Kliimasoojenemise hüsteeria läheb kalliks maksma
Eesti kliima võiks olla sama soe kui Leedus või Rumeenias, sest kaheksa kuud viletsat suusailma on väga ebameeldiv. Kuid Lääne-Euroopas valitseb sügav usk, et tarbimine toob kaasa erakordse kliimakatastroofi ning inimene suudab seda vältida siis, kui sisuliselt hävitab tööstuse Euroopas ja USAs.
Kliima muutub tõesti pidevalt. Aastatel 1000-1300 oli nii soe, et Gröönimaal tegeleti põllumajandusega ja Islandil kasvasid lehtpuumetsad. Seejärel läks külmaks. Perioodi 1550-1850 tuntakse väikse jääajana. Thamesi jõgi ja Hollandi kanalid külmusid kinni ja üle Läänemere sai jalgsi Rootsi minna. Ka aastatel 1950-1975 esines väike külmenemistrend, mis põhjustas praegusele soojenemispaanikale sarnast maailma külmenemispaanikat. Samuti on elusloodus kõigi nende muutustega kohanenud, isegi jääkarud 800 aastat tagasi.
Kliimas on palju muutujaid - võimsaimad on Milinkovitši orbitaalsed tsüklid mis põhjustavad iga 100 000 aasta, 41 000 aasta ja 23 000 aasta järel jääaegu, siis veel 11 aasta pikkused päikesetsüklid, siis Vaikse ja Atlandi ookeani ostsillatsioonitsüklid (soojenemise piirkondade ja veekihtide vahetus) ning mingit rolli omavad ka kurikuulsad kasvuhoonegaasid. Olulisim kasvuhooneefekti tekitav „gaas" on tegelikult veeaur, mille mõju kasvuhooneefektis hinnatakse 40-70 protsendile ja mille kogus ilmselgelt kasvab temperatuuri tõustes, kuna 75 protsenti planeedi pinnast katab vesi.
Alles seejärel tuleb CO2, mille mõju kasvuhooneefektis hinnatakse 10-25 protsendile. CO2 pole mingi mürk. See on gaas, mida me välja hingame ja mida taimed fotosünteesis kasutavad süsiniku saamiseks ja hapniku tootmiseks. Enamiku CO2 tekitavad ookeanid ja taimede kõdunemine. Inimtekkeline on vaid neli kuni kuus protsenti.
Andmed kinnitavad, et aastatel 1970-1998 soojenes kliima teataval määral peamiselt päikese aktiivsuse tõttu. Praegu paistab, et tsükkel pöördub külmenemise suunas. Samuti võib täheldada, et praegu kestev 12 000 aasta pikkune jääaja paus on pikem kui varasemad ning pole võimatu tõsise jääaja algamine lähematel sajanditel või aastatuhandel.
Ma ei tea, kui paljud kliimaaktivistid ja Euroopa poliitikud on üldse lugenud ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuse paneeli (IPCC) viimast raportit (AR4). Sealt võib leida huvitavaid väiteid. Näiteks leheküljel 135 seisab, et „CO2 emissioonide kasvud alates aastast 1750 on inimtekkelised."
See on võimas avaldus, sest mahukas söe kasutamine algas pärast aurumasina ulatuslikku rakendamist 1790. aastal. Alles aurumasinaga sai edukalt söekaevandustest vett välja pumbata ning tekkis raudtee ja metallitööstuse suur nõudlus kivisöe järele.
Samuti on IPCC hiljuti tunnistanud, et üle poole temperatuuri mõõtmisjaamadest asuvad linnades, mis kallutab oluliselt tulemusi soojenemise suunas. Samuti on teaduslikult matemaatiliseks pettuseks tunnistatud M. Manni „hokikepp" ehk graafik, mis näitas temperatuuri plahvatuslikku kasvu lähikümnendeil. Niisiis IPCC pole kliimamuutuse teemal lõpliku tõeni jõudnud.
Paraku usuvad eurooplased CO2 põhjustatud kliimamuutusse ning poliitikud on oma rahva teenrid. Ainsana maailmas kehtestas Euroopa CO2 piiramiseks emissioonikaubanduse. Euroopa emissioonid, kaks gigatonni (Gt) moodustavad kogu maailma emissioonidest (870 Gt) 0,23 protsenti. Uuel perioodil 2013-2018 peaks emissioonid vähenema veel 20 protsendi võrra.
Vaatame mis see maksma läheb. Näiteks Saksamaa maksab aastas kolm miljardit eurot toetusi tuule- ja päikeseelektrile. Euroopas kokku ulatuvad need subsiidiumid 12 miljardi euroni.
Euroopas toodetakse ja tarbitakse aastas kolm miljonit tonni biokütuseid, mis üldiselt on aktsiisist vabastatud. Lisandub iga biokütuste tootmise hektari pealt makstav toetus 45 eurot. Kokku olid biokütuste subsiidiumid Euroopa liidus ca neli miljardit eurot. Paraku on selgunud, et biokütused pole CO2-neutraalsed, samuti tõstavad nad toidu hinda.
Peamine kulu on CO2 emissioonid. Esialgu jagatakse emissiooniõigusi tööstustele tasuta ning need, kes vajavad rohkem saasteõigusi, ostavad turuhinnaga neilt, kes vajavad vähem. Nädala kauplemismaht on ligikaudu 15 miljonit tonni keskmiselt hinnaga 15 eurot tonn ehk kogukulu 225 miljonit eurot nädalas ja 11,7 miljardit eurot aastas.
Uue kava kohaselt hakatakse 2013. aastast emissiooniõigusi müüma turul. See kujutaks endast 30 miljardi euro suurust lisakulu Euroopale. See ei arvesta täiendavaid kulusid emissioonide kärpimiseks (nagu loobumine teatud tööstustest ja elektri tootmisvõimsustest). Seega Euroopa arve olematu probleemiga võitlemiseks on suurusjärgus 50 miljardit eurot aastas, mille lõpuks maksavad kinni kõik elektri ja kaupade tarbijad.
Praegune ELi emissioonikaubanduse kokkulepe tähendab Eesti elektrihinna kahe-kolmekordistumist 2015. või 2020. aastaks. 20 protsendi suurune emissioonikärbe ning CO2 kvoodi hinna tõus üle 20EUR/t tähendab rasket lööki Eesti ja Euroopa majandusele. See toob kaasa tuhandete töökohtade liikumise Aasiasse, Venemaale ja mujale, kus pole kliimahullust.
Läinud aasta detsembris fikseeriti Euroopa nõukogus emissiooniskeem ajavahemikuks 2013-2018. Tänavu detsembris koguneb Kopenhaagenis uus kliimakonverents, millele eelnevad poliitilised läbirääkimised. On lootus, et majanduskriis jahutab kliimahüsteeriat ning Kopenhaageni konverents ei anna tulemusi. Igal juhul tuleb Euroopa Parlamendi saadikutel teha juba tänavu tõsist tööd, et kliimateema endale ja teistele selgeks teha ning hea õnne korral asi põhja lasta, et eurooplastel säiliksid töökohad, elatustase ja tulevik.
