Eesti kaup maailmaturul. 1920.-1930. aastate näited
Väikeriik Eesti leidis ka kahe maailmasõja vahelistel heitlikel aegadel kindla koha maailmamajanduse päikese all. Transiidiäri virvatuled eestlasi siis õnneks kaua ei eksitanud. Et vahendamisega riiki ei toida, sellest saadi peagi aru. Tuli hakata ise midagi tootma ja see midagi maailmas ka maha müüa. See õnnestus. Meil oli eksportvõi, mida meenutame tänaseni uhkusega. Olid keemiatööstus ja tekstiilitööstus ning palju muud. Polnud aga sellist ahnust nagu praegu. Talunikult 1.90 eest ostetud piima ei müüdud poes 11.90 eest.
Või, peekon ja põlevkiviõli
Kahekümnendatel oli Eesti tööstuse lipulaev tekstiilitööstus, eriti puuvillatööstus. Kreenholmi manufaktuuris, Balti puuvillavabrikus ja teistes ettevõtetes toodeti puuvillast lõnga ja kangaid, linast riiet, niiti, alus- ja voodipesu, sukki, kardinaid, pitse jm. Kogu tööstussaaduste ekspordist hõlmasid tekstiilitooted ligi poole.
Teise koha tekstiilitööstuse järel hõivas toidu- ja maitseainetööstus. Edukalt müüsid oma maiustusi välismaale Kawe, Brandmann, Ginovker jt. Kahekümnendatel hakati Eestis valmistama ka margariini, makarone ja nuudleid.
Kolmandal kohal oli paberitööstus, mille tähtsaim ettevõte aktsiaselts Põhja Paberi- ja Puupapivabrikud paistis silma kiire kohanemisvõimega. Kui algul müüdi paberit peamiselt Venemaale, siis selle turu vähenedes suudeti leida koht Lääne turul, isegi Hiinas. Paber oli 1920. aastatel tekstiili järel tähtsuselt teine Eesti ekspordikaup, kuid kümnendi lõpul asendus see üha enam tulusama tselluloosiga.
Metalli- ja masinatööstus valmistas kohalikele kodumasinaid, malmpotte, radiaatoreid, naelu, plekki, põllutöömasinaid jm. Välismaale müüdi külmutusseadmeid, telefoniaparaate jm. Meie puidutooteist tuntuim oli välismaal Lutheri vineer, müüdi muudki, näiteks täispuidust uksi ja aknaid Inglismaale.
Uue kümnendi algul tabas Eesti majandust kriisi tõttu tagasilöök. Kuid paljuski tänu riigi aktiivsele sekkumisele arenes Eesti tööstus pärast kriisi, 1930. aastate teisel poolel väga kiiresti - tööstustoodang kasvas 9,5 protsenti aastas. 1937. aastal hakkas isegi töökäsi nappima, mille leevendamiseks pandi rõhk tootlikkuse suurendamisele. Kaks aastat hiljem maitsti juba selle otsuse vilju. Efektiivsuse parandamiseks korraldati ka tarbijaküsitlusi ja nii teati, milliste kaupade järele valitseb Eestis nõudlus.
Kuigi 1930. aastatel olid Eesti tööstuse lipulaevad endiselt tekstiili- ja toiduainetööstus, kerkis kümnendi lõpul kolmandaks keemiatööstus. Ja seda tänu põlevkiviõlitööstuse suisa tormilisele arengule. Põlevkiviõlist kujunes vaat et tähtsaim Eesti ekspordikaup - 1939. aastal müüdi välismaale enam kui pool kogu õlitoodangust. Õli tootsid Saksa kapitalil töötav Eesti Kiviõli, Eesti Põlevkivitööstus ja Rootsi kapitalil põhinev Eestimaa Õlikonsortsium. Edukas oli ka kummivabrik Põhjala, kus valmistatud kummijalatseid müüdi hästi välismaalegi.
Kui tööstus andis 30 protsenti rahvatulust, siis valdava osa andis põllumajandus. Tähtsaim tegevusala nii enne kui ka pärast majanduskriisi oli loomakasvatus. Nagu praegu, peeti ka 1930. aastate keskel esmaoluliseks tootmise muutmist odavamaks - alandada loomasööda omahinda ja suurendada piimatoodangut lehma kohta. Tuntuimad Eesti toidukaubad väl ismaal olid või ja peekon. Võist müüdi välismaale isegi 80-90 protsenti kogu toodangust. Lisaks võile läks kaubaks ka juust, kohupiim, piimapulber jm. Välismaal ei leitud turgu mitte ainult sealihale, vaid ka elussigadele. Eestis toodetud kanamunadest müüdi piiri taha umbes 30 protsenti. Müügikaubad olid ka teravili, kartul ja lina. Eesti õunu aga sai osta Euroopa kõrval isegi Ameerika Ühendriikides.
Eesti kaup Saksamaale ja Inglismaale
Enne Teist maailmasõda osteti Eesti kaupu kõige rohkem Saksamaal ja Inglismaal - neisse kahte läks üle poole Eesti ekspordist. Väikse tootmisega väikeriigil ei jätkunudki jõudu muid turge oma toodetega vallutada. Näiteks ostis Saksamaa 1937-39 ära 85 protsenti eksporditavast põlevkiviõlist. Lõviosa sellest läks Saksa sõjalaevastikule. Seevastu põlevkivist toodetud bensiini suurim ostja oli Soome - sakslased seda ei vajanud.
Inglismaale läks suurem osa meie metsamaterjali, aga ka tselluloosi, paberit, vineeritooteid, lina, peekonit. Inglismaa ja Saksamaa ostsid peaaegu kogu meie eksportvõi, seevastu munad läksid peamiselt vaid Saksamaale. Majandusajaloolase Maie Pihlamägi andmeil oligi kogu selle perioodi tähtsaim ekspordiartikkel just või. 1939. aasta kevadel aga sundis Saksamaa Eestit lõpetama kaubavahetuse Inglismaaga. Eesti keeldus, viidates oma neutraalsusele alanud sõjas. Üldse suhtles Saksamaa Eestiga kaubanduses jõupositsioonilt, inglased käitusid palju mõistlikumalt.
USAsse eksportis Eesti edukamalt tselluloosi, lihakonserve ja maiustusi. Rootsi peamiselt tekstiilitooteid ja põlevkiviõli. Soome põllumajandussaadusi, aga ka puuvillast riiet ja tsementi.
Kuna Venemaaga polnud võimalik normaalselt äri ajada, orienteerus Eesti majandus Läände ja Vene osakaal meie väliskaubanduses jäi väikeseks. Ka transiit, mille tähtsust algul üle hinnati, etendas Eesti sõdadevahelises väliskaubanduses väikest osa. Kui veel 1922 teenis Eesti raudtee transiidilt 175 miljonit marka puhastulu, siis juba järgmine aasta lõpetati 32miljonilise kahjumiga - transiiti lihtsalt polnud. "Balti riikide omavahelist konkurentsi Vene transiidi pärast kasutasid venelased oskuslikult oma poliitiliste eesmärkide teenistuses olevate majanduslike nõudmiste saavutamiseks, kord suunates või siis takistades transiidivoogusid läbi ühe või teise Balti riigi," kirjutab Pihlamägi oma suurepärases uurimuses "Väikeriik maailmaturul" (2004). Nagu näha, kõik kordub.
Eesti väliskaubandus poleks nii edukas olnud ilma riigi toeta. Riik maksis 1930. aastatel näiteks põllumajandustoodetele eksporditoetust, et meie peekon, või ja kanamunad oleksid ka ebasoodsate turuhindade puhul konkurentsivõimelised.
Erinevalt tööstuskaupadest olid ekspordiks minevad toidukaubad riigi karmi kontrolli all - küsimus oli Eesti kaupade maines ja edus. Kaupadele kehtestati kvaliteedinõuded. Välja tohtis vedada vaid I sordi võid, milles vett võis olla kuni 15 protsenti. Juust pidi sisaldama vähemalt 28 protsenti rasva ning munad kaaluma vähemalt 50 grammi. Piimatooteid kontrolliti Tallinna sadamas.
Suurt rõhku pandi ka Eesti kaupade reklaamimisele välismaal, eriti suurtel näitustel. Näiteks 1922 eksponeeriti Londonis kilu, angerjat, kartulihelbeid, piiritust, vorsti, sinki, mune, võid, šokolaadi, marmelaadi, likööre jm. Välja jagati üle 4000 reklaambroš& ;uum l;üri. Näitus oli edukas - Eesti kaupu soovis osta 47 firmat.
Kriisid ja nende võitmine
Esimene kriis tabas Eesti majandust 1923. aastal, kuid see oli puhtalt Eesti-sisene rahanduskriis. Paari aasta jooksul olid laenud kasvanud 2,4 miljardilt margalt 8,1 margale.
Hoiused pankades aga suurenesid vaid 2,5 miljardi võrra. Paljud uljalt laenu võtnud ettevõtted kõrbesid - nad ei suutnud oma toodangut müüa. Mitmed metalli- ja keemiaettevõtted olid panustanud Vene turule, kuid majandussidemete taastamine idanaabriga kukkus läbi. Läänes oskasid uue turu kiiresti leida tekstiili- ja paberitööstus - neil aitasid vee peale jääda ja areneda ka riigilt saadud odavad laenud. See väike "korrastav" kriis ületati ruttu ja kuni kümnendi lõpuni arenes Eesti majandus jõudsalt.
Suur hoop tabas Eesti majandust 1930. aastate hakul, kui siia jõudis 1929. aasta lõpul alanud ülemaailmne majanduskriis. Tööstuses olid eriti rasked 1931. ja 1932. aasta, kui hulk ettevõtteid kas lõpetas tegevuse või töötas lühendatud töönädalaga. Olukorra tõsidust näitab ilmekalt ekspordi kokkukuivamine. Võrreldes 1929. aastaga kukkus tööstustoodangu eksport tervenisti 64 protsenti ning kogu 1932. aasta toodangust suudeti välismaale müüa alla neljandiku.
Ometi suutsid mõned tootmisharud kriisi edukalt üle elada, näiteks rõiva- ja põlevkivikeemiatööstus, mis tootsid siseturule. Pihlamägi väitel oli selle taga võimalus saada pankadest jätkuvalt krediiti. Kui paljudel Eesti ettevõtetel on praegu see võimalus?
End vee peal hoida ja isegi tegevust elavdada aitas veel teinegi oluline tegur. "Toiduainete väga odava hinna tõttu oli võimalik osta senisest enam tööstuskaupu, mille hinnad olid samuti alanenud, kuigi toiduainete hindadest väiksemal määral," kirjutab Pihlamägi. Praegu on see vaid unistus, sest eeskätt kaupluste ahnuse tõttu (kasumiprotsent toidukaupadel kuni 40 ja tööstuskaupadel isegi 100!) püsivad toiduainete hinnad endiselt kõrgel. Seetõttu analüütikute hiljutine üleskutse majanduse elavdamiseks rohkem tarbida röövmajanduse tingimusis paraku ei toimi.
Toona (kahjuks mitte nüüd) aitas majandust elavdada krooni devalveerimine juunis 1933. Näiteks 1934. aasta lõpul sai tööd juba rohkem inimesi kui enne kriisi, ka tööstustoodang ületas kriisieelse taseme. Investeeringud samas ei kasvanud, kuigi laenuprotsent oli langenud. "Hoiusummad kasvasid, ettevõtluses valitses depressioon," iseloomustab Pihlamägi olukorda. Ärimehed olid ettevaatlikud ning hindasid olukorda kainema pilguga kui varem.
Tööstuse asemel investeeriti elamuehitusse.
Mida tegi riik seisaku ja depressiooni ületamiseks? Mida õpetas majanduskriis riigile? Tähtsaim samm oli see, et valitsus ei mõelnud üksnes probleemide lahendamisele, vaid ka ennetamisele. Sügisel 1935 valminud majandusprogramm seadis eesmärgiks luua kriisidele vastupidava kohalikel loodusvaradel põhineva töömahuka tööstuse. "Valitsus kuulutas prioriteetseteks arengusuundadeks põlevkivi-, turba-, tulekindla ehitusmaterjali, põlevkivikeemia- ja sulfaattselluloositööstuse kui eksporttööstuse ning tegi tohutu suuri kapitalimahutusi, et neid tööstusi välja arendada," kirjutab Pihlamägi.
Sellist avarat mõtlemist ootaks valitsuselt ka praegu. Pelgalt eelarvekärbete ja euro püüdmisega tõhusalt toimivat majandust ei loo.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Maie Pihlamägi uurimust "Väikeriik maailmaturul" (2004).
