Konkreetsemalt on probleem kõigile hästi arusaadavas lapsetoetuses. See õnnetu 300 krooni lapse kohta on väike raha lapsevanemale, aga suur raha riigile. Vähemalt nii arvavad probleemi omanikud. Aasta peale kokku teeb see 700 miljonit krooni, mis leiaks kiiresti alternatiivse ja tõhusama rakenduse häda kergendamisel eelarvevaidlustes.

Vähemalt osaliselt.

Lisaks fiskaalsele aspektile ei taha see 300 krooni (lapse kohta) kuidagi paremal järjel olevate inimeste pangaarvele ära mahtuda. Mõned isegi ei tea, kas see raha neile üldse laekub. Nii naeruväärne on see summa, lihtsalt ei pane tähele, aga muret kui palju. Väga tahaks kellelegi avaldada soovi, et riik jätku see peenraha endale.

Aga sooviavaldamine on keeruline, eeldab initsiatiivi ja administratiivset võimekust. Lihtne pole ka vajaduspõhisuse selgitamine - mis peaks olema vanema sissetulek, millest alates 300 krooni maksmine on riigi raha raiskamine?

Peaminister, vastates parlamendiliikmete küsimustele, arvas, et "neljale viiendikule inimestest ei ole see 300 krooni vajalik ega mingiks oluliseks abiks; ning et 20 protsenti lapsi ei aita see 300 krooni kuigivõrd, nendele oleks vaja märksa rohkem..."

Viimase väitega saab taas vaid nõustuda - ligi viiendik meie lastest elab vaesusriskis.

Probleem tundub niisiis olevat selles, et nelja viiendiku palgasaajate arvele laekub igakuiselt lapse olemasolu tõttu 300 mittevajalikku krooni. Kes need jõukurid siis on? Selleks, et mahtuda nelja viiendiku jõukama palgasaaja sekka, pidi mullu teenima vähemalt 5000 krooni kuus bruto. Kas tõesti piisas nii vähesest? Kahjuks küll. Igal juhul teeb see netopalgaks 4300 krooni ning 300 krooni lapsetoetust moodustab ühe vanema puhul sellest omakorda seitse protsenti. Kahe vanema puhul küll poole vähem, kuid kahe vanema ja kahe lapse puhul jällegi sama palju.

Üks võimalus vajaduspõhisuse edendamiseks oleks selle 300 krooni kokkukorjamine kõigilt, kelle palk ületab 5000 krooni. Ilmselt on aga nii, et 300 kroonil on erinev tähtsus näiteks 6000kroonise palgaga lasteaia abiõpetajale ning temast üle kümne korra suurema sissetulekuga rahvaasemikule. Lasteaednikule võib see pisku marjaks ära kuluda.

Teine võimalus oleks rakendada ärakorjamisel seitset protsenti ehk 300 krooni osakaalu tulu alampiiril, millest alates peaministri hinnangul lapsetoetuse maksmine pole vajalik. Kui ikka tundub, et suurepalgalistel on seitse protsenti tulu üle, siis miks mitte kasutada seda vaeste laste heaks. Praktikas tähendaks see tulumaksumäära tõstmist 21 protsendilt 28 protsendile alates teatud taset ületavalt sissetulekult, kuhu kuuluks ka lapsetoetus.

Milline võiks see tase olla? 5000kroonise teenistuse koormamine lisamaksuga oleks vist kohatu ning teadupärast on meie tööjõu maksukoormus palgaskaala madalamas osas niigi kõrge. Kui kergitaks alampiiri näiteks 10 000 kroonini, siis jääksid maksutõusust puutumata pooled palgasaajad. Sinnamaani oleks tulumaksumäär endiselt 21 protsenti ja seda ületavalt tulult 21+7=28 protsenti. Ühtlasi säilitaks lapsetoetuse maksmise praeguse süsteemi, kuid maksustaks ka toetused. Administreerimiskulusid juurde ei tuleks, küll aga kaks miljardit lisa maksutulu. Jätkuks nii eelarve lappimiseks kui ka vaeste laste abistamiseks.

Protesti võivad avaldada muidugi kõrgepalgalised lastetud, kes lapsetoetust ei saa, kuid langevad ränga maksukoorma alla. Käsitlegem seda siis lastetusmaksuna, mille toetajaid tundub meil olevat rohkem kui vastaseid.

Loo moraal: 300 krooni (või 7 protsendi sissetuleku) ostujõud on sama sõltumata sellest, kas see jäetakse inimesele maksmata lastetoetusena või võetakse ära tulumaksu nime all. Et lahendus oleks efektiivsem, tasub maksu- ja toetusküsimusi käsitleda ikka käsikäes. Ning rõõm kolmesajast kroonist on väga erinev lasteaedniku ja rahvaasemiku jaoks, seetõttu tasub mõnikord kasutada suhtarve. Selle loo eesmärk ei ole välja pakkuda uut maksusüsteemi, vaid osutada võimalikule lahendusele. Praegu jääb mulje, et üritatakse leiutada ratast, mis ei tohi olla ümmargune.

Loo autor on makroanalüütik.