Kas kriis mõjub ka Berlinale karude kullaproovile?
Üllatus, üllatus! Peruu "Kurbuse piimale" kaks tähtsaimat auhinda, Uruguay "Gigandile" kolm.
Üheksast karust läks neli Lõuna-Ameerikasse. Kolmest Euroopa suurfestivalist on Berlinale saanud poliitilise kino maine. Tõepoolest, mullu said hinnatud Brasiilia "Eliitrühm" märulipolitsei narkovõitlusest ja korruptsioonist ja "Tavaprotseduurid" iraagi vangide mõnitamisest. Ometi ei saa öelda, et Cannes'i viimased Kuldsed Palmioksad, Rumeenia Ceaucescu-aegsed seksuaalrepressioonid "4 kuus, 3 nädalas ja 2 päevas" ning Prantsuse koolifilm "Seinte vahel" oleksid vähem poliitilised.
Ainult et neis avaldub päevapoliitika läbi argipäevaste olukordade ja karakterite, neis pole Berlinalele omast otseütlemist.
Sakslased võivad muidugi õnnelikud olla, kokku sai nende filme eraldi sektsioonides ja programmides täpselt 100(!). Neljandat aastat järjest anti parima näitlejatari Hõbekaru sakslannale, seekord Birgit Minichmayrile, kes mängib vaheldumisi Berliini ja Viini teatrites. Naispeaosalisena suhtedraamas "Kõik teised" esitab ta päris jõuliselt noort naist, kes peab mehega endale truuksjäämise duelli.
Ka avati festival saksa filmiga, selleks oli "Internatsionaal" hetkel ehk kuulsaima saksa režissööri Tom Tykveri lavastuses. Rahvusvahelisi suurpanku terroristide finantseerimises süüdistav seikluspõnevik on aktuaalne ja osav meelelahutus, tõend sellest, et tänapäeval oskavad ka sakslased teha ameerikalikke suurfilme.
USAst oli kõigis programmides kokku 39 filmi, nii jäädi koguarvult alla vaid Saksamaale endale.
Ameeriklased on Berliinis ikka auhindu saanud, seekordne Hõbekaru stsenaariumi eest oli siiski lohutusauhind. Stsenaristina juba nime teinud Oren Moverman suutis lavastusdebüüdis "Sõnumitooja" luua karaktereid ja tõelist dramaatikat. Peategelase, ameerika sõduri ülesandeks pärast tervenemist haavatasaamisest Iraagis saab lahingutandril langenud sõdurite surmateate viimine omastele. Jõulistest tegelastest hoovas optimismi ja inimlikkust.
Ameeriklased tõid festivali punasele vaibale küll ridamisi staare, kuid Oscari-nominente produtsendid vahetult enne auhindade jagamist festivalile tirida ei riski. Gus Van Santi "Milk" kodaniku- ja geiõiguste eest võitlejast Harvey Milkist Sean Penni tänaseks Kuldmhehega pärjatud kehastuses pidi muidugi kohal olema, sest Berliinis on pikk homofilmide ajalugu (välja antakse Teddy auhinda juba 23. aastat). Samuti pidi linastuma kohtu- ja süüdraama "Lugeja", mis kandub tagasi koonduslaagrite aega ja millega Kate Winslet samuti Oscarite jagamisel osales.
Võistlusprogrammi olid korraldajad valinud miskipärast heatujufilme: "Õnnepisarad" mulluse festivali seks-sensatsioonifilmi "Hambad" lavastajalt Mitchell Lichtensteinilt ja "Minu ainus ja ainumas" Richard Loncraine'ilt, kuid need olid perekomöödiad, mille koht on teles. Esimeses ei päästnud ei Demi Moore ega teises René Zellweger. 67aastase prantslase Bertrand Tavernier' Ameerikas tehtud vesternis "Elekterlik udu" mängis peaosaline Tommy Lee Jones uljalt, kuid film jäi vaid klišeekogumiks.
Globaalset haaret oli festivalil muidugi tunda. Arvukalt võistles filme tuntud kineastidelt, kes on juba endale nime teinud. Taanlanna Annette Olseni "Väike sõdur" iraagi sõjast naasnud naise individuaalvõitlusest ühiskonna pahedega jäi ülekombineeritud, särata looks, prantslase François Ozoni "Ricky", film imikust, kel kasvavad tiivad, sisaldas elulisi karaktereid ja virtuoosselt lendavat imikut supermarketi riiuliterivi kohal, kuid puudus fookus. Ja inglanna Sally Potteri "Moehullus" koosnes sõna otseses mõttes teaterlikest monoloogidest ja oleks hästi sobinud mõne eksperimentaalfestivali kavva, aga mitte sellisele festivalile nagu on Berlinale. Rootslase Lukas Moodyssoni "Mammut", mille tegevus arenes nii USAs kui Filipiinidel, tuletas meelde mehhiklase Alejandro González Iñárritu filmi "Paabel", kuid jättis mulje ambitsioonikast lavastajast, kes tõi festivalile lausa monteerimata materjali.
Kohal oli ka Chen Kaige, esimene hiinlane, kes Cannes'is Kuldse Palmioksa sai ("Jumalaga, minu konkubiin", 1993). Berlinalele tõi ta põhjaliku valgustusliku filmi Pekingi ooperi kuulsast näitlejast Mei Lanfangist ("Kütked, mis on igavesed"), mis aga vajub kokku eepilise taotluse koorma all.
Festivali austasid oma kohalolekuga ka vanameistrid nagu Andrzej Wajda - filmiga "Kalmus", Theo Angelopoulus - filmiga "Ajatolm" ja Costa-Gavras - filmiga "Lääne paradiis", viimased kaks väljaspool võistlust. Neid kõiki on omal ajal pärjatud karude, palmiokste või lõvidega, kuid seekordse Berlinale karusid nad ära võrgutada ei suutnud.
Olukorra päästsid debütandid. Neid hindas tänavu kõrgeimalt ka žürii, keda juhtis Suurbritannia isepäine karakternäitleja Tilda Swinton. Kuldkaru anti 32aastase naislavastaja Claudia Llosa, kirjanik Mario Vargas Llosa nõbu teisele filmile "Kurbuse piim". See on segu etnograafiast ja feminismist, millele annab fooni minevikus olnud poliitiline surutis. Ema on lapse üles kasvatanud sünge laulu saatel isa tapmisest ja enda vägistamisest. Peruu mauistlik organisatsioon "Helge tee" röövis, tappis ja vägistas aastail 1998-2000 umbes 70 000 poliitilist vastast. Emapiimaga on neiu endasse imenud ka hirmu maailma ees. Ta on pannud oma vagiinasse kartuli, et teda ei saaks vägistada, nagu seda tehti tema emaga.
Nagu režissöör pressikonverentsil ütles, pole selline tegu Peruus sugugi haruldane. Film on fragmentaarne, kuid veenab lõunaameerikaliku lihtrahva argi- ja pidupäevade värvikusega. Teise tundmatu filmimaa - Uruguay "Gigant" on lihtne lugu supermarketi pelglikust videovalvurist, kes armub samas koristajana töötavasse kolleegi. Säratu ja napi arenguga film, mis sobinuks rohkem keskmetraažiliseks tööks, suutis siiski lihtsate vahenditega edasi anda atmosfääri ja hoidis stiili hoolika kadreeringu ja värvikontrastidega.
Ent ootamatult sügava sissevaate tänapäeva Iraani keskklassi ellu andis parima režii Hõbekaru saanu, televisioonlik ja sõnaohter Iraani film "Elly ümber". Süžeeliselt lapsehoidja äkilist kadumist uuriv lugu areneb peaaegu kriminaalfilmi vormis, kuid kasvab ühiskonnakriitikaks. Pereelus kehtivate aumõistete taga toimivad omakasu ja harilik vale.
Kokkuvõttes tuleb seda festivali pidada tagasihoidlikuks. Inglise filmiajakirja Screen International päevaajakirja kriitikute žürii liikmete, kuhu kuulus ka allakirjutanu, häälte tulemusena kvalifitseerus parimaks Alžeeria-Prantsuse-Suurbritannia "London River". Pariisis sündinud 55aastase Rachid Boucharebi lihtsa ülesehitusega film viib kokku Inglise saarel elava kristlasest provintsinaise ja Prantsusmaalt Londonisse tulnud Aafrika päritolu muhameedlasest me tsniku. Mõlemad otsivad oma lapsi, esimene tütart ja teine poega, kes on kaduma läinud 2005. aasta Londoni terrorirünnakutes.
Tark ja napp realistlik draama sellest, kuidas konfliktid ühendavad inimesi. Filmi mõjuvus põhineb inglanna Brenda Blethyni ja malilase Sotigui Kouyate veenval ja võluval mängul. Kuldkaru võitnud "Kurbuse piim" jäi kriitikute edetabelis auväärsele teisele kohale.
Eesti pole küll Berliinis kunagi võistelnud. Olen Berlinalel nüüd olnud juba kakskümmend üks aastat ja selle kogemuse põhjal võin öelda, et nii mõnigi Eesti film oleks oma kunstilise taseme poolest võinud seda rahuga teha. Miks omal ajal ei võetud ei Sulev Keeduse "Georgicat" ega "Somnambuuli", ma ei tea. Aga ei üks ega teine ega ka kunagine "Minu Leninid" sobinud kokku sakslaste venelembusega, mida küll tänavu ei õnnestunud demonstreerida, kuna lihtsalt polnud tasemel töid.
Festivali direktori Dieter Kosslicki volitusi pikendati äsja aastani 2013. Järgmisel aastal peab Berlinale 60. sünnipäeva ja Kosslick üritab kindlasti tõsta festivali kunstitaset. Eri programmide toimkonnad tegutsevad iseseisvalt, ja seetõttu võib igas programmis leida tõeliselt väärt filme, kuigi see tähendab, et alati ei satu paremik just põhivõistlusprogrammi.
Ajaks, mil Berlinale oma auhinnad välja kuulutab, on maikuiseks Cannes'iks uued filmid juba ennast sappa seadnud. Ka Cannes teeb alati esmase panuse tuntud meistritele. Ootamas on Michael Haneke, Ken Loachi, Pedro Almodóvari, Lars von Trieri, Quentin Tarantino, Jane Campioni, Ang Lee jt värsked filmid. Nii et - jääme ootama ja lootma, et selle aasta suur filmisündmus kärgatab Cannes'is.
Berlinale auhinnakarude pesakond
1 Kuldkaru
6 Hõbekaru
2 Klaaskaru laste- ja noortefilmidele
1 Teddy homofilmidele
