Põhja-Itaalia ränirikastel muldadel kasvanud puitu ja viiuliselg tehakse kindlasti saja-aastasest vahtrast. Scharffi viiulitel on tugev kõla ja nad on suurte kontsertlavade pillid.
Liisa ja Mari-Liis uudistasid Scharffi pillipoes kuulsate interpreetide pilte, kes on siin viiuleid proovinud. Liisa proovis üht ja teist. Milline on järelkõla, kuidas võiks olla kõla väikeses ruumis ja suurtes saalides. Kuidas lõua alla sobib.
Viiul tahab sissemängimist, nagu auto tahab sissesõitmist. Alles siis, kui oled kuus aastat mänginud, hakkab viiul näitama, milleks ta võimeline on. Scharffi viiul, mille Liisa valis, oli tehtud 1999. aastal, seega oli ta 2005. aastal juba enam-vähem valmis.

Scharffi viiul maksis 160 000 krooni. Seda pole palju. Aga ka mitte vähe.
Liisa leppis härra Scharffiga kokku, et harjub pilliga paar kuud. Ja kui sobib, siis ostab ära. Tehti kindlustusleping ja lepiti kokku, et augusti teisel nädalal helistab Liisa, kuidas tundub. Ja vajadusel pikendatakse lepingut.
Liisa ei olnud väga kindel, kas ta selle pilli endale jätab. Liisal oli teine pill veel silmapiiril, ERSO viiulimängija viiul, mis maksis umbes sama palju, aga oli samas hoopis vanem.

Scharffi viiul oli Liisal neljas pill. Esimesed olid muusikakooli omad, kolmas osteti viiulimeister Aaro Altpere käest, see maksis 40 000 - 50 000.
Muidugi oli Liisa koos oma sõbranna Mari-Liisiga küll ja küll arutanud, et kust saada endale hea viiul. Nad pidasid plaani, et sõidavad Itaaliasse, võtavad kohe pikemalt aega, käivad mööda Cremonat ja proovivad viiulimeistrite juures viiuleid. Vahel võib leida uskumatult hea kõlaga pille, mis polegi nii kallid.
Ei peagi tingimata olema sada, kakssada või kolmsada aastat vana.
On tore öelda, et mul on viiul, mis on tehtud aastal 1770 - kui sündis Beethoven (Mari-Liisil on selline kodus). Aga uued ­pillid seisavad paremini hääles, on stabiilsed. Vanad pillid on küll hea kõlaga, aga tundlikud ja kapriissed nagu reumahaiged vanainimesed. Nende kõlavärv ei talu külma ega niiskust ega reisimist. Viirusi ega baktereid ega...

Samuti nagu unistuste pillidest rääkisid Liisa ja Mari-Liis unistuste orkestritest. Kui oled teinud aastaid tööd, õppinud metropolides, nuusutanud, missugune on õhk Viini Musikvereini või Peterburi Maria Teatris, pole ehk Estonia ooperimaja lavaauk see kõige suurem unistus, millega oma loominguline elu igaveseks siduda.

Juunis 2005 oli Liisal Eesti Muusikaakadeemia lõpukontsert Estonia kontserdisaalis. Esinema olid valitud parimad lõpetajad, kes soleerisid koos Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga, dirigendipuldis oli Paul Mägi.
Liisa mängis Sibeliuse viiulikontserdi teist ja kolmandat osa. Ja pill, millega ta mängis, oli Scharffi viiul.
Liisa ise ei olnud päris rahul. Ütles, et oli saanud pilliga vähe kohaneda. Eesti Muusikaakadeemia lõpetas Liina kuldmedaliga ja koos Sten Lassmanniga käis ta presidendi vastuvõtul Kadriorus.
Muusikaakadeemia sai lõpetatud, aga aasta varem oli Liisa astunud St-Peterburgis Rimski-Korsakovi-nimelises konservatooriumis professor Anatoli Reznikovski viiuliklassi. (Peterburi kooli pidi ta lõpetama 2006. aastal.)
Korraks jõudis Peterburi linna ka Liisa Scharffi viiul. Liisa käis seda oma õpetajale näitamas. Ema mäletab, et Reznikovski viiulist just vaimustuses polnud.

9. augustil, päev enne Soome-lendu oli Liisa õhtul Mari-Liisi juures. Koos püüti helistada Wolfgang Scharffile, et pikendada kindlustust, mis oli vahepeal ära lõppenud.
Scharffi automaatvastaja ütles, et pood on esmaspäeval-teisipäeval suletud, võetagu ühendust kolmapäevast reedeni. Kolmapäeval pidi aga Liisa juba Helsingisse sõitma. Liisa oli murelik, aga mõtles, et mis siin ühe päevaga ikka juhtuda saab.
Eestis ei kindlusta viiuleid ükski kindlustusselts. Välismaalgi mitte. Viiuleid kindlustab Inglise kindlustusselts Lark Insurance.
Viiulit saaks ka Eestis kindlustada, aga siis ei tohi teda kodust välja viia.
"Täitsa hullumaja on see Eesti kindlustussüsteem! Täitsa karauul!" hüüab vahele orelikunstnik Andres Uibo. 
Liisa ja Mari-Liis kallistasid ja Liisa hakkas kopteri peale minema.

See, mis juhtus, oli šokk kõigile. Liisa ja Carolina mälestuseks toimus mitu kontserti.
2005. aasta novembris korraldasid Liisa õpingukaaslased Peterburi Konservatooriumis kontserdi, mis pühendati Liisale. Kõik, kes esinesid, kandsid mõnd Liisa riideeset - salli, särki, mütsi vms.
Mälestuskontserdid peeti ka Tallinnas ja Helsingis. Mari-Liis Uibo mängis Artur Lemba "Armastuse poeemi", mis oli Liisa üks lemmiklugu. Viiul, millel Mari-Liis mängis, oli samuti Scharffi viiul. 

Vettinud viiulikohver Scharffi viiuli tükkidega seisis hulk aega garaažis, kuni ta lõpuks minema visati. Vett saanud lakk haises nii vängelt, et seda oli võimatu majas pidada
Viiuli hind tuli Liisa Suusteri emal meistrile tasuda. 
Viiulimeister Scharffi poes on nüüd tähtsate interpreetide fotode hulgas seinal pilt sellest, kuidas Liisa Suuster seal viiulit proovimas käis.

Liisa Suusteri ja Carolina Kremenetski mälestusfond

  • Liisa ja Carolina emad asutasid 2005. aastal mälestusfondi Rahvuskultuuri Fondi juures.
  • See fond toetab viiuldajate ja pianistide täiendusõpet välismaal.
  • Ühel aastal antakse välja preemia viiuldajale, järgmisel pianistile ja nii edasi.
  • Esimesed laureaadid on olnud pianist Maria Aru ja viiuldaja Juta Õunapuu.
  • Et toetada Eesti noori andekaid muusikuid, saab annetusi teha Eesti Rahvuskultuuri Fondi arvelduskontole Swedbanki 221001101347.
  • Juurde tuleb märkida "Liisa Suusteri ja Carolina Kremenetski mälestusfond".